O-week 5. päev Paukjärve lühirada
Eelmise päeva rahulikul puhkealal viibimine valmistas vaimu ette reedeõhtuseks WRE lühirajaks. Möödunud aastane kogemus oli niipalju karm, et moraalne ettevalmistus põõsaste ja oosidega (ma olin alguseks kirjutanud 'ossidega') rinda pista oli tugevamgi kui füüsiline.
Jaan oli Rootsi kunni alamate juurest ka lõpeks tulema saanud ja nii olime taas kolmekesi reel. Igaüks omas mahlas. Saatsime Raideni muretult nöörirajale ja lonkisime kumbki oma starti.
Rada osutus vastu ootusi üllatavalt kiireks ja lihtsaks. Isegi sprindilikuks. Küsimus ei olnudku punkti asukoha keerukuses, vaid sinna kiireimal viisil enda vedamises, jätmata tähelepanu alt välja iga pisidetaili, mis andnuks kinnitust oma õigest asukohast.
Alustasin siiski mullust meeles hoides väga rahulikult ning alles poole peal taipasin, et täna ongi see vajutamise rada. Esimesse (139) minnes oli triibutatud metsa piir selgelt äratuntav ja künka tagant sadula leidmine ei tekitanud raskusi. Teise (133) liikusin küll kuidagi kiiradi-kääradi ja soovist vältida oosi otsa ronimist, sattusin Ümarjärvest liialt ülesse, kuid punktile sain otse peale. Kolmas (141) oli puhta serva mööda lidumine ning kuidas ma 4(142)-5(143)-6(108) just täpselt kätte sain, kes seda seal muhkude ja lohkude rägas enam mäletab. Ilus kanarbikune oli, seda ma mäletan. Tegelikult ei juhtunud midagi märkimisväärset ka seitsmenda (125) ja kaheksanda (157) punkti juures.
Hoopis segane lugu oli üheksanda (156) punktiga. Siblisin mööda rada ja olin üpris kindel, et hoomasin rajaga lõikuva esimese kõrgendiku, mille juurest rohelise kasevõsa serva keerasin lootuses ära tunda teine bumerangi kujuline kõrgendik koos kurvipeale jääva auguga. See lennutas mu aga alguses üle ja siis täie hooga tagasi ning alles kaasvõistlejate tegutsemist märgates hoomasin ka punkti. Eksitseeris ootus mingi selgelt kõrgema moodustise osas.
No ja ega nüüd jäänudki muud kui lõppu, ikka mööda joont. Väga kiirelt sai otsa. Ja kuhu jäid heidutavad punktiotsinugud. Võib-olla siis homme. Kui punkte on 4,5 korda rohkem.
---
Kui Jaan metsast välja sai, oli möödunud kaks tundi sellest kui Raiden nöörirajale lastud sai. Ometi ei olnud teda keskuses. Ma oleks lootnud näha jäätist söövat või koomikseid, mida ta vähemalt kilo kaasa taris, lugevat last.
Esiotsa ei jõudnud veel pärale kui ebareaalne aeg on kahe kilomeetri lindi järgi jalutamiseks kaks tundi. Läksime Jaaniga ise nöörirada läbima - tagurpidi kuni stardini, võimalikke lõikamise kohti eraldi lõigates. Stardis vaid telk. Selge oli, et Raiden on nöörist kuskile kõrvale kaldunud. Kuhu siis? Miks siis?
Läksime keskusesse, lasime veel finishiaega kontrollida, veendusime et kompaktses keskuses teda pole - söögiks-joogiks jäetud raha, autovõtmed kõik kotis alles. Parklas ei olevat ka ühtegi üksildast last konutamas näha. Seda, et ta meieta ees bussi peale läinuks, ka suuresti välistasin.
Korraldajad küll arvasid, et varsti nad lähevad järgmise päeva 100 punkti maha panema, et kui nad peaks juhtuma nägema ...
Palusime nööriraja kaarti ja juurdlesime, kuhu saab sellelt küll kalduda ja kuhu üldse võiks kogu sellelt kaardilt kaduda. Kompass on Raidenil kaasas ja keskuse kommentaarium ja musa kostus kohati üle metsa.
Miski on ikkagi valesti. Aga ma ei taibanud mis, kui ma finishis kaarti skännisin ja Jaaniga mingit generaalplaani haudusin. Nöörirajal ei saa nii olla, aga miks siis ikkagi on.
Vahtisin mittemidaginägeva pilguga finishilindi suunas metsa. Kuniks ühel hetkel taipasin, et see pilt mida ma näen, ongi see, mida ma näha tahan. Ma olin juba ajust selle võimaluse ennatlikult välja lülitanud. Raiden ilmus SI-pulga mahalugemisse, sääred ja käevarred kriibitud, näost mullane ja kuidagi nördinud ilmega. Tal olla läinud kehvasti, ei leidnud kõiki punkte ülesse.
???
Ta oli stardist M12 raja võtnud ja siis vapralt selle järgi orienteerunud. Kuuendat (125) ei olnud enam kuidagi leidnud. Ta olla mõlenud, et ta niikaua otsib punkte kui päike loojuma hakkab, siis tuleb ära. Kuuenda punkti otsingud olid ta vahepeal aga päris sassi ajanud ja lõpuks hakkas päike ka madalamale vajuma ja jalad hakkasid all tuterdama ja ta tuli tee peale ära, kus ta kohtas nööriraja linti, mille järgi ta metsast välja tuli.
