Irratsionaalne teekond Krullis. Sise-o.

Asjaosalised korraldajad olid taaskord leidnud ühe imelise viisi paigutada linnakodanikke liikuma kahe ruumi vahelisse aega. 

Franz Krulli poegade poolt arendatud tehasemaastikul võib tänasel päeval kokku põrgata nii ultramoodsete vastsete kontorite ja kodudega kui nende hoonetega, kus rauapuurid vaevalt jahtuda on jõunud. Kui ka nendega, mille sees ja ümber liikumiseks võiks soovitada kiivri kandmist, et aja puremisjäljed juhusikult ei tabaks.

Ürituse pealkirjas sisalduv sõna  'sise' oli kantud pigem sürreaalsest vaimust, jättes olulisel määral kõrvale mõttesse tulevad dogmad ja raamistikud, mis võiks käia ruumide sisemuse kohta - ma ei ole ühegi varasema sise-o käigus külastanud kasevõssi, hüpelnud mudalompide vahel ja stardis külmast värisenud.

Aga vähemalt ei saanud kurta ruumide umbsuse üle. Stardikoridoris vallatlenud tuul puhus kogenuma kaadri sooja seina äärde päikseveerde. 

Ehitisi moodustunud seinte vahel võis sumbunuks lugeda vaid põrandale kogunenud tolmu. 

Aknad olid päris õhulised, pakkudes avaraid vaateid üpriski unikaalsele tehase sisetänavale.

Nii et võite siis aimata, et punased rõngad olid seekord paigutatud sellesse territooriumi ossa, kus elu veel ei keenud ja praktiline mulisemine ning poltide keeramine oli lõppenud päris ammu.

Tormasin päris keevaliselt lahendama raja esimese osa labürindi punkte, mille puhul ei olnud sugugi tegemist mõne võimla stiilis labase lahendusega, kus üle saali punktide asukohad kohe kätte näed, vaid mängu olid teravmeelselt segatud ka kahe vastastikuse hoone esimeste korruste läbipääsud ja mõned vahed muudetud ühesuunalisteks. Nii sai ikka korda mitu punktivahet agaralt tupiku suunas liigutud, selmet rajaplaan rahulikult enne läbi mõelda.

Kaart

Kavalatest etapilõikudest räägib ka tõik, et kui ma läbisin punktide 38 ja 48 juurde jäävat kasetihnikut vähemalt korda viis, siis Jaan mäletas sealt ennast ainult korra läbi murdnud olevat.

Kui labürinti kaasatud basikaalne majaosa näis mingit asjalikku liikumist oma seinte vahel kohanud olevat ikka juba jupp aastaid tagasi, siis raja teine osa, mis suundus neljakordsesse vastasmajja võis tunkesid nagisse riputavaid isendeid ilmselt üpris hiljuti silmata. Otsustades kümblusruumide seinetele jäänud vedelseebi anumate disaini järgi.

Alustasin korruste vahelist kügelemist endiselt entusiastlikus viisis, kui kohe alustuseks valisin vale trepikoja pääsemaks 12(66). punkti neljanadal korrusel. 

Umbes poole peal ma väsisin järsku ära. Mu liikumine kolmanda korruse riietuskappid vahel sik-sakitades (huvitav kas need paiknesid originaalis ka nii segadusseajava skeemi järgi) muutus tiba tuigerdavaks ja ma hakkasin tahtmatult külgepidi kokkupõrkuma vastutulevate isenditega. 

Muutsin kardinaalselt tempot ja otsustasin, et kui maastik ei allu mu kordinatsioonile, siis ma allutan maastiku oma ilumeelele ja pigem keskendun ümbritsevatesse detailidesse. 

Ausalt öeldes kogu seda taaskasutamata laga veidi teise nurga alt silmitsedes võis saada kätte poole aasta moodsa kunsti muusemites ja galeriides kohata võivate taieste kogulaksu.

Asja irrotsionaalsem pool seisneski mu meelest selles kui mõttevabad teosed ümberringi paiknesid. Täiesti spontaansed. Tõsi, ilmselgelt ilma valu ja kannatuseta sündinud loomeaktid, aga puhtast aktsiooni energiast endast ilmale väljanäitamiseks. 

