Keila-Joa
Sedakorda sai neljapäevakul käidud umbes täpselt samamoodi nagu 2 nädalat tagasi Väänas - tööjuurest otse, krahmates kaasa 2 meeskolleegi, kes olid jälle oma autod naiste kätte usaldanud. Isegi tee sündmuspaika kulges 85% osas sama moodi. Väike deja vu. Minu väite peale, et Keila-Joa on selline mõnus maastik, tuli kommentaar "Jaa-jaa, väga mõnus. Silmad jäävad täna peamiselt vee peale. Selline hea jahe minek palava ilmaga. Ja-jaa. Mõnus".
Kuigi ma olin mõttes lubanud, et seltsiliste lobapidamatuse tõttu saadan nad järgmine kord H21A rajale, oli karm saatus neid seekord ise karistanud ja nende H21C rada oli minu D21B-st tervelt 300m pikem. Selle peale muutusid nad üsna lootusetuks selles osas, et neil enne mind õnnestuks metsast välja saada. Sõltumata radadest on meil alati omavahel tihe rebimine - kes ikka käbedamini oma trassiga hakkama saab. No läks seekord nagu läks - kui Triina finishis nende aegu maha luges, teatades neile, et Zazibea on juba ammu-ammu metsast väljas, oli see oi kui rängalt mõjunud - tossutallad olevat sellise raske teadmisega poole õhemaks vajunud. Ja üldse olevat neil pööraselt mäest üles-alla vudimist olnud ning lisaks pidid nad veel teispool jõge käima, peaaegu et ujuma. Ning siis on mul veel liiga pikad ilusad(!) jalad, naeltega seitsmepenikoorma saapad ja... Kui ma mainisin, et Triina näiteks jooksis minust omakorda paarkümmend minutut kiiremini, siis nad jäid mõneks ajaks täiesti sõnatuks. Ainuke mõte, mis tekkis, et Triina on neist lihtsalt nii palju väiksem, et mahub igalt poolt alt ka läbi, samal ajal kui nemad peavad üle ronima. Ning kui keegi neist ühes punktis peaegu et läbi jooksma pidi, siis märkuse peale "Rahulikumalt!" olevat ainult mustikalehepuru juga talla alt näkku tuisanud.
Ühesõnaga kerge neil ei olnud, aga kurb ka mitte.
No minul nii dramaatiliselt vast ei läinud. Eks ma muidugi susserdasin, esimesed punktid 1(38) ja 2(40) said kätte leitud valdavalt mööda radu. 3(39) suhtes on mul täielik mälu auk - ma tõesti ei mäleta mingit jõge, mille ääres too KP näikse nagu asunud olevat. Ei tea, kuidas ma seal käisin, aga olen käinud. 4(41) ja 5(42) läksid ka rohkem radasid kasutades. 6(44) pikem lõik otse suuna järgi õnnestus päris ilusti. Tabasin teise ja kolmanda pae-eendi põmmdi ära.
Aga vot siis läks põrssaks kätte ära. Alustuseks suutsin 7(45)-sse siirdudes ülilühikese maa peal kardinaalselt palju paremale kalduda. Ilmselt läksin kohe punktist vale nurga all minema. Vaatan, et kaardil on täiesti selline teine madal orvand ka, mida ma tegelikult maamärgina kasutasin. No ja 8(49) on juba pehmelt öeldes katastroof - keskmine kulgemise kiirus 61:07 min/km. Tegelikult hakkas juba üleeelmisest punktist mingi masside ränne. Ja kui kodanikud lausa suhtlema ja diskuteerima kipuvad, kus ja kaugel me ikka oleme, siis isiklikult minu ajab see täiesti sassi, tõenäoliselt keskendumine hajub mõlemal pool olematusse. No ja nii siis kulged uduumbes rohkem teise liikumist kui maastikku ja kaarti jälgides.
Kuigi ma olin mõttes lubanud, et seltsiliste lobapidamatuse tõttu saadan nad järgmine kord H21A rajale, oli karm saatus neid seekord ise karistanud ja nende H21C rada oli minu D21B-st tervelt 300m pikem. Selle peale muutusid nad üsna lootusetuks selles osas, et neil enne mind õnnestuks metsast välja saada. Sõltumata radadest on meil alati omavahel tihe rebimine - kes ikka käbedamini oma trassiga hakkama saab. No läks seekord nagu läks - kui Triina finishis nende aegu maha luges, teatades neile, et Zazibea on juba ammu-ammu metsast väljas, oli see oi kui rängalt mõjunud - tossutallad olevat sellise raske teadmisega poole õhemaks vajunud. Ja üldse olevat neil pööraselt mäest üles-alla vudimist olnud ning lisaks pidid nad veel teispool jõge käima, peaaegu et ujuma. Ning siis on mul veel liiga pikad ilusad(!) jalad, naeltega seitsmepenikoorma saapad ja... Kui ma mainisin, et Triina näiteks jooksis minust omakorda paarkümmend minutut kiiremini, siis nad jäid mõneks ajaks täiesti sõnatuks. Ainuke mõte, mis tekkis, et Triina on neist lihtsalt nii palju väiksem, et mahub igalt poolt alt ka läbi, samal ajal kui nemad peavad üle ronima. Ning kui keegi neist ühes punktis peaegu et läbi jooksma pidi, siis märkuse peale "Rahulikumalt!" olevat ainult mustikalehepuru juga talla alt näkku tuisanud.
