O-week 3. päev Tallinna vanalinn
Jaan oli ikka veel Rootsis, nii o-viigitasime (mitte segamini ajada pükste viikimisega) Raideniga kahekesi edasi. Kesknädal tõi kaardipressijad kokku Vabaduse Väljakule, kus suurelt ekraanilt võis jälle kogu linnkond näha ja kuulda, kes ja kuidas kaardiga liigub.
Kodanikud, kes olid sel õhtul vanalinna juhtunud, said seda kohati ka lausa tunda, sest kogu trassi läbimise ajal sattusin ühte ja teise äkšonkonda.
Mõte sellest, et eks ole keskaegsete majade vahel o-sporti juba tehtud küll ja mis seal ikka nii väga keerukat saab olla, ei osutunud lõpuni pädevaks. Kahtlustasin, et korraldajad olid selle nimel vaeva näinud ja mitmegi hooviomanikuga kaupa teinud, et nood oma õuele mõnesid võõraid korraks kalpsama laseks. Olgu nendeks siis väärikate söögipaikade omanikud või rahulikud majaelanikud. Vähemalt muidu mitmed teada kinnised käigud ja väravad oli valla.
Võib olla mul kulus mõni hetk liiga palju stardist pääsenuna kaarti puurides esimese (31) punkti asetamiseks Väike-Karja tänavale Vilen Künnapu disainitud lillepoe lähedusele, aga Kangro korstnapühkija on ikka nii kindel mees, et too juba ei eksita. Teise (36) minnes olin veidi häiritud mõttest, et peabki minema Viru tänavale. De la Gardie maja nurgast teine ava. Käigu leidsin ilusti ja purjetasin kohale, aga mida silma ei hakanud, oli tähis. Kuna käigus sebis ka teisi numbritega tegelasi, siis tundus paik õige, aga võttis aega kuniks taipasin veel rohkem ümber nurga punkti järele uurima minna.
Kolmas (33) punkt oli uljas kohtumine restorani külastajatega ühes Vene tänava hoovis, igatahes oli kulinaarsete huvidega inimestel elevat huvi hoovis ringisahmimishuvidega persoonide vastu. Seetõttu tundus Katariina käik õige vaikne kui ühtegi keskaegsete klotside nautlejat ei õnnestunud eemale ehmatada. Müürivahe tänava hoovis olev neljas (35) punkt oli õige sümpaatne trepimade.
Etapp viiendasse (44) nõudis korralikult tänavapildi uurimist, ega ole mõnda üllatuslikku avatud vahekäiku tekkinud. Ei paistnud. Laia tänava hoovist Patkuli trepi alla silkasin mööda Kloostri tänavat ja nentisin koolihoovi täitnud pidulike tüüpide põhjal, et taas üks lend koolikaaslasi on nonde müüride vahelt vabadusse pääsenud ja nostalgilised mäletamised hõljusid õhus. Õnneks ei muutnud meenutused kooliajast liialt agressivseteks ning kuues punkt (54) sai põõsast ladusalt tabatud. Tornide väljaku 7(50)-8(49)-9(48)-10(47) peenarde ja ilupõõsastega ei tekkinud samuti ekstsesse, kui mitte arvestada imestust, mis mind tabas 49 punkti ümber kogunenud rahvahulga üle. Kuniks punktis peaaegu kohal olles ühe lillekastiga naisterahvale otsa tormasin, sain aru, et tallinnlased ei olegi siia mitte ümber punkti kogunenud, vaid hoopis kambakesi pidulikult lilli istutavad.
Vanalinna kaitsemüüri läbinud ja Laboratooriumi tänavale jõudnud, ajasin käed puusa Aida tänava otsas ja uurisin nõudlikult kahelt veidi õnnetu moega noorelt, miks neil see tänav siin ketiga kinni on pandud. Ah etendus on teil siin, mis etendus, ikka ei saa läbi siis või. Nad olid peaaegu valmis, et mind kuskilt lava tagant läbi lubada, aga sel hetkel tundus mulle, et võib-olla olen ma vähem tobedam GAGi lõpupeol kui et Linnateatri etendusel fookusesse sattuda. Kooliõuest tuli inimmasside vahelt läbi pugeda ilusaid inimesi higiseks tegemata ja lõpupildile sattumata. Kui kellelgi nüüd muidu kauni pildi serval mõni vehklev jalg või käsi on, siis ta ju saab tänapäevaseid infotehnoloogilisi vahendeid kasutades oma pildi ehk jälle korda.
Siirdusin kooliajast tuttavasse hoovi - punkt 11 (53). Ja nostalgilist rada edasi - Börsikäik-Saiakäik otse Raekoja platsile. 13. punkt tekitas taas hämmastust, et kas tõesti sinna Harju tänava kirjanike maja taha tuleb minna. Tuli. Ja nüüd ei teagi kummast otsast väljudes oleks õigem olnud minna Nõelasilma 14.sse (63). Sealt edasi Harju tänava haljasala juurde, kus liuvälja esised astmelised peenrad ja istumisalused valesse punkti eksitasid. 16nda haaras silm, et kuskile Taani kuninga aeda, mis tähendas järjekordset salakäiku Rüütli tänavalt treppidest üles Neitsitornide juurde.
