Jämsä Jukola 2013
Juba kuuendat korda, kui võiks karta juba rutiini, mida ometi pole veel tekkinud. Isegi kui enne minekut esitad endale küsimuse, et miks sellisesse rahvamurdu, seekord 220 kilomeetrit Helsingist põhja suunas Tampere ja Jyväskyla vahel, küll orienteeruma end vedida, siis oma vahetuse ära teinud, keris peas juba mõttearendusena, kus kandis järgmine aasta.
Imetlemist väärib juba see, kuidas korraldustiim kogu keskuse logistika lahendanud on, millistele platsidele mahutatakse ~20 000 osalise jõuvankrid, ning kuhu nad magama laotatakse, rääkimata stardi-finiši ala vaadeldavausest ja rajast endast metsas. Kui mitte muud, siis siiras imetlus suuta kõike seda ohjata. Ja isegi kui tahaks vinguda, et dušši viit suunas rätikute ja kodinatega otse starti, aga mitte kümblusasutusse, siis pole see ju kõneväärt diskussiooni teema.
Nii on Jukola mustrites alati midagi, mis mitte kunagi ei muutu ja alati midagi, mis on teistmoodi kui mullu. Turvalist sisetunnet pakkuv üritus. Mõne pisinormist vääriva nüansiga, kuid esmajoones o-elu rikastav.
SK Aasa 5 koosnes seekord Tiinast, Maarist, Reedast ja Siirist. Kõik vähemalt korra juba Venlal jalga proovinud, kuid mitte sellises kombinatsioonis.
Stardiärevust aitas üles kütta suhteliselt nibin-nabin järele jäänud ajavaru parklast starti jõudmiseks. Närvikõdi tekitamiseks suunati meid keskusest veidi eemale kohaliku paberivabriku laoplatsile, kust bussid omakorda kolikoormatega tüübid edasi viisid. Bussist pääsenuna suundusin otsejoones tudula poole ja kuigi olin taibanud telgi asukoha eelnevalt enam-vähem pähe õppida, läks männimetsa all ruutpesiti paigutatud õige aadressi otsimine kõhklustega. Korra tekkis idee, et viskaks koti suvalise puu alla, riietaks end ringi ja stardi poole punuma, kuid mõte sellest, kuidas pärast õiget puud otsin, sundis otsingutega lõpuni minema. No aega jäi parasjagu, sain Triina käest numbri 1065 ja peagi seisin koos ülejäänud 1236 osalisega joonel.
Seda o-tehnilist osa, kus tuleb paugu peale kaarti süvenemata elu eest kõikidest mööda üritada liduda, ei valda ma just parimal viisil. Ometigi sujus algus ladusalt ning esimese punkti piirkonna hõikumismängus, kus sebitakse edasi-tagasi ja leelotatakse üle metsa punktinumbreid, ei olnud vajadust osa võtta.
Jukola peamine o-tehniline võte on hoida end õige lohas. Tõsi, sellega kaasneb oht, jõlkuda pidevalt mingis rivis, mis küll õigesse kohta kohale loksub, aga mille tempot tahaks aeg-ajalt natuke tagant juurde lükata. Kuigi võib-olla loivavam liikumine ongi kohalejõudmise edu võti.
Esimese ja viimase vahetuse tegi pikemaks naiste Sulunmäki otsa saatmine. Punktid 8 kuni 12 olid oluliselt keerukamad ning valesse lohasse sattumine oleks toonud hulgaks ajaks hävingut. Korra kaldusingi ära (9(61)-10(62)), kuid minu taga olev seltskond pidas nõu eesoleva, mäeveerul veidi allpool oleva selstkonnaga, ikka selles hõikumismängu stiilis ja nii sain teada, et otsitav punkt on natuke vasakul.
Korra hüüdis keegi selja tagant, kuhu ma lähen. Ei mina ega mu eesolev rootslane ei viitsinud midagi arvata. Selle peale diskuteeriti omakorda seljataha veidi pahuralt: "Siin ei räägi keegi minuga".
