O-week 4. päev Laulasmaa
Neljapäev oli kuidagi segane päev. O-nädal kestis muudkui edasi ning päeva lõpuks saime Raideniga kahekesi linnast Laulasmaa poole minema.
Mõnusas suveõhtus pääses Raiden nööriga tugirajale ning kuna ise olin plaaninud taas naiste pikima trassi ette võtta, pistsin talle mõned mündid tasku, mille eest pärast end keskusesse kohale taritud vorstivankrist hot dogi krõbistamisega premeerida. Rada raskusi ei tekitanud ja vorstid olid ammu enne ilma manustatud kui ma võsast välja ilmusin.
Laulasmaad sai viimati aimatud ja tunnetatud varakevadel lumes ja pimedas, kuid juba siis võis hoomata üht - tegemist on sümpaatse metsaalusega, mida tuleb võimaluse korral ka vastu valgust vaadata. Hoopiski mitte see tüütu tükk heinamaad, mida mäletasin oma algusaastate päevakutelt vast 2002, 2003 aastal.
Seda ma siis ligi kuus linnulennulist kilomeetrit 23 punkti juures ka tegin. Uurisin laulvat maad. Tuleb tunnistada, et mitte ainult punktide juures, sest mõne leidmisega kogus ohtralt lisameetreid ka punktide vahelt.
Juba teisest kolmandasse (46-45) minnes hakkasin koperdamistega peale - lasin ennast puude vahel valendavast valest kuhilast eksitada. Päris humoorikaks kiskus kaheksanda (47) punkti leidmine. Kuidas küll nii lühikesel etapil saab nii mööda panna. Otsisin auku aga nö vale astme pealt, liiga vara. Kui lõpuks allapoole taipasin minna, siis ei suutnud enam asukohta kuidagi paika saada ja tiirutasin juhmilt serva peal edasi-tagasi selle asemel, et mõnda süstemaatilisemat liginemise viisi rakendada.
Kolmas suurem mõtiskelu hetk tabas etapil 14(56)-15(33), kus vabaplaneeringuga luidetele visatud majad ja nende vahelised teerajad moodustasid segadiku, mida kuidagi kaardile õigesti asetada ei osanud. Päris udu-umbes suuna peale ka ei tihanud liikuda, et mitte mõnda rohelise alaga eraellu sattuda, sest aedu neil seal ju pole. See taratu puhkeala on meie oludes üpris ebatavaline, muutes osmikud mändide vahel kuidagi loomulikumaks looduse osaks. Soome rogainidel järvede vahel seigeldes satud pidevalt kellegi paadikuuri või sauna lähedusse, suure mõõtkavaga kaardilt on neid piirituid eramaa-alade servi veelgi raskem tuvastada.
Kuhu ma sattusin 17sse (57) punkti minnes, päris hästi ei saanud aru, kui tegemist ei olnud lasteaiaga. Igatahes käis kõva sõda või oli see miski muu tegus liiklusvoog ja tuli hoolitseda, et tegelastele jalgu jäädes osakeseks sõjasaagist ei osutu.
Lõpuosa punktid kibuvitsalõhnalises rannas sujusid maagiliselt õhtu poole, kargelt ja selgelt vastukaaluks klindialusele ürgrohelises võserikus pusserdamisele.
Hea tugev üleminekulüli o-nädalas.
Mõnusas suveõhtus pääses Raiden nööriga tugirajale ning kuna ise olin plaaninud taas naiste pikima trassi ette võtta, pistsin talle mõned mündid tasku, mille eest pärast end keskusesse kohale taritud vorstivankrist hot dogi krõbistamisega premeerida. Rada raskusi ei tekitanud ja vorstid olid ammu enne ilma manustatud kui ma võsast välja ilmusin.
Laulasmaad sai viimati aimatud ja tunnetatud varakevadel lumes ja pimedas, kuid juba siis võis hoomata üht - tegemist on sümpaatse metsaalusega, mida tuleb võimaluse korral ka vastu valgust vaadata. Hoopiski mitte see tüütu tükk heinamaad, mida mäletasin oma algusaastate päevakutelt vast 2002, 2003 aastal.
Seda ma siis ligi kuus linnulennulist kilomeetrit 23 punkti juures ka tegin. Uurisin laulvat maad. Tuleb tunnistada, et mitte ainult punktide juures, sest mõne leidmisega kogus ohtralt lisameetreid ka punktide vahelt.
Kolmas suurem mõtiskelu hetk tabas etapil 14(56)-15(33), kus vabaplaneeringuga luidetele visatud majad ja nende vahelised teerajad moodustasid segadiku, mida kuidagi kaardile õigesti asetada ei osanud. Päris udu-umbes suuna peale ka ei tihanud liikuda, et mitte mõnda rohelise alaga eraellu sattuda, sest aedu neil seal ju pole. See taratu puhkeala on meie oludes üpris ebatavaline, muutes osmikud mändide vahel kuidagi loomulikumaks looduse osaks. Soome rogainidel järvede vahel seigeldes satud pidevalt kellegi paadikuuri või sauna lähedusse, suure mõõtkavaga kaardilt on neid piirituid eramaa-alade servi veelgi raskem tuvastada.
Kuhu ma sattusin 17sse (57) punkti minnes, päris hästi ei saanud aru, kui tegemist ei olnud lasteaiaga. Igatahes käis kõva sõda või oli see miski muu tegus liiklusvoog ja tuli hoolitseda, et tegelastele jalgu jäädes osakeseks sõjasaagist ei osutu.
Lõpuosa punktid kibuvitsalõhnalises rannas sujusid maagiliselt õhtu poole, kargelt ja selgelt vastukaaluks klindialusele ürgrohelises võserikus pusserdamisele.
Hea tugev üleminekulüli o-nädalas.
Comments