Ühesõnaga kerge neil ei olnud, aga kurb ka mitte.
No minul nii dramaatiliselt vast ei läinud. Eks ma muidugi susserdasin, esimesed punktid 1(38) ja 2(40) said kätte leitud valdavalt mööda radu. 3(39) suhtes on mul täielik mälu auk - ma tõesti ei mäleta mingit jõge, mille ääres too KP näikse nagu asunud olevat. Ei tea, kuidas ma seal käisin, aga olen käinud. 4(41) ja 5(42) läksid ka rohkem radasid kasutades. 6(44) pikem lõik otse suuna järgi õnnestus päris ilusti. Tabasin teise ja kolmanda pae-eendi põmmdi ära.
Aga vot siis läks põrssaks kätte ära. Alustuseks suutsin 7(45)-sse siirdudes ülilühikese maa peal kardinaalselt palju paremale kalduda. Ilmselt läksin kohe punktist vale nurga all minema. Vaatan, et kaardil on täiesti selline teine madal orvand ka, mida ma tegelikult maamärgina kasutasin. No ja 8(49) on juba pehmelt öeldes katastroof - keskmine kulgemise kiirus 61:07 min/km. Tegelikult hakkas juba üleeelmisest punktist mingi masside ränne. Ja kui kodanikud lausa suhtlema ja diskuteerima kipuvad, kus ja kaugel me ikka oleme, siis isiklikult minu ajab see täiesti sassi, tõenäoliselt keskendumine hajub mõlemal pool olematusse. No ja nii siis kulged uduumbes rohkem teise liikumist kui maastikku ja kaarti jälgides.
8-ndat otsides kammisin ühe teise naisterahvaga kahe raja vahele jääva soone ümbruse 2x korda 2-lt poolt ja tagapõhjaks soone põhja enda ka 2x läbi. Punkti ei kusagil. Kadunud. Vähene tallatud samblahulk oleks võinud muidugi varem otsutavamalt tegutsema sundida. Hämmastav oli aga see, et rahvast lisandus aina juurde. Üksi vales kohas kolistades tekib nagu suhteliselt ruttu äratundmine, et vales kohas kolistad - teiste veendunud vales kohas kolistajatega koos, läheb nagu jupp aega enne kui adud, et ikka väga vale koht. Igatahes olin ma kokkuvõttes taas liialt palju paremale kaldunud ja sattunud sarnasesse kahe raja vahelisse lõiku kaardil üleval pool. Täielik müstika on minu jaoks see, et sel juhul oleksin pidanud veidi jämedamat rada 2x ületama, mida ma omateada kindlalt ei teinud. Üks nendest radadest asub ilmselt samas galaktikas, kus kolmas punkt - liiga kaugel, et mäletada.
Pärast 8-nda punkti kätteleidmist läks mul aega, et oma lollusest rahuneda. Vimm, et lasin end teistest eksitada ja viha, et nii juhm ikka olen. Õnneks oli 9(46)-sse piisavalt pikk maa, et sellele keskendumine lahustas ebaõnne ebamõnusa tunde kärmelt. Leidsin 9-nda ja 10(47) vaevata.
10-ndast 11(52)-sse liiva väljaku serval kulgedes kostus eemalt põõsaste tagant kahekõnet: "No liigutame-liigutame nüüd ennast". Vastuseks mingi mühin: "Ei jõua enam". "No tempo-tempo, läheb-läheb." Säherdust ergutavat kisakoori polegi nagu varem kohanud. Mitte, et nad lärmakad oleks olnud, pigem sellised asjalikud humoorikas-optimistlikud trennijad.
Ja siis veel viimane KP 12(55) salumetsas rada mööda sahistades.
Kuna mu autokaaslased olid, teab kuhu kadunud, jõudsin rahulikult riided vahetada ja ümbrust mitteorienteeruja (elusloodust pidevalt tingmärkideks mitteprojektsioonimas) pilguga seirata. Ega teagi, kas hinge valdas rohkem kurbus räämas ja mahajäetud mõisahoonete pärast või lumm imekaunist jõest, joast, ürgorust ja mõisavaremetest.
Pärast 8-nda punkti kätteleidmist läks mul aega, et oma lollusest rahuneda. Vimm, et lasin end teistest eksitada ja viha, et nii juhm ikka olen. Õnneks oli 9(46)-sse piisavalt pikk maa, et sellele keskendumine lahustas ebaõnne ebamõnusa tunde kärmelt. Leidsin 9-nda ja 10(47) vaevata.
10-ndast 11(52)-sse liiva väljaku serval kulgedes kostus eemalt põõsaste tagant kahekõnet: "No liigutame-liigutame nüüd ennast". Vastuseks mingi mühin: "Ei jõua enam". "No tempo-tempo, läheb-läheb." Säherdust ergutavat kisakoori polegi nagu varem kohanud. Mitte, et nad lärmakad oleks olnud, pigem sellised asjalikud humoorikas-optimistlikud trennijad.
Ja siis veel viimane KP 12(55) salumetsas rada mööda sahistades.
Kuna mu autokaaslased olid, teab kuhu kadunud, jõudsin rahulikult riided vahetada ja ümbrust mitteorienteeruja (elusloodust pidevalt tingmärkideks mitteprojektsioonimas) pilguga seirata. Ega teagi, kas hinge valdas rohkem kurbus räämas ja mahajäetud mõisahoonete pärast või lumm imekaunist jõest, joast, ürgorust ja mõisavaremetest.
Comments