Viimased punktid Harju mäel ja Vabaduse risti all läksid juba imetlusega meisterlikult kokku pandud raja üle.
Ootasin Toompeale minekut, nüüd ei teagi, kas et oleks tahtnud minna või just mitte. Sinna lihtrahvas seekord ei pääsenudki. Patkuli trepp jäi vintskematele sellidele.
Selline natuke pahempidi pööratud vanalinna külastus. Kui muidu kõmbid hoovidest mööda läbi varbaia neisse sisse vaadates, siis seekord andsid mitmed punktist lahkumised võimaluse hoovi poolt läbi värava tänava poole vaadata. Hoopis teine linn.
_ _ _
Raiden seikles M12 rajal poolteist tundi. Väga närvi ei jõudnud minema hakata, kuniks ta Varblase kohviku juures pildile ilmus ja sealt õiget trepivahet otsis. Peamiselt sai talle saatuslikuks Suur-Karja, Posti tänava ja Pärnu maantee kolmnurk. Päris hästi ei saagi aru, mis teda niipalju eksitas, aga mingil asjaolul siirdus ta üle Pärnu maantee, jõudis Solarise juurde ja tiirutas Estonia ümber. Ta ei olnud sugugi ainus. Või nagu ta kirjeldas, siis üks poiss oli Tammsaare pargist punkti otsinud, aga nii loll ta ka ei olevat olnud, esimene punkt ei olnud ju pargis. Ise ta väitis, et ta oli korstnapühkijat K-punktiks pidanud. Tundub, et seda ümmargust ringi, mis seda kuju tähistab.
Ise mõtlesin, et võib-olla ajas segadusse hoopis see, et Posti tänav on kaardil visuaalselt laiem kui Pärnu maantee, mis poolikuna kujutatud on. Igatahes oli ta ühel hetkel ikkagi mõiganud üle Pärnu maantee tagasi tulla ja esimese punkti kuidagi üles leida. Teise punktiga on tal samuti hiigel kaua läinud. Tollest ei saanudki sotti, mille peale aeg läks, aga vist midagi analoogilist, nagu mul endal, et punktitähist kohe ei näinud. Edasi läks juba sujuvamalt ja kuigi jõmpsikas ei taibanud alati kõiki käike kasutada - näiteks neljandasse läks Katariina käiku läbimata tänavaid mööda ringiga ja Börsikäik jäi talle võõraks ning Harju tänava haljasalalt liikus Taani kuninga aeda läbi Lühkese jala, tal kaardilt kadumist rohkem ei esinenud.
Igatahes nentis midagi sellist, et talle isegi meeldis punkte otsida ja et kaardi sai nüüd kõvasti selgemaks. Mulle tundub, et ka kesklinna. Eksimise vastu oli mul soovitus, et küsi kelleltki siis, kus on Raekoja plats - seda võiks ju linlased teada ja sealt oskab ta Vabaduse platsile tulla. Tema aga, joosta ei viitsinud, lonkis nagu Vintski niisama, aga vähemalt otsis kõik üles.
Kodanikud, kes olid sel õhtul vanalinna juhtunud, said seda kohati ka lausa tunda, sest kogu trassi läbimise ajal sattusin ühte ja teise äkšonkonda.
Mõte sellest, et eks ole keskaegsete majade vahel o-sporti juba tehtud küll ja mis seal ikka nii väga keerukat saab olla, ei osutunud lõpuni pädevaks. Kahtlustasin, et korraldajad olid selle nimel vaeva näinud ja mitmegi hooviomanikuga kaupa teinud, et nood oma õuele mõnesid võõraid korraks kalpsama laseks. Olgu nendeks siis väärikate söögipaikade omanikud või rahulikud majaelanikud. Vähemalt muidu mitmed teada kinnised käigud ja väravad oli valla.
Võib olla mul kulus mõni hetk liiga palju stardist pääsenuna kaarti puurides esimese (31) punkti asetamiseks Väike-Karja tänavale Vilen Künnapu disainitud lillepoe lähedusele, aga Kangro korstnapühkija on ikka nii kindel mees, et too juba ei eksita. Teise (36) minnes olin veidi häiritud mõttest, et peabki minema Viru tänavale. De la Gardie maja nurgast teine ava. Käigu leidsin ilusti ja purjetasin kohale, aga mida silma ei hakanud, oli tähis. Kuna käigus sebis ka teisi numbritega tegelasi, siis tundus paik õige, aga võttis aega kuniks taipasin veel rohkem ümber nurga punkti järele uurima minna.
