Kodasool kodistamas

Tänane neljapäevak oli sellise suuna peal, et kogu Zazibea pesakond kogunes alustuseks koju ja sealt kiiruga kompasse ja SI-pulkasid kotti toppides Peterburi poole teele.

Kodasoo on kummalisel kombel maastik, kuhu ükski pesakondlane polnud varem sattunud. Nii pakkus iga üks autos välja oma versiooni eesootavast - nõgest ja muda, sood ja mägesid, metsa ja rabasid. Pisipõnn jälle päris, et mitu rada täna on?

Kohale jõudes tundus, et radu on, ja igaüks valis oma. Zazibea ikka D21B-l.

Välja tuli aga veel hullemini kui tavaliselt. Soo küll, aga kõik kippus täiega rappa minema. Mõistus oli kuskile maha jäänud, kompassi kasutamine oli rohkem enese narrimine, reljeefi lugemisest ei tulnud üldse midagi välja ja kui oli võimalik punktist mööda minna, siis ikka minna.

1(32) ja 2(33) olid normaalsed, aga siis tulid järjest kolm punkti 3(38)-4(42)-5(43), mille kohta ei saa isegi mitte suvitamine öelda. Nii leidsin 43 minnes punkti 46 ja 41 ka enne üles - lainetasin täiesti jaburalt pea laiali suutmata ühtegi mõistlikku otsust teha edasi-tagasi seal küngaste vahel, enne kui 41-e kogemata leidmine aitas jälle kaardil asukoha tuvastada. Esitasin endale korduvalt küsimuse - orienteeruma tulin siia või?

Ka 6(45)-sse liikusin mõningase kaarega vasakult. 7(48) oli lihtsaim punkt seekord - silkasin mööda rada kuni lagedani välja ja sealt otse põhja kraavini. 8(49)-ni suuremate viperusteta jõudmine oli poolenisti loha teene.

9(50) - loobusin oma suuna järgi desorienteerumisest ja kasutasin radu, et siis teede nurgast otse lõunasse minnes punkt kätte saada, aga ikka kaldusin kõrvale lohku. 10(41)-s olin juba käinud, ja nii oli ainuke mõte suuna järgi liikudes see tihedam roheline kasepadrik kätte saada ja nii siis kuidagi tuiadi-tuiadi ümber künka ka KP uuesti kätte sain.

11(35), loobusin taas suuna järgi liikmisest, murdsin suuremale rajale välja, siis sihile ja sealt üritasin suuna järgi väikse viimase lõigu, aga ikka jälle kuskil umbluus. Eemalt paistis mingi punkt, mis nagu ei klappinud päris, kaesin ta üle, 34 oli. Maastikule sain vähe paremini pihta ja nii leidsin oma 35 siiski suuremate ajakadudeta kätte.

Jäi veel ainult viimane pingutus, julgesin kompassi järgi ikka veidi lõigata, otse suure kollase peale ja siis rada mööda künkale - 12(61) ka fiksitud. Finishiponnistusel lohisedes olin enda peale tige ja kompassi oleks tahtnud minema visata. SI-d mahalaadides lohutas Triina, et tal oli ka ühe(!) tipukesega väheke probleeme olnud. Ma ei saanud mainimata jätta, et mul oli iga tipu ja lohuga seekord palju probleeme. Mõni lihtsalt ei õpi kohe üldse. Juba auto juurde jõudnud, oli väikeseks lohutuseks kellegite vaemate härraste kõrvu kuuldudnud jutukatke "Kõik päevad pole vennad". Aga võiks ju.


Suurem poiss oli oma rajal ka ühe suurema apsaka teinud, aga muidu oli ta rahul. Issi piirdus pisipõnniga nööriraja läbimisega, sest selleks ajaks kui ma lõpuks naasesin, oli start ammu suletud, hakati vist finishitki koomale tõmbama.

Väga huvitav rada ja väga kahtlane maastik - kaardi värvide järgi oleks sootuks rohkem sood ja vett oodanud.