Vääna
Kuigi pärast Soomes käiku tundus Väänasse minek 4 km-le rajale kuidagi eriti nadi, oli Zazibea ometi õhtuks ennast kokku võtnud ja kimas taaskord Vääna poole.
Kui viimane kord Vääna neljapäevakul võttis autost väljudes heinamaal vastu hulgaline lepatriinude kogukond, siis seekord sättisid ennast parkinud autole kiirelt mingid vastikumad satikad - ma ei tea, mingid kärbse ja sääse vahepealsed ja neid oli palju.
Stardis seistes vahtisin jupp aega kaarti ja skännisin mälusoppidest paarinädalatagust neljapäevakut samal maastikul mõttes läbi, meenutamaks kui läbipääsetavad erinevad alad olid.
Pea oli pulki täis, tööl on vastikult palju venivaid asju kogunenud ja viimaseid arutelusid sai veel riideid vahetades maha peetud, aga mööda loha ma end siis 1(31)-sse minema asutasin. Punkt oli totaalses pajupadrikus, aga mõningase džungeldamise järel sai see üles leitud.
Edasi tuli jalgadele ainult valu anda, paarinädalasest müterdamisest oli punktide 2(36)-3(32)-4(34) puhul täiesti kasu. Näiteks 3-nda puhul teadsin üprs täpselt kuhu selles sünges kuusetihnikus sukelduda tuleb.
5(42)-sse liikusin otse teele jääva õueala poole, aga 2 marru aetud koera, aias küll kinni, sundisid veidi suuremasse nõgesepõõsasse ja vaarikavõssasse ronima kui ma just tahtnud oleksid. Otse põhja suunas, aga mets oli algul ilgelt vastik - alustaimestik on praeguseks ajaks juba päris lopsakaks vohanud ja lohadelt olin ka kõrvale kaldunud. Aga selle vastikuse tulemus oli üsna ideaalne punktitabamine minu jaoks - täpselt orvandisse. 6(51) ei olnud ka üldse miski küsimus.
7(40)-sse suundudes, aga suutsin kõrvale kalduda ja tagatipuks too kaduv kraav osutus minu jaoks täiesti kadunuks. Ei tea kaugele ma oleksin ise veel sumanud, kui keegi kes minu taga jooksis, arvas, et kaugel oleme. Nii tundus mulle endale ka ja ots ringi - uuesti kraavi otsima. Ma oleks sellest vist uuesti üle jooksnud, aga risti liikuv rahvas andis märku, et kraav peab ikka olema. No tuvastasin väikse soonekese pika heina seest lõpuks. Siis oli muidgi veel arutlemist, et kummale poole õieti kaldutud on, aga ülejäänud rahva liikumise suund andis vihje.
8(49) tuli koos mälestusega suurest rohelisest ja sissejoostud lohade kaasabil ka muretult, sama 9(48)-ga.
10(37)-sse minekul saavutasid pulgad peas jälle võimu ja selle asemel et süveneda kaardil tähistatusse sumasin mingil hetkel lõuani ulatuvate angervaksade vahel pokumaastikul. Kaevusin suurele teele, lugesin samme, kust tasuks paejärsaku juurde läbi toomingavõsa ja üle prügimägede sukelduda ning ühe mühinaga ronisin üles välja. Üleval vahtisin sinna-tänna ja taipasin lõpuks, et pean osalt alla tagasi laskuma, sest punkt on tegelikult pooles nõlvas. Krudistasin seal järsaku peal, kui helista Risto(üks teine) ja püüdis selgitada, kus asub tema suhtes start kui ta ise tuleb Keila poolt ja on kuskil Keila-Joa ja Vääna vahel. Ilmselt ma andsin mingeid täiesti ebaadekvaatseid selgitusi, sest kui ma metsast välja jõudsin ja kontrollisin, kas ta on kohale jõudnud, oli ta otsaga Väänas ning sunnitud Keila-Joa poole tagasi väntama hakkama. [Käesoleva kribingu vahepeal sundis mu teine pool mind googeldama "pissenlits"-ide prantsuskeelset tähendust, soovitavalt Image'eid - :-D] Punkti ümbruses olev muu rahvas vaatas pisut pentsikult KP tähise juures kellelegi teisele mobiiliga liikumise tarvis juhtnööre jagavat o-kulgejat. Aga see oli sihuke mälu-orienteerumise eriliik, kus mulle mitte kuidagi ei meenunud see T-tähega bussipeatuse nimi, mille juurest oleks pidanud starti jõudmiseks maha keerama.
