Kalevi XXXIV Suvejooks (päev esimene)
Milllise ajaloolise väärtusega üritusega õieti tegemist on, seda oskab Zazibea vaevalt ette kujutada, aga näe, juba 34. Igatahes olin kulgemas pea 1,5 tunni autosõidu kaugusele Lahemaale, et osa saada Altja-Oandu õpperaja ümbruses olevast o-rajast. Kas mul seal ka midagi o-õppida oli, saavad teadlased veel sajandeid mõistada.
Kohale jõudes oli esimene ja valdav emotsioon - miks nii kuum. Ilm, ma mõtlen. [No AK soovitab praegu näiteks heledatel kodanikel mitte üle 10 minuti päikse käes viibida - UV olevat keskpäeval üle 7]. Igatahes olin ma juba enne metsa pääsemist janu kustudades (kes meist ikka Sprite olla tahaks) oma kõhu loksuma joonud. Keskuses oli kohata mitmeid tuttavaid ja valitses selline mõnus suvine laagerdav õhustik. Olin omale meeletult varu aega varunud ja nii oli stardini veel tunni jagu. Sisustasin seda väga pikaldase o-riiete selga vedamisega - need on masendavalt ahistavad sellise ilmaga, keskuses luusimisega ja lõpuks ikkagi kolmveerand tundi varem starti jõudmisega. Aga seal läks ühe ja teisega loba ajades ja niisama ringi vahtides aeg täiesti märkamatult. No ei ole minust mingit soojendusjooksu tegijat, painutajat-venitajat või puu najal jalad taeva poole keskendujat.
Startimine oli muidugist oluliselt pidulikum kui neljapäevakul. 3 minutit enne hüüti nimed välja. Meenusid kooliaegsed spordipäevad - hüppab x, valmistub y! Numbrite kontroll. Järgmisel minutil sai omale täiendavat legendi lasta veel kuskile hea koha peale kleepida. Ja ülejärgimsel otsutaval minutil seisin kollase ämbri kõrval ning pumm ja läks - ooh, kui suur kaart. Sellisega saab tavaliselt 8 tundi rogainida. Aga olgu - mõõtkava on 3x väheldasem ja reklaame on ka nii, et kohe terve serva jagu. Nendega tutvun kunagi hiljem.
Mis siis rajal korda saata õnnestus. No eriliseks õnnestumiseks ei saa seda just lugeda - alguses ei osanud ma kaarti lugeda ja siis ei suutnud ma mitte mingit tempot enam arendada. Kuumav päike hõredas männimetsas lihtsalt hävitas mus viimsegi raasu ja jõu, mida jooksmisliigutuste jaoks vaja on. [Või kuidas seal AK-s just öeldigi - vanemad naisterahvad ei tohiks peenramaal ennast ära kurnata].
Kui veidike konkreetsemalt kribida, siis 1(54) punkti leidmiseks siirdusin hooga kohe jõeni välja, siis ei saanud ma aru, kaugel ma tegelikult olen ja jõudsin juba aiaga ümbritsetud lagedani välja. Sumasin tagasi lõuani ulatuvates koerputkedes ja sain selle esimese punni lõpuks kätte. See oli ka suurim kräbla, mis korda saata õnnestus. 2(53) poole liikusin ka natuke surra-murra - liiga põhja kiviaiani välja, aga selle järgi ei olnud punkti leidmisega raskusi. Ka 3(60) tuli sedasi kobamisi - natuke suuna järgi ja natuke mööda sihti. Ei suutnud kuidagi otsustada, kus peaks sihilt metsa keerama - olin ka juba liiga all, ja jäin liialt vahtima, kuidas need orvandid ikka täpselt paigutatud on.
Aga 3(37) ja 5(62) läbi murtud kuuse padriku sujus juba paremini - kühmud soos olid täiesti eristatavad.
