O-week 1. päev Kadriorg
Kadrioru staadionile oli sel esmaspäeval asja teivashüppajate ja jalgpallurite asemel sootuks orienteerujatel. Suurelt ekraanilt näidati startijaid, finisheerijaid ja pealtvaatajaid. Metsas nohistada armastavad isendid olid suurele ilmale vaatamiseks seatud.
Jaan esitas kohale jõudes küsimuse, kas kuulitõuge on enne või pärast, kuid kodanikud visati staadioni väravast ilma heitealadeta pargi ossa liduma.
Kõledavõitu tuul ja 14 kraadine õhusoojus sundiski kiirelt silkama. Päikesesillerduses pargipuud heitsid värelevaid varje ja pildusid nõrgemaid oksaraage.
Esimesed punktid nõudsid kõigilt tenniseväljakute aedikulabürindi lahtihammustamist. Edasi läksid rajad omasoodu. Kui Jaani teise (47) punkti minek võimaldas kodurõdu alla täiendava naadiloha tallamist, siis mul tuli siirduda Miia-Milla-Manda juurde Lastepargi rahnu taha. Kolmanda (37) oleksin peaaegu et võtmata jätnud, kuid märkasin mänguväljaku nurgast lilleredeli juurde tagasi keerata.
Neljas(64) nõudis legendi kiikamist, et Luige tiigi äärne punkt kohe õigelt poolt hekki tabada. Järgnesid ilulemised (5-7) treppidel lossi lilleaias. Kaheksas (39) Jääkeldri tagant ja siis otse üle Apollo platsi 'KUNST'i juurde.
Edasi järgnes veid nõutukstegev etapp. Kas tõesti tuleb minna sellest järsust nõlvast üles KUMU suure auditooriumi valgustusšahtide vahele. Silme ette kerkis pilt ajast, mil sinna nõlvale muru lahti rulliti ja peaaegu et naeltega maa külge kinnitati. Loodetavasti ei karga kuskilt välja kuri muuseumivalvur, kes juhmid kunstitempli ümber muru sõtkuvad spordihullud minema peletab. Tuleb küll nentida, et ülejärgmisel päeval sealt mööda minnes ei paistanud küll mingeid lohasid ega muid silmaga nähtavaid murukahjustusi. Kuid võõristav punkt siiski.
Nõlvast alla saanud, tahtsin esimese hooga majast paremalt punkti (51) liikuda kui taipasin, et keelualast ei ole kena läbi trügida. Weizenbergi ja Mäekalda nurgal pidin naabrimehe pikali jooskma, kes oli endale ka sportlikud ürbid üll ajanud, välja tulnud ning püüdis aru saada, miks naabrimutt on omale numbri külge pannud ja arusaamatult koos teistega kodutänaval ringi tormab. Eks ta maha imestama jäi.
Mõned nopped olid veel jäänud - 12 (62) endise vene muuseumi (linn ei suuda ikka otsustada, mida selle hoonega peale hakata ja see muudkui tondilossistub) hoovis oleva keldri taga, 13(63) ülemiste tenniseplatside taga ja 14(56) uue kanali taga. Ning lõpetuseks kivipetekad juba taas staadioni territooriumil.
Eks see ikka üks lidumine oli. Ei viidud kõrge heina sisse Tammesallu või Peetri ringi ümbrusse, Hundikuristikust rääkimata. Või nagu Jüri mainis, et kui kohalik on paljaste säärtega välja tulnud, siis nõgest karta ei ole. Kusjuures tõesti ei keri ette, et pargis veel kusagil nõgest leida võiks. Naadikasvandust tuleb ette.
Eks see ikka üks peast jooksmine oli. Tõsi, vahel tasus kaarti vaadata selleks, et käiguteed, mida muidu kasutad, ei pruugi alati just otsemad olla. Kaardi abil on ikkagi võimalik veenduda lühimais trajektooris. Tuttaval maastikul on alati ülemõtlemise oht, aga väga suurtesse mõtiskeludesse ei tekkinud seekord tarvidust laskuda.
Kadriorus on põnev joosta juba sellepärast, et näha, mida siis seekord rajameister on välja mõelda suutnud. Huvitava ülesehitusega raja - vaatamata sellele, et objektid ja punkti asukohad enne nendesse jõudmist (va see nõlvapunkt) silme ette kerisid, igav küll ei hakanud.