Auru väljalaskmiseks ma kiitsin, et ta on ikka väga tubli poiss ning et kergelt alla ei andnud ja siis kidisesin natuke teemal, kuidas ta siis ikka valest ämbrist kaardi võtta sai.
Olgu nenditud, et nöörirajal, mis on veel 1:5000 kaardil, ja M12 rajal on raskusastmes tuntav oluline vahe. Tollel M12'l, mis oli ühtlasi ka M70, N60 ja N14 rada, oli selgelt vaja tegeleda orinteerumisega reljeefi järgi. Ja too pole päris sama, mis vanalinnas korstapühkija kuju ja Estonia teatrit omavahel joone peale ajada. Ainuke põhjus, mida Raiden leidis, et järgmisel päeval mitte metsa tulla, oli see, et ta on natuke väsinud. Ega tea, palju ta selle kahe ja poole tunniga siis kokku ära löntsis - lühirada võib vahel ka päris pikaks osutuda.
Igatahes oli meil kõigil mõtteainet, millega kojusõitu sisustada. Etteruttavalt olgu öeldud, et eks see järgmise päeva M10NR ikka tiba alamõõduliseks ülesandeks osutus pärast sellist maastikuõpet.
Jaan oli Rootsi kunni alamate juurest ka lõpeks tulema saanud ja nii olime taas kolmekesi reel. Igaüks omas mahlas. Saatsime Raideni muretult nöörirajale ja lonkisime kumbki oma starti.
Rada osutus vastu ootusi üllatavalt kiireks ja lihtsaks. Isegi sprindilikuks. Küsimus ei olnudku punkti asukoha keerukuses, vaid sinna kiireimal viisil enda vedamises, jätmata tähelepanu alt välja iga pisidetaili, mis andnuks kinnitust oma õigest asukohast.
Hoopis segane lugu oli üheksanda (156) punktiga. Siblisin mööda rada ja olin üpris kindel, et hoomasin rajaga lõikuva esimese kõrgendiku, mille juurest rohelise kasevõsa serva keerasin lootuses ära tunda teine bumerangi kujuline kõrgendik koos kurvipeale jääva auguga. See lennutas mu aga alguses üle ja siis täie hooga tagasi ning alles kaasvõistlejate tegutsemist märgates hoomasin ka punkti. Eksitseeris ootus mingi selgelt kõrgema moodustise osas.
No ja ega nüüd jäänudki muud kui lõppu, ikka mööda joont. Väga kiirelt sai otsa. Ja kuhu jäid heidutavad punktiotsinugud. Võib-olla siis homme. Kui punkte on 4,5 korda rohkem.
---
Kui Jaan metsast välja sai, oli möödunud kaks tundi sellest kui Raiden nöörirajale lastud sai. Ometi ei olnud teda keskuses. Ma oleks lootnud näha jäätist söövat või koomikseid, mida ta vähemalt kilo kaasa taris, lugevat last.
Esiotsa ei jõudnud veel pärale kui ebareaalne aeg on kahe kilomeetri lindi järgi jalutamiseks kaks tundi. Läksime Jaaniga ise nöörirada läbima - tagurpidi kuni stardini, võimalikke lõikamise kohti eraldi lõigates. Stardis vaid telk. Selge oli, et Raiden on nöörist kuskile kõrvale kaldunud. Kuhu siis? Miks siis?
Läksime keskusesse, lasime veel finishiaega kontrollida, veendusime et kompaktses keskuses teda pole - söögiks-joogiks jäetud raha, autovõtmed kõik kotis alles. Parklas ei olevat ka ühtegi üksildast last konutamas näha. Seda, et ta meieta ees bussi peale läinuks, ka suuresti välistasin.
Korraldajad küll arvasid, et varsti nad lähevad järgmise päeva 100 punkti maha panema, et kui nad peaks juhtuma nägema ...
Palusime nööriraja kaarti ja juurdlesime, kuhu saab sellelt küll kalduda ja kuhu üldse võiks kogu sellelt kaardilt kaduda. Kompass on Raidenil kaasas ja keskuse kommentaarium ja musa kostus kohati üle metsa.
Miski on ikkagi valesti. Aga ma ei taibanud mis, kui ma finishis kaarti skännisin ja Jaaniga mingit generaalplaani haudusin. Nöörirajal ei saa nii olla, aga miks siis ikkagi on.
Vahtisin mittemidaginägeva pilguga finishilindi suunas metsa. Kuniks ühel hetkel taipasin, et see pilt mida ma näen, ongi see, mida ma näha tahan. Ma olin juba ajust selle võimaluse ennatlikult välja lülitanud. Raiden ilmus SI-pulga mahalugemisse, sääred ja käevarred kriibitud, näost mullane ja kuidagi nördinud ilmega. Tal olla läinud kehvasti, ei leidnud kõiki punkte ülesse.
???
Auru väljalaskmiseks ma kiitsin, et ta on ikka väga tubli poiss ning et kergelt alla ei andnud ja siis kidisesin natuke teemal, kuidas ta siis ikka valest ämbrist kaardi võtta sai.
Igatahes oli meil kõigil mõtteainet, millega kojusõitu sisustada. Etteruttavalt olgu öeldud, et eks see järgmise päeva M10NR ikka tiba alamõõduliseks ülesandeks osutus pärast sellist maastikuõpet.
Comments