Soodajärve

Ilm päälinna kandis ei olnud just suurem asi, ladistas ikka oma jagu kui linnast välja sõitma hakkasin. Aga nagu Triina luureandmed kohapealt teatasid, kihutasid tumedad pilved kaugel eemal ja mets olevat kuiv.

Zazibeal õnnestus Klooga taha Soodajärvele oma vanem poeg seekord meelitada. Aga selles eas indiviide, kes H18 klassis võistlema peaks, saab kohale ainult kavalusega. Näiteks olin ma nõus ta uued Armani prillid pärast poest ära tooma tingimusel, et ta ennast metsa liigutama tuleb. Njah, bränditundlikkus on nii tugev, et selle nimel ollakse valmis ka tunni jagu mudases metsas müttama ;-) Teglikult asi nii hull ehk ei ole ka, sest olevat igati mõnus maastik olnud. H21C rajal olevat ette tulnud täiega laksimist sinirohelises, üllatuslurtse, brutal force rakendamist, niisama mutikeste järel kütmist, bambust ja vanakeste juhendamist =:0

No mina püüdisn asja vähe rahulikumalt võtta. 1(34) auk rohelisema metsa nuka taga oli kergesti leitav. 2(39) natuke suurem auk nõudis piirkonnas veidikest uitamist. 3(41) kaeviku ots oli täiesti otse tabatav. 4(50) nõudis teevaliku osas mõningast mõtisklemist, aga kasutasin kuni raudteeni metsarada, natuke raudteed ja siis liini servapidi teise rajani ja pärast sinist uuesti liini poole tagasi. Läks läbi küll. KP leidmisega probleeme ei tekkinud.

5(49) nuputasin terve tee sinna ja praegugi, kuidas oleks pidanud sinna kõige säästlikumalt liikuma. Üritasin tabada vahepeale jäävat raja otsa, aga seda ei märganud ja olin selle laia kraavi ääres väljas. Siis ei jaganud muidugi, kus ma täpselt olen, kulgesin mööda sakitava kraavi serva nõgesepõõsastes ning kogu see kraav tundus nii eemalepeletav, et lõpuks jõudsin sootuks suuremale teele välja. No sealt ei olnud enam raskusi KP-le pihta saamisega. Aga milleks oli vaja seda närvirohu üledoosi seal oja kaldal võtmas käia.

6(45)-sse kulgesin kaarega mööda rada, sest võpsikus rassimine enam ei ahvatlenud. Rada hajus kuidagi väga osavalt ära ja järjekordse augu leidmisega tuli veits vaeva näha.

7(44) leidmisega ei olnud miskit suurt raskust, aga teel sinna kaldusin ikka jälle liiga palju paremale ja nii sain mööda rada silgata rohkem kui oleks oodanud.

8(43) ei andnud ka muud võimalust kui ikka otse, väikse kaldega paremale, et mööda rada kohale saada. Hämmastavalt tihe traffic on neil rongidel. Pidevalt oli kuulda nende kolistamist, kuigi vahel see kostus täiesti valest suunast. Rongide järgi küll orienteeruda ei saa.

9(51) ikka ka juba mööda tuldud rada tagasi, kuni rohetriibuliseni välja. Selle raja peal oli üks teerist, mis oli meelidvalt rahvarohke ja igas suunas orienteeruvaid kodanikke täis. Ummikut ei tekkinud sellel ristil, aga tekkis see siis kui rada ära lõppes. Massid suundumas innukalt 51 punkti suunas ja sõnajalgade vahel juba sihuke elevandi rada sisse tallatud.

Vot ma ei tea, mis mul siis hakkas, aga siis ma ei viitsinud enam ise üldse mõelda ega kaarti jälgida. Liikusin massiga ühtlases voos 10(52) poole. Seda, et osa seltskonnast tegelikult hoopis teise punkti liigub, oleks võinud ikka varem kahtlustada. Mets nagu ei olnuks see, mida kaart püüdis edasi anda. Eespool kulges jalutavas tempos Eesti noor sõjavägi. Ilmselt pelgus neist mööda trügima hakata sundis mind süvenema, kus ma siis ikkagi olen. Ei tea. Kuskil murtud kuuse juures. Aga miks siin? Liiga kaugel. Sihti ei ole. Mis rajal ma üldse olen? Hakkan tagasi liikuma. Mitte kuidagi ei suuda ennast kaardiga kokku ajada. Ühel hetkel liiguvad vastu jälle inimvood, kes kõik ilmselt just selle koha pealt metsa keeravad, kus seda 52 kätte saamiseks teha tuleb. Usaldan seekord täiega teisi ja loodan, et KP, mis paistab on 52. On. Järgmine kord püüan publiku abi asemel sõbrale helistada ilmselt.

Siis kulgevad kõik rõõmsalt mööda kõrgendikku nii kaugele kui annab. Osad kaovad vasakule, mina sukeldun paremale. Kaduvat rada ma muidugi ei taba, aga liigun puhtalt suuna peale, unustan teiste isikute viibimise metsas ja lurtsutan suure sinise poole. Ühel hetkel lohad lurtsus koonduvad ja viivad ekstra mõnna kraavipunktini. KP-ni pääsemiseks tuleb see kõigepealt ületada. Eriti sügav ja lai ei pista. Astun ühele toekamale pokule pähe ja küünitan ennast teise poku poole. Saan ennast enam-vähem normaalselt üle, kui mu selja taga astub keegi õbluke tütarlaps väga optimistlikult julgelt keset kraavi - vajub üle põlve musta pehmesse mudasse ja teise jala välja sikutamiseks rabab minust kinni, et mitte kaelani vajuda. Ise veel vabandab. Aga rõõmsameelsuse eest annaksin 12 punkti. Tõesti nii positiivset kraaviületust ei näe just tihti.

Lurtsust pääsedes on jäänud veel ridamisi auk-kaevik punkte männimetsa alla, aga orienteermist jääb juba väheks, lohad ees reedavad võimaliku liikumistee.

Finishist auto poole jääb kõrva jutukatkeid, kus keegi ei saavutanud maastikuga kontakti ja kus keegi tegi iga punkti juures vigu ja kus keegi jäi rajaga väga rahule ja kus keegi polnud ammu nii korralikule orinenteerumismaastikule sattunud.

Tõesti, päris põnev oli. Ja vihma kaela ei saanudki. Aga kes räägiks legendi, miks just sooda järv. Ja milline on Soodajärve mõju minu kohati täiesti soodale orienteerumistaktikale?