Või igavikulisest segamatust ajakulgemisest üle asjade ja inimeste. See, et keegi oli kunagi mõne elektrikilbi, veetoru, peegli, akna või mille iganes sügava mõttega paigutanud sinna, kus ta parasjagu paigutatud oli, ei omanud üldse tähtsust. 

Tähtis oli siin ja praegu. 

Neljandal korrusel, pagan teab mis silindrite vahel, kus valgus puudus, ühes kohas põrand lainetas päris tugevalt, minust mõned meetrid ees kulgenud osaline tegi järsku justkui hõljuva liigutuse - tõustes korraks nagu õhku ja siis jälle vajus alla. Sellel hetkel oli see nagu jooksja muutuks ingliks, kes kohe taevastesse kõrgustesse lahkub. Kas järgneda?

Aina rohkem hakkasin end tundma nagu minategelane Ristikivi "Hingede öös". Võib-olla oli mindki ajanud soov kuhugi kuuluda, astuma sisse avatud uksega labürintlikku majja või vajasin ma omaenda proovile panekut hinge puhastaval eesmärgil. Või midagi esoteerika areaalist?

Jäi vaid osaks aimata, millises ruumis võidakse pidada viimase töötaja lahkumispidu, millises nüpeldatakse praaki tootnud treialit. Kas minu selles majas viibimisel on ka mingi olemise mõte? Kas siit välja aitab sisetunne või mõistus? 

Liigun lugematuid kordi edasi-tagasi ümber esimese korruse keskossa moodustatud punase risti. Nõudlikemas kohtades on vardjad, kes hoolitsevad, et me eksisamme ei teeks. Et püsiksime oma etteantud rajal. Sina pead ümber oma risti jooksma ...

Jõudmine 21(44). punkti tähistab naasmist algsesse labürinti, kuid viis kiirelt kolmandasse hoonesse. Korraga on kõik liiga lihtne - pead ainult õigesse riiulivahesse astuma. 

Kogu hoone oli täis kola, millest jaguks tuhandete sürreaalsete kompositsioonide meisterdamiseks. Mis need on? Kas neid on vaja läinud tornkraanade või õhkjahutite valmistamiseks? Või vedurite või külmutusseadmete jaoks? 

Kogu ruum kokku ongi nagu mingi mõistupilt. Olen ma jõudnud purgatooriumisse või paradiisi? Miks ma nii lihtsa hoone nii keeruliseks mõtlesin? Kaua ma pean veel põhjendusi otsima?

Ja siis suunatakse korra veel labürindi põhja, kõigist punktidest kõige alumisse 31(41). Sealt ülevalt ingli juurest põhjatusse mudasse. Põrandat katva materiaalse olluse osas ei oskagi arvata, kas tegemist on vesiliiva või paesel pinnasel püsiva tasandikuga. Ilmselt mulle viirastus, aga nurgas oleks justkui vanad vaadid lõketega.

Ometi olen rohkem kui tunni möödudes tagasi seal, kus alustasin - vabrikuhooneid ühendaval peatänaval. Olen ma nüüd siis iseenda olemise jaoks õigustuse saanud?

Tänaval kohtan teisi tuttavaid, kes on õnnelikult pääsenud. Mitmed aga alles lähevad. Surnud tootmise majja.

Milline võluv ruumi ja aja kogemine. Veidral kombel hakkavad sise-o vanad majad rääkima. Mingeid omi lugusid, mida näiteks uued koolimajad ei tee. 

A ju see on ilmne - mida rohkem jalajälgi ja hääli on ruumidesse maha jäänud, seda tundlikumaks nad muudavad sealse sise-o kulgemise. Ja sise-o kulgemine on oma loomult täiesti unikaalne kulgemine - sest nii ei liigu sa majades muul ajal mitte kunagi - risti-rästi kabinettide, klasside, võimlate, tsehhide, trepikodade, aulate, tualettide, sööklate, koridoride, koristuskappide, katlaruumide ja mille kõige viisi. 

Ja kui palju hingi neis rännanud on ... Tõsi, mitte niivõrd öös.

sama sein 2020 november