Ja nii see esimene vahetus muudkui kulges, peamiselt ühtlases vatramises. Ma ei suuda ikka ära hämmastuda, kuidas soomlased rajal kiirelt tuttavaks saavad, uurides muu seas kust kandist jooksupartner pärit on, kuidas muidu tase on ja kohati näib, et kuni moosikeetmise retseptide vahetamiseni välja.
Järgmine apsakas leidis aset, kui jõudsin karjäärist üle ning uitasin mööda 16. (57) punktist, eksitatuna tohutust teederägast. Kümmekond meetrit punktist üle kõndinuna jäin seisma ja keegi seljataga uuris üpris resoluutses toonis: "Kuhu sa lähed?" Vaatasin tagasi ja nägin punkti ümber parvlejate kampa. Isegi kui sa tahaksid viga teha, siis nii lihtsalt seda ei lasta. Eelviimane 19(81) punkt oleks ilma õige lohata olnud päris humoorikas, tihedast männitihnikust tipukest taga ajada, aga sajad otsijad olid selle juba leidnud.
Ikkagi, lihtsaim rada, mis Jukolal seni olnud. Vahel on terve maastik olnud Sulunmäki sarnane. Seekord muutis avakaljude vähesus, palju teid ja eramaju, lagendikud ja suur liinialune osa rajast jupi lihtsamaks. Hästi olid abiks ka selgelt vahelduvad metsapiirid ja tüübid.
Unistus sellest, et järgmisel korral võiks saada tiimiliikmed endale külge numbri alla tuhande, sai juba esimese vahetusega napilt täidetud. Keskmised rajad osutusid veelgi lihtsamaks, sest neil toda mäge polnud ja tase sai hoitud. Siiri kiired jalad ja erk vaim sikutasid meid lõpuks niipalju kõrgemale, et saime tulevaks aastaks kätte 881. positsiooni.
Peamine arenguruum on meil edaspidi küll hoopis tagasisõidu kellaaegade üksteisele selgelt teadvustamise osas; kes teab, see teab.
Mõningane pettumus oli lasteraja puudumine, kaasataritud Raiden sai koos Jaaniga siis niisama väljaku ühest otsast teise sebida ja kilomeetreid koguda.
Meeste stardi ära vaadanud, jäin uurima suurelt ekraanilt, kuidas hämaras metsas toimetamine kulgeb ja mõtisklesin omas peas midagi sellist, et kui päris pimedaks läheb, siis siirdun magama. Kella kahe ajal öösel hakkasin kahtlustama, et kummalisel kombel vist ei lähegi päris pimedaks. Öö tõmbus külmaks ja selgeks ning siirdusin telkla poole ära. Liinialusel, lageda silmapiiril hüplesid rodus jaaniussid ja nii põikasin hoopis alajaama juurde neid ligemalt kaema - sinna etapi 17(77)-18(51) kanti.
Tähtselge taeva taustal kõrgusid elektriliinide mastid, mille all askeldas sadu laternaid. Osad neist vilkad, mis justkui hõljudes mööda hüplesid, osad madalate tümpasammude taustal. Õhku auru ähkides. Vahel seisatades oma tegevuse üle aru pidades, et siis kindla sihiga ikka edasi, pääsemaks rammestava rahuolu küüsi.
Ikka see o-fiiling, mis neist kõigist seal platsil kiirgab. Tekitab sõltuvuse, mida huvitav rada nõudlikul maastikul ainult võimendab.
Nii on Jukola mustrites alati midagi, mis mitte kunagi ei muutu ja alati midagi, mis on teistmoodi kui mullu. Turvalist sisetunnet pakkuv üritus. Mõne pisinormist vääriva nüansiga, kuid esmajoones o-elu rikastav.
SK Aasa 5 koosnes seekord Tiinast, Maarist, Reedast ja Siirist. Kõik vähemalt korra juba Venlal jalga proovinud, kuid mitte sellises kombinatsioonis.
