Jõelähtme

Zazibea ei saa tänase raja ja maastiku kohta kuidagi öelda, et see igav oleks olnud. Põnevust jätkus 5km rajal tunniks ja veerandiks.

See on ikka suhteliselt kirjeldamatu maastik. Ja on neid, kes seda kanti vihkavad ja oma jalga sinna rohkem kui korra ei tõsta. Ja on neid, kes seda tehisreljeefi naudivad täiega.

Aga eks seal ongi säherdust eriilmelisust: olmelise prügi lasud sisaldades kõikvõimalikke inimtegevuse ülejääke,

idüllilisi lainetavaid niitusid puudeklumpidega,

haisu mis sunnib pinevalt tossu talla alla vahtima,

kraavistatud, tarastatud, vahimajastatud eriti salajase stuffi asupaik, kus vaid püssidega tunnimehed puudu (ei tulegi meelde, mis filmist see on)

roiskuva veega vanad karjäärisüvendid,

noored männitukad,

maasikavälu.

Kusjuures lõunapoolsetel karjäärikülgedel olid metsmaasikad punased. Ilmselt lokaalse keemia mõjul. Pistsin mõned põske. Kui te järgmine kord helenduvat orienteerujat peaks kohtuma. Siis te teate.

Seal ringi silgates heiestuvad silme ees ikkagi pildid ja legendid 80-ndate keemiakombinaatide ja karjäärinduse valdkonnast - Maardu rebasesaba, n-jalgsed konnad kohalikus järves, segikeeratud diktüoneemakiht, immitsev radoon ja muu säherdune.

Aga nojah. Rajal siis. Esimesed KP-d (33&32) olid rahulikult leitavad. 3-ndaga leimisega läks hädapärast 2/3 kauem kui oleks võinud minna. Mõtlesin natuke alguses mööda rada sibada. Kuidagi nagu klappis übrus ja kuidagi nagu päris ei klappinud ka - aga saad sa seal kühmude ja minilagendike pudrus täpselt siis aru. Kuni jõudsin miskisele haruteele välja. Vahtisin mõnevõrra nõutult kaarti, rahvast oli ka hõredalt, kuni lõpuks hoomasin, millist vale rada olin kasutanud. Kui olin end mitte minu kaardil oleva punkti järgi oletatavasti õigeks pannud, siis jõudsin ilusti pärale.

Edasi tuli liikuda valdavalt ikka suuna järgi ja ikka mügarikke, lohundikke, lagendikke ja võsa lugedes. Kohati aitasid päris hästi ka sissetallatud rajad, aga neil end kohale vedada lastes pidi ikka pingsalt jälgima, kuhu nad veavad. Nii sujusid tasapisi 4(47)-5(48)-6(56)-7(45)-8(44). 6-ndasse punkti minnes oli küll mõte, et kui ma nüüd peaksin mööda panema, siis mille järgi ma ennast kaardil fikseerida küll suudaksin. Aga vedas - kaart klappis loodusesse kantuga.

9(40) ja 10(42) olid aga eriti kummalises kohas. Tuttav kes vastu tuli teatas, et seal läheb huvitavaks. Liikusin kõrgete tippude vahel ja üritasin vahekohti loendada, et õigele tipule pihta saada. Seal oli natuke selline muinasjutu päkapiku tunne - kulged sinkadi-vonkadi mööda konarlikku oru põhja, üle samblast roheliste kivide, kõrval kõrged mäed, mägedel kasvav taimestik moodustamas katust orule. Päikeselaigud. Piilud ümber tipukese, vaatad üles ja ohkad, et peab jälle üles ronima. Lagedamal nõlval punased maasikad. Kuidagi selline Jaan Tammsaare illustratsioonidega vendade Grimmide muinasjutu miljöö. Pisut tume ja ebaloomulik. Aga rahvast seal kandis ukerdamas jagus ja 10-nda punkti sadulalik olemus olekski mul tabamata jäänud, kui keegi hüüdis "Hei, siin!" - nagu pöialpoistele kohane.

See tipukeste vallutamine, aga võib-olla ka söödud maasikate mõju, võttis võhmale ja edasi kulgesin rohkem rapsides ja susserdades, nii et rahulikud käijad jõudsid KP-ni samal ajal kui mina. Kusjuures 11(49)-ni ma rabistasin täiesti korrektselt otse tippu, aga 12(39) teisel pool rohelise veega veekogu oleks võinud kätte jõuda ennem paremalt poolt kui vasakult. Vist. Noja viimane KP 13(31) oli ilmselge.

Finishisse jõudnud, tuli hankida infot ülejäänud autotäie kohta, kes seekord kaasa said. H3 koos issiga oli koerad oma rajal juba ammu tuvastanud ning siirdunud H35 rada läbima. Parasjagu olid nad 3 raja 3 punkti suunas liikumas. Kuna mitmed asjaolud, nagu vaid pool tundi finishi sulgemiseni ja nende kolmanda punkti asumine minu kaardi legendi all, tegid pisut mõttetuks mõtte püüda kinni H3 ja lasta issil oma rada lõpuni kulgeda. Nii nad otsustasid tagasi pöörduda. Hääl sõbral, kes täna küüdis, oli perekondliku sideseansi lõpuks samuti oma 3-st rajast 10-nda punkti juures isu otsa saanud ja nii autotäis kokku kogunes. Loodetavasti sealt kandist tegelikult mitte ühegi jõe lähet tegelikult ei leia.