Etapp viiendasse (44) nõudis korralikult tänavapildi uurimist, ega ole mõnda üllatuslikku avatud vahekäiku tekkinud. Ei paistnud. Laia tänava hoovist Patkuli trepi alla silkasin mööda Kloostri tänavat ja nentisin koolihoovi täitnud pidulike tüüpide põhjal, et taas üks lend koolikaaslasi on nonde müüride vahelt vabadusse pääsenud ja nostalgilised mäletamised hõljusid õhus. Õnneks ei muutnud meenutused kooliajast liialt agressivseteks ning kuues punkt (54) sai põõsast ladusalt tabatud. Tornide väljaku 7(50)-8(49)-9(48)-10(47) peenarde ja ilupõõsastega ei tekkinud samuti ekstsesse, kui mitte arvestada imestust, mis mind tabas 49 punkti ümber kogunenud rahvahulga üle. Kuniks punktis peaaegu kohal olles ühe lillekastiga naisterahvale otsa tormasin, sain aru, et tallinnlased ei olegi siia mitte ümber punkti kogunenud, vaid hoopis kambakesi pidulikult lilli istutavad.
Vanalinna kaitsemüüri läbinud ja Laboratooriumi tänavale jõudnud, ajasin käed puusa Aida tänava otsas ja uurisin nõudlikult kahelt veidi õnnetu moega noorelt, miks neil see tänav siin ketiga kinni on pandud. Ah etendus on teil siin, mis etendus, ikka ei saa läbi siis või. Nad olid peaaegu valmis, et mind kuskilt lava tagant läbi lubada, aga sel hetkel tundus mulle, et võib-olla olen ma vähem tobedam GAGi lõpupeol kui et Linnateatri etendusel fookusesse sattuda. Kooliõuest tuli inimmasside vahelt läbi pugeda ilusaid inimesi higiseks tegemata ja lõpupildile sattumata. Kui kellelgi nüüd muidu kauni pildi serval mõni vehklev jalg või käsi on, siis ta ju saab tänapäevaseid infotehnoloogilisi vahendeid kasutades oma pildi ehk jälle korda.
Siirdusin kooliajast tuttavasse hoovi - punkt 11 (53). Ja nostalgilist rada edasi - Börsikäik-Saiakäik otse Raekoja platsile. 13. punkt tekitas taas hämmastust, et kas tõesti sinna Harju tänava kirjanike maja taha tuleb minna. Tuli. Ja nüüd ei teagi kummast otsast väljudes oleks õigem olnud minna Nõelasilma 14.sse (63). Sealt edasi Harju tänava haljasala juurde, kus liuvälja esised astmelised peenrad ja istumisalused valesse punkti eksitasid. 16nda haaras silm, et kuskile Taani kuninga aeda, mis tähendas järjekordset salakäiku Rüütli tänavalt treppidest üles Neitsitornide juurde.
Viimased punktid Harju mäel ja Vabaduse risti all läksid juba imetlusega meisterlikult kokku pandud raja üle.
Ootasin Toompeale minekut, nüüd ei teagi, kas et oleks tahtnud minna või just mitte. Sinna lihtrahvas seekord ei pääsenudki. Patkuli trepp jäi vintskematele sellidele.
Selline natuke pahempidi pööratud vanalinna külastus. Kui muidu kõmbid hoovidest mööda läbi varbaia neisse sisse vaadates, siis seekord andsid mitmed punktist lahkumised võimaluse hoovi poolt läbi värava tänava poole vaadata. Hoopis teine linn.
_ _ _
Ise mõtlesin, et võib-olla ajas segadusse hoopis see, et Posti tänav on kaardil visuaalselt laiem kui Pärnu maantee, mis poolikuna kujutatud on. Igatahes oli ta ühel hetkel ikkagi mõiganud üle Pärnu maantee tagasi tulla ja esimese punkti kuidagi üles leida. Teise punktiga on tal samuti hiigel kaua läinud. Tollest ei saanudki sotti, mille peale aeg läks, aga vist midagi analoogilist, nagu mul endal, et punktitähist kohe ei näinud. Edasi läks juba sujuvamalt ja kuigi jõmpsikas ei taibanud alati kõiki käike kasutada - näiteks neljandasse läks Katariina käiku läbimata tänavaid mööda ringiga ja Börsikäik jäi talle võõraks ning Harju tänava haljasalalt liikus Taani kuninga aeda läbi Lühkese jala, tal kaardilt kadumist rohkem ei esinenud.
Igatahes nentis midagi sellist, et talle isegi meeldis punkte otsida ja et kaardi sai nüüd kõvasti selgemaks. Mulle tundub, et ka kesklinna. Eksimise vastu oli mul soovitus, et küsi kelleltki siis, kus on Raekoja plats - seda võiks ju linlased teada ja sealt oskab ta Vabaduse platsile tulla. Tema aga, joosta ei viitsinud, lonkis nagu Vintski niisama, aga vähemalt otsis kõik üles.
Comments