XXVI TAOK rogain Kuusalus

Maali sisse minek.

Linnast ida suunas sõites on ainult üks värv. Hall. Ilma ühegi varjundita. Udu on eemaldanud sügiselt kogu koloriitsuse.

On helid. Risto jutuvada tagapingist. Aitab ärgata ja sunnib mingeid mõistlikke sõnu arusaadavas järjekorras esitama. Ammu ei ole ju näinud, liialt regresseerunud tüübi muljet ei tahaks jätta. Aga jutt jätkub nii, nagu oleks alles eile infotöötlemise eriala loengud Raja tänaval koos lõpetanud, mitte loendamatu arv aastaid tagasi. 

Stack overflow - lahutustehe 2026 - 1994 annab täiesti arusaamatu numbri. Seletame udu varjus, nagu seda numbrit ei olekski olemas. Või nagu sellest polekski 15 sügist möödas kui me Ristoga viimati just Kuusalus rogainisime. Tõsi, siis Libahundi jäljelikus võtmes, kus toona tuli punktide korjeks ka mingeid pioneeriülesandeid lahendada. Mis ehituslikku vigurit käru ja roosa palliga toona sooritati sama kaalumaja juures, kus oli seekord joogipunkt 34, mitte ei mäleta. 

Kuusalu kooli juurde jõudes lisanduvad hallile värvilaigud - korraldajate ülesseatud neoonikad parkimisjuhendajad ning lipukesed ja lindikesed areaali oluliste kohtade tähisamiseks, nagu infolaud, stardiala ... Paksemaid kihte kannavad paletile kohalejõudnud autodest väljahüppavad kirevates spordivormides entusiastid.

Kolmeliikmeline oli JFF viimati siis kui meil Jaaniga õnnestus veel oma noorimat järeltulijat ära rääkida. Paraku on see oskus 22-aastase isendi osas taandarenenud nullini. Tõsi, tuleb tunnistada Kaitseväe võimekusi, sest sel sügisel olen poissi paar korda päevakutel kohanud. Ilmselt on sealsed o-üritusel jagatavad punktid kuidagi väärtuslikumad ;) Mürske pole, las kratsivad metsas suunda ja puid tundma õppida.

Ümbruse toonid hakkavad ennast pisitasa avama. Taevas võib aimata päikse olemasolu, mis paistab nagu kuu. Udupilved lasevad sisse heledamaid hallviirge. Häältepadrik kaardilaua ümber aina valjeneb. Kell 9st kaob valdav osa melust varjulistesse nurkadesse. Värvid muutuvad staatiliseks - tardunud kujud imelise abstraktsiooni kohal, rada plaanivate ajude aur seguneb halliga taevas.

Mina põgenen paberkaardiga vetsu suunas. Tagasi tulles on Jaan ja Risto marsruudi kokkupanekul jõudnud kuskile keskele. Hoian suu valdavalt kinni. Hüüan aegajalt mingeid arve, püüdes asjalikum näida. Jälgin pingeliselt numbrite ping-pongi, astudes otsutavamalt vahele siis, kui minu mõttes planeeritud rahulik 30 kilomeetrine jalutuskäik ähvardab Erna retke mõõtmeid võtta.

See kuhu ja kuidas minna plaanime, kõlab nagu keskimine Jack Pollocki maal. Igale poole ja mitte kuhugile.

Rajameister on paraja pähkli pureda visanud. Ei ole mingit selget, kas alt või ülevaltpoolt. Kõik alla. Aga kas natuke vasakule ja natuke paremale. Või hoopis rohkem paremale ja mitte nii palju vasemale. Kuskilt kipub ikka sood sisse tulema - kas lohistada end 54 soosiilule või 60 turbaväljadele. Karta on, et septembrisajud on rabad ja sood veega ääreni täitnud.

Lõpuks moodustub: kiirena keskelt alla ja siis alt lääne kaudu tagasi. Kahtlane, väga kahtlane plaan. 

22-31-51-28-29-39-59-58-62-35-36-53-34-45-43-42-24-20-21.

Aga vähemalt on mingi plaan, millest me tegelikult suhteliselt ka kinni pidasime. Lõpus ei jäänud enam aega 21 jaoks, aga jäi 40-le.

See, kas 60-41 ka üldse plaanis olid või ei olnud, sõltus. Näiteks minu punktide jadas neid ei olnud ja Jaanil oli selle koha peal 3 punkti. Retke ajal tuli see haak ikka ja jälle jutuks ja siis kadus. See oli nagu mingi sümbolistlik kujund, mille osas ei suuda otsustada, kas see annabki kogu teosele mõtte.

