59. Jukolan ja 30. Venlan viesti Lapualla

Something completly different

Enne ei pidavat mingi õige orienteeruja olemagi kui Jukolal käimata. See rebase eksam sai nädalavahetusel korda aetud.

Kunagi sügisel töökaaslate keskel kõvasti väljaöeldud mõte, et päris põnev võiks ju vahelduseks Soome maastikul orienteeruda, on nüüd südajuunis realiseerunud Venlojen viesti 3-nda vahetuse vedajana.

Igatahes oli Peep O. ajanud Elioni spordiklubi egiidi all välja 4 naist ja 7 meest, kes siis vastavalt Venlojen viestit ja Jukolan viestit jooksid. Naised lippasid päevasel ajal alustades laupäeval kell 15, meeste start hakkas kell 23.oo ja finish pandi kinni järgmisel päeval kell 14.00

Maastik
Jukolatel varem kasutud maastikute kaarte uurides, hakkas enne minekut tekkima kohatine paanika - valdavalt on maastikud üks suur ja lai mets, kus punkti leidmiseks kasutatavad maastikuvormid on kivid, valge-roheline mets, kaljuservad ja Eestis täiesti teadmata hall, mis tähistab lagedaid kaljunukke ning muidugi ohjeldamatult orvandeid ja ninasid. Punktide paigutamiseks mustmiljon kohta ja nendeni jõudmiseks mustmiljon teevalikut. Suuri selgeid objekte või vahelduvat maastikutüüpi vähe. Ja ega see kaardipilt ei petnudki - seekord ka selline mets oligi - männine, sekka kuuski-kaski, samblane, mustikane, kivine, kaljune mõnede teeradade ja kohatiste siniste märgade laikudega. Kui välja arvata üks mäekülg, mis oli suusatõstuki jaoks puudest paljas ja mille otsast avanes ületamatult hunnitu vaade üle lõputute metsade, siis põhiliselt tuligi orienteeruda - ikka suuna peale õige kivi või orvandini, äärmisel juhul ka tipuni. Aga tipp oli ka kokkuvõttes maskeerunud kivi või kivihunnik - natuke paksema samblakorraga kaetud lihtsalt.

KP-ni jõudmiseks tuli pidevalt vaadata lisaks kaardile ka maha - kuhu jalg satub - kas lahtistele kividele või teravate kiviservade vahele või tuleb teha tõsisem astumine või hoopis kaljunukilt alla hüpata. No minusugusel jooksmisest küll miskit välja ei tulnud. Meenutas natuke meie Käsmu poolsaare kivikülvi, aga samas kõrguste vahed oluliselt vingemad ja maastik hulga sopilisem.


Orienteerumisest
Võtsin algul hästi rahulikult ja suurelt punktidest mööda ei pannud. Paar tükki tulid päris otse ilusti isegi kätte. Lisaharjumist tahtis ka meie SI-pulga asemel kasutuses olev EMIT-süsteem. Kuna seda peopesa suurust plastmassist lapakat tuleb KP tähise juures õiget pidi pesasse sobitada, siis paari esimese punkti juures sai ikka koperdatud, enne kui tekkis tunne, et vist sai kontakt märkesüsteemiga saavutatud. Sellist toredat piiksu nagu SI-jaam, too seal ei teinud. Tekitas vaid ühe nõelatorke plastiklapakusse pistetud paberile. Enne omavahel veel arutasime, et kuna see EMIT tekitab piisavalt võõristust, siis peaks metsa pliiatsi kaasa võtma ja iga märkeaugu juurde, mis punktis tekib läbitud KP numbri kirjutama. Aga praktikas kohanes sellega kiirelt ja tekkis mingi täiesti käigult mulgustamise liigutus. Tore oli vaadata rootslasi, kes ka SI-d kasutavad minu teada. Iga KP tähise juures oli tuntud punase-valge riidest kolmnurga tähis ja siis seal meeter-kaks kõrval puulattidest alustele need EMIT-alused kinnitatud. Kuna SI-mulk asub selle puna-valges kolnurgas, siis rootslased tormasid ka täiesti instinktiivselt selle tähiseni, tegid käega mingi ebamäärase liigutuse seal kohal ja siis taipasid puulatt konstruktsiooni juurde siirduda :)

Kuskil 5-6 punkti juures, kui hakkas nagu tunduma, et nö kontakt kaardi ja maastikuga hakkab saabuma, hakkas alles kräblaks minema. Väikeste vahedega oma 6-7 punkti järjest, aga kuidagi väga kergelt kadus see nukkide ja tippude ja kivide loendamisel järg käest ja kui suund ka viltu vedas, siis sai mõni punkt kaks korda võetud ja hajutuse ülejäänud 3 punkti üles leitud. Ühe korra praktiseerisin seal väga levinud küsimust laadis "Missa tämä on?" Vastuseks "Iso kivi" toonil, kas ma siis tõesti aru ei saa, et see on siin suur kivi. Tegelikult kaardil oli see suuuur kivi täiesti olemas ja sain selle järgi oma natuke väiksema kivi ka lõpuks kätte. Aga rivi lõpu osas kulgejatele oli see hästi normaalne, et pidevalt sotsialiseeruti teemal - kus see punkt kaardil asub ja kas sa otsid ka seda punkti ja kui otsiti, siis asuti koos lähiümbrust kammima või vestlema teemal, kuhu ikka peaks liikuma. See oli ausaltöeldes veidi tüütu orinteerumisviis. Püüdsin ikka ise keskenduda, kus ja kuhu. Päris koha taju käest ei läinud, aga millise nuka tagant see õige punkt kätte saada, sellega oli ikka pööraselt madistamist kohati. Kodumetsades vaatad kaugelt eemalt, et pinnavorm on sellist või teist kuju võtmas, aga seal oli kõik nii paganama sarnane ja tuli ikka otsida ja vahtida igasse orvandi põhja ja nina taha või mis iganes parasjagu see objekt oli.