Nüüd tuli ohtralt mustikapuhmaste ja samblikuga männimetsa, sellist mõnusat lainetust laialipillutud lohkude ja muhkude näol. Aga trass 6(57)-7(39)-8(64)-9(40)-10(65)-11(41) oli minu jaoks täielik jalutamine. No ei jaksanud joosta. Ei tea, kas sellest või millest, aga püüdsin paaniliselt kogu kaardile kantud reljeefi ka looduses leida. Nii vahtisin liiga palju kaarti, selle asemel, et rohkem suuna peal olevaid puid jälgida ja nende järgi liikuda. Ka lohasid oli piisavalt. Aga ei, mina kangekaelselt muudkui lugesin - muhk, lohk paremal, kõrgem küngas vasakul jne... No nii sai punktid päris täpselt kätte, natuke kaldumist küll oli, aga see oli kõik selline käigult korrigeeritav. Vahepeal kulges mööda Risto, kes tagaräägitavalt pidi meiesuguste päevakuliste jaoks ka metsas liikuma tempoga nagu ta oleks 100m jooksma tulnud. Aga ausõna, isegi tema jäi, ma ütleks lausa seisma ja seljatagant oli see säherdune pinev kaardilugeja poos. Aga nägemuseks see jäigi - kui ma taas pilgu kaardilt tõstsin, laius mu ees inimtühi mets.
12(44) tõotas sootuks teist masti siblimine olevat. Võtsin suuna küngastikul kulgeval kitsale ja sakitavale matkarajale. Väga sümpaatne rada. Lootsin küll varem metsa vasakule hüpata, aga korraga jõudsin sillakesele. Mõningase nuputamise järel sain aru, et olen juba ristuva kraavini välja jõudnud ja nüüd polnud muud kui sukelduda taas murtud kuuse padrikusse, kus mustjasmudasel pinnasel vohasid sõnajalad. Täielik ürg värk. Ja seal keset sõnajalasalu nii nunnult päikselaigus kiiskamas KP. Ümbruses oli küll mitmeid teisi osalejaid, kes kurtsid, et punkt sugugi lihtsalt kätte ei tulnud.
Aga suur kole roheline jätkus. Mul oli tõsine tegu, et end kohe-seal-samas asuvale teerjale välja murda. Kuused - värsked ja kuivanud, igas asendis - pikali, püsti, poolviltu, kolmekesi kõrvu, üksteise otsas - täielik kuuseorgia. Korra rakendasin ka alt pugemise tehnikat. Aga kui ma lõpuks rajale välja sain, siis sai seda kõdusookuusikut ülbelt kips-kõps mööda laudteed vaadata. No 13(50) kaldusin jälle liialt paremale. Aga otse ees seisev kunagine rannavall andis mõista, et kaugel oled, suvitaja. Kuna ma olin suht veendunud, et olen liiga paremal, siis ei läinud palju vaja, et punkt ikkagi käbedalt kätte saada.
Ja hakkabki juba trass otsa saama. Kuidag kahju oli sel hetkel, et nii vähe ongi veel jäänud. Kuna ma jooksmisega eelnevalt ikka väga vähe olin tegelenud, siis ilmselt sellest ka selline energialahvandus. Pealegi kõdusookuusiku peamine pluss männimetsa ees oli tema varjulisus. Aga ikkagi tuli sellest rannavallist ennast üles vedida ja siis mööda sihti kuni peaaegu suure teeni välja. 14(52) oli miski süvendi serval puu taha ära peidetud, aga sisimas ma teadsin, et punkt on just selle puu taga ja peitusemängust ei olnud kasu.
Mh, kas nad on selle eelviimase tõesti WC, ei, puu-tsee'sse pannud. Ei siiski viisakalt väljas pool. Tekkis kange tahtmine koputada seinale ja küsida, kuidas on. Aga jätsin koputamata. Täiuslik rada - joogipunktid ja kergenduskohad kõik käe-jala juures olemas. Oleks veel banaane ka jagatud, siis teenindus vingem kui Tartu Maratonil.
Aga üks KP veel. Loha viib otse järve. No tõesti - kummirõngast ei olnud ju kohustulikus varustuses neile kes ujuda ei oska. Huvitav, esimestel võis selle KP leidmine päris põnev olla.
Aga see viimanegi käes ja linti mööda finishisse. Segaduses vahin valgeid kilekotte plangu küljes ja püüan pingeliselt noile mingit kasulikku otstarvet välja mõelda kuni Peep sunnib mind SI-pulka maha laadima.
Aeg on kolossaalne. Ilmselt on kõik ülejäänud, kes minu rajal hiljem startisid, ammu kohal. Ikka väga mitut selga sain rajal näha. No aga jällegi teisest küljest, kontrollaeg oli 3 tundi, millest ma ainult pool ära kasutasin, küsi või pool raha tagasi.
Vahetame tuttavaga infotelgi varjus muljeid ja üks on selge, homme olen tagasi.
Tundub, et kuuldused suvejooksu surmast on liialdatud, üritus näikse koomast välja toodud olevat.