Raiden siblis M12 rajal. Tennisehoone juures oli ta segaduses õige punkti asukoha leidmisega, aga muidu sai mujal viperusteta hakkama.
Mõnus o-nädal oli alguse saanud.
Jaan esitas kohale jõudes küsimuse, kas kuulitõuge on enne või pärast, kuid kodanikud visati staadioni väravast ilma heitealadeta pargi ossa liduma.
Kõledavõitu tuul ja 14 kraadine õhusoojus sundiski kiirelt silkama. Päikesesillerduses pargipuud heitsid värelevaid varje ja pildusid nõrgemaid oksaraage.
Esimesed punktid nõudsid kõigilt tenniseväljakute aedikulabürindi lahtihammustamist. Edasi läksid rajad omasoodu. Kui Jaani teise (47) punkti minek võimaldas kodurõdu alla täiendava naadiloha tallamist, siis mul tuli siirduda Miia-Milla-Manda juurde Lastepargi rahnu taha. Kolmanda (37) oleksin peaaegu et võtmata jätnud, kuid märkasin mänguväljaku nurgast lilleredeli juurde tagasi keerata.
Neljas(64) nõudis legendi kiikamist, et Luige tiigi äärne punkt kohe õigelt poolt hekki tabada. Järgnesid ilulemised (5-7) treppidel lossi lilleaias. Kaheksas (39) Jääkeldri tagant ja siis otse üle Apollo platsi 'KUNST'i juurde.
Edasi järgnes veid nõutukstegev etapp. Kas tõesti tuleb minna sellest järsust nõlvast üles KUMU suure auditooriumi valgustusšahtide vahele. Silme ette kerkis pilt ajast, mil sinna nõlvale muru lahti rulliti ja peaaegu et naeltega maa külge kinnitati. Loodetavasti ei karga kuskilt välja kuri muuseumivalvur, kes juhmid kunstitempli ümber muru sõtkuvad spordihullud minema peletab. Tuleb küll nentida, et ülejärgmisel päeval sealt mööda minnes ei paistanud küll mingeid lohasid ega muid silmaga nähtavaid murukahjustusi. Kuid võõristav punkt siiski.
Nõlvast alla saanud, tahtsin esimese hooga majast paremalt punkti (51) liikuda kui taipasin, et keelualast ei ole kena läbi trügida. Weizenbergi ja Mäekalda nurgal pidin naabrimehe pikali jooskma, kes oli endale ka sportlikud ürbid üll ajanud, välja tulnud ning püüdis aru saada, miks naabrimutt on omale numbri külge pannud ja arusaamatult koos teistega kodutänaval ringi tormab. Eks ta maha imestama jäi.
Mõned nopped olid veel jäänud - 12 (62) endise vene muuseumi (linn ei suuda ikka otsustada, mida selle hoonega peale hakata ja see muudkui tondilossistub) hoovis oleva keldri taga, 13(63) ülemiste tenniseplatside taga ja 14(56) uue kanali taga. Ning lõpetuseks kivipetekad juba taas staadioni territooriumil.
Eks see ikka üks lidumine oli. Ei viidud kõrge heina sisse Tammesallu või Peetri ringi ümbrusse, Hundikuristikust rääkimata. Või nagu Jüri mainis, et kui kohalik on paljaste säärtega välja tulnud, siis nõgest karta ei ole. Kusjuures tõesti ei keri ette, et pargis veel kusagil nõgest leida võiks. Naadikasvandust tuleb ette.
Eks see ikka üks peast jooksmine oli. Tõsi, vahel tasus kaarti vaadata selleks, et käiguteed, mida muidu kasutad, ei pruugi alati just otsemad olla. Kaardi abil on ikkagi võimalik veenduda lühimais trajektooris. Tuttaval maastikul on alati ülemõtlemise oht, aga väga suurtesse mõtiskeludesse ei tekkinud seekord tarvidust laskuda.
Kadriorus on põnev joosta juba sellepärast, et näha, mida siis seekord rajameister on välja mõelda suutnud. Huvitava ülesehitusega raja - vaatamata sellele, et objektid ja punkti asukohad enne nendesse jõudmist (va see nõlvapunkt) silme ette kerisid, igav küll ei hakanud.
Raiden siblis M12 rajal. Tennisehoone juures oli ta segaduses õige punkti asukoha leidmisega, aga muidu sai mujal viperusteta hakkama.
Mõnus o-nädal oli alguse saanud.
Comments