Mobiili pistan siis ikka taskusse, kui on vaja üle võtta nö vahetus - kolmene poisipõnn kuskilt metsast issi käest, et ta ka orienteeruma pääseks. Ja kui ma olin kätte saanud oma viimase punkti ja fikseerinud ennast finišhis, siis sideseanss ette võetud ka sai. Võtsin äsja saabunud marakrati enda hoole alla ja suundusime kassirajale. "Näe, üks kiisu rõõmustab siin jälle" oli peamine repliik kui KP tähiseni jõudsime - olid teised sellised eriti maia naeratusega. Tilluraja peamine positiivne omadus on see, et pärast 300 m läbimist jagatakse näiteks pirne. Ja kui eriti hea lapse nägu teha, siis ajavõtu tädi heldib ja jagab ka šokolaadi. Koju ei saanud aga kohe kindlasti tagasi minema hakata - ootasime natuke issit, istusime pagasniku serva peal, kõlgutasime jalgu, sõime juustusaia, pesime jalgu, püüdsime silmapiiril olevatele kõrrelistele ja muudele taimedele nimesid leida ning kui issit ikka veel tulemas näha polnud ja kogu limonaad oli ära joodud, seadisme ennast lõpuks minekule.
Issiga kohtusime kodus ja tema peamine võit seisnes selles, et nö teisipäevakute ebaõnn sai ületatud - ühtegi punkti ei jäänud vahele ja ühtegi punkti ei olnud minema ka jooksnud, nagu vahel hilisemas vahetuses võib ette tulla kui emme piisavalt käbedalt pole eelnevalt tegutsenud.
Kui viimane kord Vääna neljapäevakul võttis autost väljudes heinamaal vastu hulgaline lepatriinude kogukond, siis seekord sättisid ennast parkinud autole kiirelt mingid vastikumad satikad - ma ei tea, mingid kärbse ja sääse vahepealsed ja neid oli palju.
Stardis seistes vahtisin jupp aega kaarti ja skännisin mälusoppidest paarinädalatagust neljapäevakut samal maastikul mõttes läbi, meenutamaks kui läbipääsetavad erinevad alad olid.
Pea oli pulki täis, tööl on vastikult palju venivaid asju kogunenud ja viimaseid arutelusid sai veel riideid vahetades maha peetud, aga mööda loha ma end siis 1(31)-sse minema asutasin. Punkt oli totaalses pajupadrikus, aga mõningase džungeldamise järel sai see üles leitud.
Edasi tuli jalgadele ainult valu anda, paarinädalasest müterdamisest oli punktide 2(36)-3(32)-4(34) puhul täiesti kasu. Näiteks 3-nda puhul teadsin üprs täpselt kuhu selles sünges kuusetihnikus sukelduda tuleb.
5(42)-sse liikusin otse teele jääva õueala poole, aga 2 marru aetud koera, aias küll kinni, sundisid veidi suuremasse nõgesepõõsasse ja vaarikavõssasse ronima kui ma just tahtnud oleksid. Otse põhja suunas, aga mets oli algul ilgelt vastik - alustaimestik on praeguseks ajaks juba päris lopsakaks vohanud ja lohadelt olin ka kõrvale kaldunud. Aga selle vastikuse tulemus oli üsna ideaalne punktitabamine minu jaoks - täpselt orvandisse. 6(51) ei olnud ka üldse miski küsimus.
