Kalevi XXXIV Suvejooks (päev teine)

Nagu Zazibea lubas, nii ta ka teise Suvejooksu päeva ennast kohale sõidutas. Kohal tervitas mahe tuuleõhk ja oluliselt madalam temperatuur eilsest. See andis lootust. Pealegi oli lubatud tänaseks jõge ja nabani ulatuvat kraavi - noilgi jahutav toime. Sisimas ma küll lootsin, et nii kuumaks siiski ei lähe, et peaks tundmatusse kraavi sisse hüppama.

Igasuguseid korralduslikke uudismomente enam polnud - stardis ja finishis sujus kõik sama ladusalt kui eile.

Enesetunne oli ka hoopis parem, jõudu jagus ka sörkmiseks pea lõpuni välja nii palju kui maastik seda minu jaoks võimaldas. No kaugeltki mitte iga mets ei pruugi mu jaoks just joostav olla. Etapiaegu vaadates on ikka hämmastav, milliseid kiiruseid suudetakse murtud kuuse padrikus arendada.

Tänane esimene punkt oli kardinaalselt erinev eilsest. Väike mõnus sinkadi-vonkadi rajakene männimetsas kuni põige muhu peale, mille lõpus troonis KP 1(42). Ja ots ringi ning 2(40)-sse kompassi järgi. Ja edasi 3(31)ikka suuna järgi jõeni välja. No sulla-mulla - ei kopraid ega nende tammisid mitte kusagil. Aga jõe sügavus vaevalt üle pahkluu. Kaldast ülessaamiseks tuli küll läbida mõned ergutava toimega nõgesepõõsad, alternatiiviks lausa kellegi aiast läbijooksmine. No veidike oli mul raskusi aru saamaks, kaugelt võiks toda KP-auku tabada, aga eespool siirdus ilmselgelt sama punkti poole vähemalt 5 vanemat härrasmeest. Tänu neile, muidu oleksin kardetvasti kõrvalt ikkagi mööda silganud.

Kuna maastik hakkas kiskuma vägisi murtud kuuse pardikuks, sekka ka mände ja mõned muud puud ning kaart ka roheliselaiguline, siis tundus ainuvõimalik teerajale välja sumada, tabada siht ja siis õiges kohas õige nurga all metsa. Lohku 4(45) sai praktiliselt otse sisse joostud.

Ka 5(51)-sse liikumiseks kasutasin taas raja ja sihi abi püüdes õigest kohast tõusvat maastiku tabada. Ka see KP tuli otse kätte. Päris tihe noore kuuse võsa, aga ka 6(72) oli täpselt seal, kus ta leida lootsin. Kuidagi hämmastavalt sujuvalt oli orienteerumine siiamaani kulgenud.

Teekond 7(48)-sse tundus kaardi järgi mingi täielik õudukas - sinise-rohelise triibuline ja siis see kraav. Oli veitsa kole küll. Kuna oma natuke suure kaldumise tõttu paremale, tuli mööda kraavi serva edasi suunduda, siis lootsin, et äkki kuskil on mingit purdelaadset risu üle kraavi. Aga leidsin hoopis kännu. Keegi (ilmselt mitte koprad) olid maha võtnud üsna jämeda puu, mille känd ulatus kõvasti kraavi kohale. Seisin kännu otsas ja hindasin oma hüppevõimet, kraavi laiust ja arvamust endast kui ma peaksin ikkagi keset kraavi plärtsatama. Keegi ragistas otse mu seljataga ja ligines ähvardavalt - pelgus, et tobe mina kännu otsas olen seljatagant tulijale veel tobedam, võtsin ennast kokku. Kuivaks jäin. Liikusin teiselpool kraavi edasi ja püüdsin meeleheitlikult aru saada tollest pinnamoest, mida ringi sees KP ümber kujutati. Kaart ei olnud otse ees ja muu reljeefiga kokkusulanud lohu märk moodustas minu jaoks sel hetkel reljeefi kõrgusjoont. Mõtlesin veel, et kas tõesti on võimalik, et üks maastik reaaluses nii segane olla võib, aga korraga oli see KP otse muu ees. Pärast kaarti õigetpidi vaadates ei olnud muidugi küsimustki, et lohk.

Edasi 8(54) jälle mingi kahtlase sinise serv. Kaldusin, jälle, liiga paremale ja pidin veidi kallast mööda tagasi liikuma, aga innukad kaasjooksjad viitasid KP tõenäolisele asukohale.

Kalpsaki-kalpsaki üle jõe jälle ja tagasi kuivas, liivases, krõbedasamblases männimetsas. Viimane mõjus sama laastavalt kui eile. 9(57) ja 11(71) läksid täitsa enam-vähem, aga seevastu 10(65) ja 12(67) puhul keerasin ennast jälle mitu ebavajalikku kraadi PAREMALE. Ning mõlemal korral ei klappinud mitte kuidagi ettejäävate ristuvate teede suund ning võttis mõttetult kaua aega end taas õige suuna peale keerata.

Ilmselt Suvejooksul on kohustlik traditsioon, et eelviimane KP asub peldiku taga kuuse põõsas. Seekordne puu-tsee oli säherdune rootsi-punast karva. Ka täna ei hakanud koputama. Viimane KP koos finishiga öö jooksul oma asukohta muutnud ei olnud.

Istusin finishijärgselt murule ja kohe jupp aega ei viitsinudki muud teha, kui vabastada jalad kohutavatest ja ilgetest märgadest mudastest pohlalehti ja okkaid täis jalanõudest ja sokkidest, vaadata metsast saabuvate lõpuponnistusi ning näoilmeid, mis ajafikseerides ette manati (seda ilmete rohkust), elada kaasa eriti võimsatele auhinnakoha väärilistele, saada päiksest punased käevarred ja nina, kiigata silmanurgast, millised on need teised hullud, kel pole nädalavahetusega targemat teha, kui kuskil Altja-Oandu ümber metsas mütata. Miks nad seda teevad? Või parafraseerides korraldajate särgiseljataguseid - lasta nädalavahetus mööda ilma Suvejooksul osalemata, mingi nali või?

Kui üldse ürituse kallal kuidagi vinguma peaks, sest maastik oli super ja rada oli väga mõnus, keskus loogiline, siis tõesti mõni banaan oleks ära kulunud. Mitte just raja kõrval, aga keskuse piirkonnas oleks krõbistamist vahendav lahvka abiks olnud.