Meie plaani kummalisust võiks näidata seegi, et punktides 29, 39 ja 59 olime esimestena - olla jalutajana kuksil kaardi alumises pooles esimene tiim ei ole päris tavaline. 29 jäi Jaanil pulgale aga üldse noppimata. Kas oli siis jaam unes või Jaan ise unes. Igatahes on meie selle punkti läbimine inkonsitentne, nagu andmed näitavad.

Maali sees olek.

Kui me 22. punktis kirikaias kohtasime veel paari tiimi ja Karuohakaid ka veel 51 juures, siis edasi kuni 58ni mitte kedagi. Kus kõik on? Kas me oleme ikka õigel kaardil? Ristol tekkis kahtlus, et mingi erakorralise sündmuse pärast on võistlus katkestatud ja meie ei tea sellest midagi. Uudistes ei olnud aga peale Venemaal lahti pääsenud katku midagi põrutavat. 

Toetad selja vastu kuldset sügist. Viskud veel soojendavatesse kiirtesse. Anud hetke, et see nii kiirelt ei põgeneks.

Sügisvärvides vahtrad, hajuv udu, pastoraalmaastikud põhupallidega, miljonid ämblikuvõrgud udupiiskades, lõputu mändide väli, koltunud kõrkjad, vatitompsudes põdrakanep. 

Päikegi. Kõik oli kui üks lõputu Liisi Öördi maastikumaal, mida mööda me Soodla veehoidla poole tatsasime.  

Olla ise see ilus maastik. Justkui need polekski meie, kes kulgevad sel kaunil peisaažil. Oled lahustunud sellesse kõndimisse, sellesse loodusesse.

Sedalaadi kerglast ilulemist ei jagatud teps enam mitte veehoidla lähistel. Kui 59 punkt künka lõunaosal tuli kätte üllatavalt lihtsalt, selmet lamedal tipukesel sõnajalgade vahel ümber tähise keerelda, siis ega otseselt ei olnud teab mis orienteerumislikku osavust vaja ka punktide 58 ja 62 leidmisel. Ometi tuli üles näidata teatavat visadust punktini pääsemiseks. Kuidagi uskumatult lihtsalt kaotasime end teel 58sse läbides jupikest männinoorendikku, kus rada meid toetamas ei olnud. Hakkasime seal leiutama olematuid sihte ja jaurasime mõnda aega vasakule ja paremale kuniks suunaga lõpuks adekvaatsele sihile välja jõudisme.

Kui 58ni pääsemine nõudis vesiste pokumätaste vahel hüplemist, siis otse lõunasse kulgev siht, mis viis  punkti 62 suunas, pakkus katarsisele lähemat looduselamust. Vesi mätaste vahel läks aina sügavamaks ja turbasambla viirud tõmbasid jäsemeid põlvini mudasse. Vastu tuli kaheliikmeline meeskond, kellest üks vajus järsku tillini maa sisse. Jaan seisab praktiliselt seal kõrval 20 cm veepinnast kõrgemal ja hüüab mulle ja Ristole, tulge, tulge siin on kuiv. Mis moodi sa mees hõljud seal?

Samal ajal kui mina: teen sammu ja vajun ühe jalaga trussikuteni mutta. Kusjuures ei saagi jalga sealt mudast enam eriti hästi kätte, toetada pole ka õieti millelegi, kõik vajub ja vetrub. Kuidagi tõmban end juuksetpidi sealt välja. Kaasvõistelaja on ka maa seest välja saanud ja kõik ujuvad ja ulbivad omas suunas edasi.

Sedavõrd füüsiline lahustumine loodusesse võib ju isegi ilus olla, rohkem siiski sürreaalne. 

Vastutulevad järgmised kaks meest, kel mõlemal on õnnestunud metsa paberkaardiga tulla - uurivad egas ole kogemata meil kaarte üle. Meil ei ole. Ma panen tavaliselt kaardi ja kompassi igasugu purdeliste ojade ja soode ületamisel üldse tasku. Mida sest kaardist ja kompassist ikka vahtida, kui käsi on vaja enda soost väljatirimisele ja ojja kukkudes kaart minema ujuda ja kompass põhja vajuda võib.

Mis on küll see võlu, mis kütkestab keskealisi numbritega tüüpe küla taga mudas sukelduma. Nii asiselt, nii asjalikult.

tavaline Lõuna-Kuusalu valla teerada

Mis värviga te seda emotsiooni paberile kannaksite? Kui iga seda lõiku läbinu teeks ühe tõmbe paberile, siis mis me seal paberil nüüd näeks? Puhas ilu. Kõige erksam, tõelisem. Kui mistahes muu kuivas stuudios leiutatu. Kunst sünnib kogedes, mitte kombineerides.