Mul küll kahju, et ma oma meespesakonda metsa ei saanud, aga ma saan aru - aiapostide väljavahetamine tänase ilmaga pakub ilmselt võimsamat füüsilist elamust.
Kohale jõudes oli esimene ja valdav emotsioon - miks nii kuum. Ilm, ma mõtlen. [No AK soovitab praegu näiteks heledatel kodanikel mitte üle 10 minuti päikse käes viibida - UV olevat keskpäeval üle 7]. Igatahes olin ma juba enne metsa pääsemist janu kustudades (kes meist ikka Sprite olla tahaks) oma kõhu loksuma joonud. Keskuses oli kohata mitmeid tuttavaid ja valitses selline mõnus suvine laagerdav õhustik. Olin omale meeletult varu aega varunud ja nii oli stardini veel tunni jagu. Sisustasin seda väga pikaldase o-riiete selga vedamisega - need on masendavalt ahistavad sellise ilmaga, keskuses luusimisega ja lõpuks ikkagi kolmveerand tundi varem starti jõudmisega. Aga seal läks ühe ja teisega loba ajades ja niisama ringi vahtides aeg täiesti märkamatult. No ei ole minust mingit soojendusjooksu tegijat, painutajat-venitajat või puu najal jalad taeva poole keskendujat.
Startimine oli muidugist oluliselt pidulikum kui neljapäevakul. 3 minutit enne hüüti nimed välja. Meenusid kooliaegsed spordipäevad - hüppab x, valmistub y! Numbrite kontroll. Järgmisel minutil sai omale täiendavat legendi lasta veel kuskile hea koha peale kleepida. Ja ülejärgimsel otsutaval minutil seisin kollase ämbri kõrval ning pumm ja läks - ooh, kui suur kaart. Sellisega saab tavaliselt 8 tundi rogainida. Aga olgu - mõõtkava on 3x väheldasem ja reklaame on ka nii, et kohe terve serva jagu. Nendega tutvun kunagi hiljem.
Mis siis rajal korda saata õnnestus. No eriliseks õnnestumiseks ei saa seda just lugeda - alguses ei osanud ma kaarti lugeda ja siis ei suutnud ma mitte mingit tempot enam arendada. Kuumav päike hõredas männimetsas lihtsalt hävitas mus viimsegi raasu ja jõu, mida jooksmisliigutuste jaoks vaja on. [Või kuidas seal AK-s just öeldigi - vanemad naisterahvad ei tohiks peenramaal ennast ära kurnata].
Kui veidike konkreetsemalt kribida, siis 1(54) punkti leidmiseks siirdusin hooga kohe jõeni välja, siis ei saanud ma aru, kaugel ma tegelikult olen ja jõudsin juba aiaga ümbritsetud lagedani välja. Sumasin tagasi lõuani ulatuvates koerputkedes ja sain selle esimese punni lõpuks kätte. See oli ka suurim kräbla, mis korda saata õnnestus. 2(53) poole liikusin ka natuke surra-murra - liiga põhja kiviaiani välja, aga selle järgi ei olnud punkti leidmisega raskusi. Ka 3(60) tuli sedasi kobamisi - natuke suuna järgi ja natuke mööda sihti. Ei suutnud kuidagi otsustada, kus peaks sihilt metsa keerama - olin ka juba liiga all, ja jäin liialt vahtima, kuidas need orvandid ikka täpselt paigutatud on.
Aga 3(37) ja 5(62) läbi murtud kuuse padriku sujus juba paremini - kühmud soos olid täiesti eristatavad.
Nüüd tuli ohtralt mustikapuhmaste ja samblikuga männimetsa, sellist mõnusat lainetust laialipillutud lohkude ja muhkude näol. Aga trass 6(57)-7(39)-8(64)-9(40)-10(65)-11(41) oli minu jaoks täielik jalutamine. No ei jaksanud joosta. Ei tea, kas sellest või millest, aga püüdsin paaniliselt kogu kaardile kantud reljeefi ka looduses leida. Nii vahtisin liiga palju kaarti, selle asemel, et rohkem suuna peal olevaid puid jälgida ja nende järgi liikuda. Ka lohasid oli piisavalt. Aga ei, mina kangekaelselt muudkui lugesin - muhk, lohk paremal, kõrgem küngas vasakul jne... No nii sai punktid päris täpselt kätte, natuke kaldumist küll oli, aga see oli kõik selline käigult korrigeeritav. Vahepeal kulges mööda Risto, kes tagaräägitavalt pidi meiesuguste päevakuliste jaoks ka metsas liikuma tempoga nagu ta oleks 100m jooksma tulnud. Aga ausõna, isegi tema jäi, ma ütleks lausa seisma ja seljatagant oli see säherdune pinev kaardilugeja poos. Aga nägemuseks see jäigi - kui ma taas pilgu kaardilt tõstsin, laius mu ees inimtühi mets.