Seda o-tehnilist osa, kus tuleb paugu peale kaarti süvenemata elu eest kõikidest mööda üritada liduda, ei valda ma just parimal viisil. Ometigi sujus algus ladusalt ning esimese punkti piirkonna hõikumismängus, kus sebitakse edasi-tagasi ja leelotatakse üle metsa punktinumbreid, ei olnud vajadust osa võtta.
Esimese ja viimase vahetuse tegi pikemaks naiste Sulunmäki otsa saatmine. Punktid 8 kuni 12 olid oluliselt keerukamad ning valesse lohasse sattumine oleks toonud hulgaks ajaks hävingut. Korra kaldusingi ära (9(61)-10(62)), kuid minu taga olev seltskond pidas nõu eesoleva, mäeveerul veidi allpool oleva selstkonnaga, ikka selles hõikumismängu stiilis ja nii sain teada, et otsitav punkt on natuke vasakul.
Korra hüüdis keegi selja tagant, kuhu ma lähen. Ei mina ega mu eesolev rootslane ei viitsinud midagi arvata. Selle peale diskuteeriti omakorda seljataha veidi pahuralt: "Siin ei räägi keegi minuga".
Ja nii see esimene vahetus muudkui kulges, peamiselt ühtlases vatramises. Ma ei suuda ikka ära hämmastuda, kuidas soomlased rajal kiirelt tuttavaks saavad, uurides muu seas kust kandist jooksupartner pärit on, kuidas muidu tase on ja kohati näib, et kuni moosikeetmise retseptide vahetamiseni välja.
Järgmine apsakas leidis aset, kui jõudsin karjäärist üle ning uitasin mööda 16. (57) punktist, eksitatuna tohutust teederägast. Kümmekond meetrit punktist üle kõndinuna jäin seisma ja keegi seljataga uuris üpris resoluutses toonis: "Kuhu sa lähed?" Vaatasin tagasi ja nägin punkti ümber parvlejate kampa. Isegi kui sa tahaksid viga teha, siis nii lihtsalt seda ei lasta. Eelviimane 19(81) punkt oleks ilma õige lohata olnud päris humoorikas, tihedast männitihnikust tipukest taga ajada, aga sajad otsijad olid selle juba leidnud.
Ikkagi, lihtsaim rada, mis Jukolal seni olnud. Vahel on terve maastik olnud Sulunmäki sarnane. Seekord muutis avakaljude vähesus, palju teid ja eramaju, lagendikud ja suur liinialune osa rajast jupi lihtsamaks. Hästi olid abiks ka selgelt vahelduvad metsapiirid ja tüübid.
Unistus sellest, et järgmisel korral võiks saada tiimiliikmed endale külge numbri alla tuhande, sai juba esimese vahetusega napilt täidetud. Keskmised rajad osutusid veelgi lihtsamaks, sest neil toda mäge polnud ja tase sai hoitud. Siiri kiired jalad ja erk vaim sikutasid meid lõpuks niipalju kõrgemale, et saime tulevaks aastaks kätte 881. positsiooni.
Peamine arenguruum on meil edaspidi küll hoopis tagasisõidu kellaaegade üksteisele selgelt teadvustamise osas; kes teab, see teab.
Mõningane pettumus oli lasteraja puudumine, kaasataritud Raiden sai koos Jaaniga siis niisama väljaku ühest otsast teise sebida ja kilomeetreid koguda.
Tähtselge taeva taustal kõrgusid elektriliinide mastid, mille all askeldas sadu laternaid. Osad neist vilkad, mis justkui hõljudes mööda hüplesid, osad madalate tümpasammude taustal. Õhku auru ähkides. Vahel seisatades oma tegevuse üle aru pidades, et siis kindla sihiga ikka edasi, pääsemaks rammestava rahuolu küüsi.
Ikka see o-fiiling, mis neist kõigist seal platsil kiirgab. Tekitab sõltuvuse, mida huvitav rada nõudlikul maastikul ainult võimendab.
Comments