Korra käitus kompass nii nagu korraldajad lubasid, et kompass võib turbulentside kätte sattuda. Ühel siledamal kaljunukil püüdsin liikumise peal suunda fikseerida, aga kompassinõel käis kiirelt vasakule-paremale. Jäin seisma. Nõel ka seiskus. Tegin sammu. Nõel liikus plaks 180 kraadi teisele poole. Kaljunukilt minema saanud, rahunes ka kompass.

Raja teine pool oli jälle veidi lihtsam. Suured lohad ees, katsu ainult õigel püsida. Hajutuse eel muidugi hajusid ka lohad, aga lõpu osas taipasin kuidagi kiiremini, kui olin vales kohas ja kust poolt ja mille järgi KP ikkagi üles leida. Hakkas nagu tasapisi minema. Pikal etapil aga lasin mitmeid ronge endast mööda - no ei suutnud mina sellises tempos seal kivipudrus liikuda. Keegi arvas, et soomlastel on ilmselt jalakuju ka kuidagi teine, mis sellist kivihunnikutes kiirjooksu võimaldab.


Melu ja numbrid
Kogu keskus oli muidugi hiigelsuur mahutamaks üle 13 000 osalejate telkidesse, neile süüa ja muud olmet pakkudes. Huvitav oli see nähtus, et kui me laupäeva öösel kell 3 kohale jõudsime, siis kogu telkimise ala oli suures osas erinevate meeskondade poolt juba tähistatud. Ja nii meie aravates öösel leitud pea ainus vaba plats osutus hommikul heinamaal Juhaninpolku tähistavaks teeks, kus meil tuli minema kolida. No sebisime siis oma telkidega platsi pea kaugemaisse nurka, mille peamine eelis oli see, et suurest melust eemal olles oli seal ka mõnevõrra vaiksem ja rahulikum magada. Aga vahemaad olid küll sellised, et päeva lõpuks tundus telgi ja keskuse vahet siiberdades juba rogaini kilometraaz selja taha jääma hakkavat.

Naiste esimesel vahetusel tuli startida koos inimhulgaga, mis on umbes 200 võrra suurem kogu neljapäevakut külastavatest osalejatest. Et kujutada ette neljapäevakut, kus kõik osalejad alustavad korraga sama raja jooksmist. Meeste võistkondade arv küündis üle 1300.

Keskuses oli hiigel ekraan, mis näitas esimeste kulgemist mitmest punktist metsas ning paarikümnel esijooksjal oli ka GPS küljes, mis andis võimaluse graafiliselt onlines nende kulgemist kaardi peal esitada. Nii nad pinevamate kohtade vahel osasid etappe siis näitasid. See olnuks poolenisti natuke nagu mingi lapsepõlve unistuse täitumine, et kaardi peal vaadata, kus ma liikunud olen - et kaardi peale tekiksid jäljed minu liikumistrajekotoorist, aga teine emotsioon, mis seda vaadates tekkis, et nii kaob ju see üksi ja täiesti omaette metsas müdistamise võlu. Iga tüüp saab mühinal naerda selle üle, kuidas sa tegelikult punkte võtad.

Kogu jooksva ajavõrdluse tarvis oli infoesitusgraafika nagu mõnel suusa MK etapil.

Tavaline inimene sai esialgu siiski veel oma võistkonna kaaslase liikumist läbi wapi jälgida. Esimene kord, kus ma näen sellel wap loomal ka miskit praktilist väärtust olema. Metsas oli raadiolink nelja KP juures ja nii sai kogu aeg pärida, kaugel vahetus on ja kas järgmisel tasub juba vahetusalasse ronida. Aga nii võiks ju kõigil osalejatel GPS küljes olla ja läbi 3G või mis iganes need tehnikasaavutused on, vaadata oma võistkonna kaaslase punkti võtmise strateegiat graafiliselt. Noh jah, siis näed muidugi kaarti enne, aga põhimõtteliselt... No ilmselt võiks igasugust ulmet veel tehnilistel teemadel unistada.

Loomulikult ei puudunud ka poodlemisvõimalused - mitme laada jagu spordistuffiga kauplevaid ettevõtjaid, kusjuures hinnad olevat olnud kohati märgatavalt soodsamad, valikuhulgast rääkimata. Ma ise jätsin selle küll vahele, sest oma resultaadile otsa vaadates, ei ole ma uusi dresse ära teeninud :)

Meie naiskonna peamine eesmärk oli kõik punkti kätte saada. Saime. Aega võttis see meil kamba peale kokku 6.55:55, mis andis 793 aja kirja saanu hulgas 740 koha. Algset oli regitreerunud üldse 904 naiskonda.

Korraldajad arvasid, et nädalavahetusel külastab seda paika oma 30 - 40 000 persooni. Ei tea, kas nii palju ikka oli, aga füüsiliselt kurnavalt selline kogus ei mõjunud. Mingeid hulle sabasid ka nagu ei olnud. See inimmass on võrreldav vast mõne rockkontsertiga, aga peamine erinevus oli inimeste konditsioonis ja olekus. See hiigel armaada sprortlasi ajas seal platsi peal oma asja oma tiimi ja klubi juures ja keegi ei muutunud vägivaldseks, tülinaks, ega muidu tüütuks. Eks ta ilmselt see põhjamaalase omadus on - oskus olla omaette ka hiigel rahvamassis, tunda üritusest ja melust mõnu ilma vennastumata.

Igatahes elamust ja emotsioone mitmeks ajaks ja ega enne aru saa kui ise kohal ära ei käi.