Oleks(!) planeerinud 62-36-35, oleks(!) sootuks kuivemalt saanud, aga millegipärast arvasime, et 35-53 on keerulisem kui 36-53. See see rogaini veetlus ongi - kihilisus, kompositsioon mida peab tajuma. Aga alati oled sammuke autorist (rajameistrist) ja keskkonna poolt pakutavast juhulikkusest sammuke maas. Tule vaata pilti homme jälle ja näed hoopis uusi, algselt varjule jäänud detaile.

Alates punktist 62 läks sotsiaalsemaks, lisaks siiberdavatele numbritega tüüpidele, oli märgata ka oluliselt rahulikumaid, lauakese katnud või korvikesega uitavaid tegelasi, kes lasid 'Einel murul' sügavamalt mõjuda.

Punkti 53 ümbrus oli mitte enam põdrasügamise võss, nagu Mauri Grossil, kuhu oli lohaurg sisse uuristatud, vaid lausa kaelkirjakute kaelasügamise nõgesed ja pajud.

Joogipunktis võtsime natuke manti - mida kellelgi kaasa pandud oli. Mulle oli mu hommikune mina suutnud ühe juustuvõileva soolakurgi ja coca-colaga kaasa sokutada. Vaikelu või natüürmort.

Trilemmatsesime taas punktide 60-41 üle. Jaan ässitas Karuohakaid, kes olid meile järele jõudnud,  sinna minema, et pärast teada saada, kuidas seal 60 kandis siiski on. 

Kuna tegemist ei olnud viimase õhtusöömaajaga, siis tuli ikkagi edasi minna. Otsustasime võtta 45-43 ja siis Rehatses veel mõelda 60-41 üle. Sinna jõudes me ei mõelnud enam midagi. 

42-40 ja vaat et kas pead veel jooksma hakkama.

Ei mina ega Risto mõistnud, kuidas Jaan meid otse 24 punkti viis - kaardil lihtne punktike oli kuidagi väga tüüakas metsas, osalt raisemiku võss, osalt tihedad kuused, kus see kraavi otsake siin veel on. Aga oli seal, kuhu Jaan läks. Pärast ta üritas väita, et oli kuidagi koba peale sinna sattunud.

Meil on Jaaniga põhimõte, et jooksma ei hakka, aga mida lõpu poole, seda kiiremaks Jaani samm läheb. Ja kui tema jaoks on see endiselt kõnd, siis minu jaoks mingi jooksu ja kõnni vahepealne kohtlane hüplemine. Tegelesime Ristoga juba rohkem Jaani kannul püsimisega kui et arusaamisega, kus me täpselt oleme ja kuhu täpselt minema peab.

Nii sööstsin 20st välja tagasi idapoolsele rajale selle asemel, er läänepoolsele tungelda. 21 jaoks oleks pidanud juba igal juhul jooksma ka Jaan ja välja ta jäi. 

Maali seest tulek.

Kas ilu ongi see valu, mis keret pitsitab. Kas ilu ongi see rammestus, mis hinge erutab. Kas ilu ongi see koledus, mis on riiete külge jäänud. Kas ilu ongi see laetus, mis enesetunnet tõstab.

Lõpus on kõik üks suur suri-muri, nagu keegi oleks molbertile jäänud värvijäägid täiesti mõttevabalt lõuendile paisanud. 

Alati jääb kripeldus, et oleks saanud parema raja teha. Alati jääb pitsitus, et oleks saanud mõne etapi teevaliku nutikamalt lahendada. Alati jääb rahutus, et oleks võinud vähem uimerdada. 

Ikka see soe supisaba sumin. Ikka need südamlikud TAOKlased, kes ei väsi. Ei väsi, et mitusada loovharrastajat saaks porikuu esimesel nädalavahetusel maali sees ära käia.

40 kilomeetrit ilu jääb minu sisse maha. 

Millisele lõuendile aga peaks mahtuma see 152 tundi ilu ? Boticelli "Venuse sünd"? Merest välja astuvad ürgüdini räsitud neli tüüpi, millega vormistati ürgilusa hetke sünd. Igale kaunidust ikka tema vastuvõtu võime järgi.

Miks tuleb ilu? *

* Ilu teemat käsitles Liisa Mudist 30. septembri "Postimehes" ilmunud arvustuses Siiri Jürise maalinäitusel käinuna.