Nõmmküla-Kautla ehk Paunküla veehoidla taga

Kui Zazibea oli oma neljarattalise "sõbra" signalisatsiooni puldile pärast veerandtunnist ponnistust selgeks suutnud teha, et ta peab mu auto uksed ikkagi avama, sest hää tuttav Risto A ootas juba ammu Järvevana tee ääres, siis hallide rünkpilvede taustal lõpuks töö juurest parklast minema saigi. Rünkpilvedest hakkas vihm meid ründama alles tagasi koduteel, kuigi nad kogu aeg ähvardasid.

Jutumulinas läks trafficust üle ajav Tartu maantee koos üleskaevatud teelõikudega kiirelt ja nii leidsime ennast Paunküla veehoidla tagant mõnusast keskusest.

Mets nii mõnus kohati ei olnud. Nii tuli mitmel korral ületada ulatuslikke raiesmikke, milledel tuigerdamise lohutusauhind olid metsamaasikad. Rabasin neid hoo pealt mööda minnes põske pistmiseks. Korra ka koos ämblikuga, mis väga maitsekas just polnud. Hea, et mitte koos rästikuga. Raiesmikud tekitavad mus alati kõhedust mõeldes kui palju shalla-laasid (nii nagu neid kunagi POST-i koomiksis kutsuti) seal mahajäetud oksarisus küll pesitseda võiks, aga rünkpilved olid nad seekord oma pesadesse vagusi olema ähvardanud. Mets ise oli ka selline tihe ja paljuse alusrisuga.

Stardist minnes ei tulnud minusugune juhm selle peale, et üldse peaks mingit K-punkti alustuseks tuvastama (teised pärast rääkisid), suundusin kohe üle raiesmiku sihini välja ja väga massiivne loha ajas minugi otse lohku. KP 1(31) kõpsti käes.

2(38) otsustasn kindlalt tee etapi, et mitte öelda äsja maaparandatud sihi ja kraavi etapi kasuks. Väga ähmasest raja nurgast diagonaalis ja kõmm, KP miskises pinnavormis käes.

Edasi ronisin tee peale tagasi, et jooksu peal veel mõtiskleda, kas tasuks otse lõigata. Tee pealt metsa vaadates tundus, et isegi kui tasuks metsast rünnata, siis tee peal on ju ikkagi võrratult lihtsam sibada. Keerasin teelt paremale sihile ja hüppasin metsa, et siis mööda lageda äärt KP 3(40) poole, aga kollane oli niivõrd jube raiesmik, et katsusin sellest kuidagi kiiresti üle saada. Punktist rapsisin alustuseks mööda, liiga ülevalt asusin seda otsima. Uuesti raiesmiku nurka ja kompassi kaardile visates sai kohe selgeks, kus olin ekselnud.

4(41) ei olnud muud kui otse suuna järgi. Loha aitas ka natuke teele jõuda, siis väike teerada ja künka serva mööda KP-sse. 5(43) ikka ka otse lõunasse, vahepeal taas raiesmik, taas metsmaasikad. Ja jõnksutav raiesmiku serv andis vihje, kus KP asuda võiks. Ka 6(46) otse suunas lõuna poole edasi. Püüdisn neid vahelduva tihedusega metsapiire tabada, aga lõpuks ei olnud muud, kuni lootus, et kohe peab tõus vastu tulema, tuli ja kohe seal punkt 7(45) käes.

8(57) sumasin enam-vähem suuna järgi tee peale välja, aga millegipärast loobusin üle koduaia ja läbi eemalt paistva nõgesevõsa otse minemast ning sörk mööda teed ja n sammu mööda sihti ning paremale metsa ära. Seegi lohk suht lihtsalt käes.

9(53)-sse minemiseks ma natuke kahtlesin küll, kas on väga nutikas ringi silgata, aga suuna peale jääv roheline triibutus ja muu roheline lükkas ümber arvamuse, et otse minna võiks olla hea plaan. Ringi, mööda teed, mööda sihti ja paremale jääva kummalise sinise juurest punkti. Oli ikka risune küll.

No ja 10(54) ikka ringi, mööda sihte. Jäi veel viimane punkt 11(56), milleni jõudmiseks tuli taas vastikut raiesmikku tallata.

Esimese hooga tundus fishijärgselt, et hullult jooksmist oli. Kuhu jäi põnev reljeef. Kuidagi ebatavaliselt ladusalt läks aga punktide kätteleidmine seekord. Ei ole need päevad ei vennad ega õed, pidin taas tõdema.

Keskuses oma seekordset küüdikaaslast oodates vahtisin tõtt rünkpilvedega - no tulge, tulge nüüd; imestasin Paunküla veehoidlasse suunduvate ujujate üle - huvitav kas nad tõesti ei karda seda külma ja märga vett - eskimod; puhusin juttu ühe ja teise tuttavaga ning lõpuks pugesin autosse sooja ja tõmbasin kerra, et silm looja lasta. Milline mõnus rammestus.