12(44) tõotas sootuks teist masti siblimine olevat. Võtsin suuna küngastikul kulgeval kitsale ja sakitavale matkarajale. Väga sümpaatne rada. Lootsin küll varem metsa vasakule hüpata, aga korraga jõudsin sillakesele. Mõningase nuputamise järel sain aru, et olen juba ristuva kraavini välja jõudnud ja nüüd polnud muud kui sukelduda taas murtud kuuse padrikusse, kus mustjasmudasel pinnasel vohasid sõnajalad. Täielik ürg värk. Ja seal keset sõnajalasalu nii nunnult päikselaigus kiiskamas KP. Ümbruses oli küll mitmeid teisi osalejaid, kes kurtsid, et punkt sugugi lihtsalt kätte ei tulnud.
Aga suur kole roheline jätkus. Mul oli tõsine tegu, et end kohe-seal-samas asuvale teerjale välja murda. Kuused - värsked ja kuivanud, igas asendis - pikali, püsti, poolviltu, kolmekesi kõrvu, üksteise otsas - täielik kuuseorgia. Korra rakendasin ka alt pugemise tehnikat. Aga kui ma lõpuks rajale välja sain, siis sai seda kõdusookuusikut ülbelt kips-kõps mööda laudteed vaadata. No 13(50) kaldusin jälle liialt paremale. Aga otse ees seisev kunagine rannavall andis mõista, et kaugel oled, suvitaja. Kuna ma olin suht veendunud, et olen liiga paremal, siis ei läinud palju vaja, et punkt ikkagi käbedalt kätte saada.
Ja hakkabki juba trass otsa saama. Kuidag kahju oli sel hetkel, et nii vähe ongi veel jäänud. Kuna ma jooksmisega eelnevalt ikka väga vähe olin tegelenud, siis ilmselt sellest ka selline energialahvandus. Pealegi kõdusookuusiku peamine pluss männimetsa ees oli tema varjulisus. Aga ikkagi tuli sellest rannavallist ennast üles vedida ja siis mööda sihti kuni peaaegu suure teeni välja. 14(52) oli miski süvendi serval puu taha ära peidetud, aga sisimas ma teadsin, et punkt on just selle puu taga ja peitusemängust ei olnud kasu.
Mh, kas nad on selle eelviimase tõesti WC, ei, puu-tsee'sse pannud. Ei siiski viisakalt väljas pool. Tekkis kange tahtmine koputada seinale ja küsida, kuidas on. Aga jätsin koputamata. Täiuslik rada - joogipunktid ja kergenduskohad kõik käe-jala juures olemas. Oleks veel banaane ka jagatud, siis teenindus vingem kui Tartu Maratonil.
Aga üks KP veel. Loha viib otse järve. No tõesti - kummirõngast ei olnud ju kohustulikus varustuses neile kes ujuda ei oska. Huvitav, esimestel võis selle KP leidmine päris põnev olla.
Aga see viimanegi käes ja linti mööda finishisse. Segaduses vahin valgeid kilekotte plangu küljes ja püüan pingeliselt noile mingit kasulikku otstarvet välja mõelda kuni Peep sunnib mind SI-pulka maha laadima.
Aeg on kolossaalne. Ilmselt on kõik ülejäänud, kes minu rajal hiljem startisid, ammu kohal. Ikka väga mitut selga sain rajal näha. No aga jällegi teisest küljest, kontrollaeg oli 3 tundi, millest ma ainult pool ära kasutasin, küsi või pool raha tagasi.
Vahetame tuttavaga infotelgi varjus muljeid ja üks on selge, homme olen tagasi.
Tundub, et kuuldused suvejooksu surmast on liialdatud, üritus näikse koomast välja toodud olevat.
Mul küll kahju, et ma oma meespesakonda metsa ei saanud, aga ma saan aru - aiapostide väljavahetamine tänase ilmaga pakub ilmselt võimsamat füüsilist elamust.
Comments