7(40)-sse suundudes, aga suutsin kõrvale kalduda ja tagatipuks too kaduv kraav osutus minu jaoks täiesti kadunuks. Ei tea kaugele ma oleksin ise veel sumanud, kui keegi kes minu taga jooksis, arvas, et kaugel oleme. Nii tundus mulle endale ka ja ots ringi - uuesti kraavi otsima. Ma oleks sellest vist uuesti üle jooksnud, aga risti liikuv rahvas andis märku, et kraav peab ikka olema. No tuvastasin väikse soonekese pika heina seest lõpuks. Siis oli muidgi veel arutlemist, et kummale poole õieti kaldutud on, aga ülejäänud rahva liikumise suund andis vihje.
8(49) tuli koos mälestusega suurest rohelisest ja sissejoostud lohade kaasabil ka muretult, sama 9(48)-ga.
10(37)-sse minekul saavutasid pulgad peas jälle võimu ja selle asemel et süveneda kaardil tähistatusse sumasin mingil hetkel lõuani ulatuvate angervaksade vahel pokumaastikul. Kaevusin suurele teele, lugesin samme, kust tasuks paejärsaku juurde läbi toomingavõsa ja üle prügimägede sukelduda ning ühe mühinaga ronisin üles välja. Üleval vahtisin sinna-tänna ja taipasin lõpuks, et pean osalt alla tagasi laskuma, sest punkt on tegelikult pooles nõlvas. Krudistasin seal järsaku peal, kui helista Risto(üks teine) ja püüdis selgitada, kus asub tema suhtes start kui ta ise tuleb Keila poolt ja on kuskil Keila-Joa ja Vääna vahel. Ilmselt ma andsin mingeid täiesti ebaadekvaatseid selgitusi, sest kui ma metsast välja jõudsin ja kontrollisin, kas ta on kohale jõudnud, oli ta otsaga Väänas ning sunnitud Keila-Joa poole tagasi väntama hakkama. [Käesoleva kribingu vahepeal sundis mu teine pool mind googeldama "pissenlits"-ide prantsuskeelset tähendust, soovitavalt Image'eid - :-D] Punkti ümbruses olev muu rahvas vaatas pisut pentsikult KP tähise juures kellelegi teisele mobiiliga liikumise tarvis juhtnööre jagavat o-kulgejat. Aga see oli sihuke mälu-orienteerumise eriliik, kus mulle mitte kuidagi ei meenunud see T-tähega bussipeatuse nimi, mille juurest oleks pidanud starti jõudmiseks maha keerama.
Mobiili pistan siis ikka taskusse, kui on vaja üle võtta nö vahetus - kolmene poisipõnn kuskilt metsast issi käest, et ta ka orienteeruma pääseks. Ja kui ma olin kätte saanud oma viimase punkti ja fikseerinud ennast finišhis, siis sideseanss ette võetud ka sai. Võtsin äsja saabunud marakrati enda hoole alla ja suundusime kassirajale. "Näe, üks kiisu rõõmustab siin jälle" oli peamine repliik kui KP tähiseni jõudsime - olid teised sellised eriti maia naeratusega. Tilluraja peamine positiivne omadus on see, et pärast 300 m läbimist jagatakse näiteks pirne. Ja kui eriti hea lapse nägu teha, siis ajavõtu tädi heldib ja jagab ka šokolaadi. Koju ei saanud aga kohe kindlasti tagasi minema hakata - ootasime natuke issit, istusime pagasniku serva peal, kõlgutasime jalgu, sõime juustusaia, pesime jalgu, püüdsime silmapiiril olevatele kõrrelistele ja muudele taimedele nimesid leida ning kui issit ikka veel tulemas näha polnud ja kogu limonaad oli ära joodud, seadisme ennast lõpuks minekule.
Issiga kohtusime kodus ja tema peamine võit seisnes selles, et nö teisipäevakute ebaõnn sai ületatud - ühtegi punkti ei jäänud vahele ja ühtegi punkti ei olnud minema ka jooksnud, nagu vahel hilisemas vahetuses võib ette tulla kui emme piisavalt käbedalt pole eelnevalt tegutsenud.
Comments