XL Kalevi Suvejooks
Mida olen armastanud:*
merevahtu, kollaseid puulehti,
... ikka seda vastset juunikuud, mil suvejooksjad koguvad end punti. Hingavad suurte sõõmudega suve - rohelist, õisi täis, palavaid päevi. Sulistavad kehale kleepunud õietolmu Linajärves maha. Lasevad endast läbi valguda mõnusal o-üritusel.
tähepilgutust leebel augustiööl,
... enne selleni jõudmist suve elukaare alguses, paksult ootusi täis, vilksatavaid orvandeid. Ootus oli selle suvejooksu radagi. Mida dikteeris kaardi keskele jäänud keeluala. Nii juhatati kõige põnevamast ja metsikumast maastikuosast mööda ning kahepäevane pusserdamine metsas kujunes üle ootuste lihtsaloomuliseks.
pika vihmapäeva madalat taevast,
... mida ei näidatud. Või hoopis lühikeset kuuööd, mis jäi kahe võistluspäeva vahele. Mis uhtus peast esimese päeva viperused. No kes saakski aru, mis võis tingida kolmandasse punkti minemisel sellise zaki. Leides end raiesmikuga silmitsi seistes, tekkis karvane küsimus, kuidas ma siin olla saan ja kas see on ikka üldse see raiesmik, mida ma arvan, et see on. No oli.
niiskusest lõhnavat sammalt,
... piibelehtedest uimastavat õhku, jänesekapsa õitest kirkaid kuusealuseid. Mis võisid eksitada korduvalt, sest ka viiendasse, üheksandasse, kolmeteistkümnendasse punkti minekul lasin end millestki paremale kallutada.
rohelise kupliga lampi laual,
... või rohelisi kupleid mõhnastikuga Viitnas. Seal kus esimese päeva rada lasi lõpetada kiiremate jooksuliigutustega, kui jaksu veel jagus, alustas teine päev uute aukudega. Neist suuremad aitasid väiksemasse, näiteks juba esimeses punktis.
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
... pruuniks pleekinud reljeefimärke, mille äratundmine looduses aitas ladusalt lõpuni.
murakaid laugel rabasool,
... jooma ja tööle tulnud mesilasi ja mutukaid villpeade ja õitsvate sookailude vahel. Tilluke rabaetapp andis võimaluse kasta jalgu. Jahutus seegi.
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
... kuusevõrseid orvandite kaelas. Neljakümnesed mutid on juba nii vintsked, et neid nii lihtsalt nais-naise võitluses maha ei raputa. Seepärast kõlbavad hästi soovitused: "Söö kuusevõrseid", nagu heatahtlikult soovitati. Mille edasiarendusena pahatahtlikult endamisi mõtisklesin - nojah, näri nurmenukke, proovi sookailu ka...
hiliseid kurekelli koduteel,
... viimaseid pingutusi oosi nõlvadel. Pärast etappi 11(73)-12(81) üle ussipadrikust noore võsaga raiesmiku läbimist ning 13(69) august väljaronimist, olin tulekera poolt kutuks küpsetatud.
Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.
Tühjus valitses sees. Kaks kaarti ei rääkinud ühtegi rida.
Kaks ja pool päeva nirisesid emotsioonid üle serva, alguses poolikute sõnadena, siis lausejuppidena. Täitsid anuma põhja ja kerkivad üles poole. Püüdsin need, mis kätte andsid, kinni. Kribisin kirja.
Vahel järsku ei taipa enam, mida ma õieti püüan. Sind, keda kuskil pole, ei ole eales olnudki. Või...
* Bernhard Kangro, Mida olen armastanud
merevahtu, kollaseid puulehti,
... ikka seda vastset juunikuud, mil suvejooksjad koguvad end punti. Hingavad suurte sõõmudega suve - rohelist, õisi täis, palavaid päevi. Sulistavad kehale kleepunud õietolmu Linajärves maha. Lasevad endast läbi valguda mõnusal o-üritusel.
tähepilgutust leebel augustiööl,
... enne selleni jõudmist suve elukaare alguses, paksult ootusi täis, vilksatavaid orvandeid. Ootus oli selle suvejooksu radagi. Mida dikteeris kaardi keskele jäänud keeluala. Nii juhatati kõige põnevamast ja metsikumast maastikuosast mööda ning kahepäevane pusserdamine metsas kujunes üle ootuste lihtsaloomuliseks.
pika vihmapäeva madalat taevast,
... mida ei näidatud. Või hoopis lühikeset kuuööd, mis jäi kahe võistluspäeva vahele. Mis uhtus peast esimese päeva viperused. No kes saakski aru, mis võis tingida kolmandasse punkti minemisel sellise zaki. Leides end raiesmikuga silmitsi seistes, tekkis karvane küsimus, kuidas ma siin olla saan ja kas see on ikka üldse see raiesmik, mida ma arvan, et see on. No oli.
niiskusest lõhnavat sammalt,
... piibelehtedest uimastavat õhku, jänesekapsa õitest kirkaid kuusealuseid. Mis võisid eksitada korduvalt, sest ka viiendasse, üheksandasse, kolmeteistkümnendasse punkti minekul lasin end millestki paremale kallutada.
rohelise kupliga lampi laual,
... või rohelisi kupleid mõhnastikuga Viitnas. Seal kus esimese päeva rada lasi lõpetada kiiremate jooksuliigutustega, kui jaksu veel jagus, alustas teine päev uute aukudega. Neist suuremad aitasid väiksemasse, näiteks juba esimeses punktis.
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
... pruuniks pleekinud reljeefimärke, mille äratundmine looduses aitas ladusalt lõpuni.
murakaid laugel rabasool,
... jooma ja tööle tulnud mesilasi ja mutukaid villpeade ja õitsvate sookailude vahel. Tilluke rabaetapp andis võimaluse kasta jalgu. Jahutus seegi.
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
... kuusevõrseid orvandite kaelas. Neljakümnesed mutid on juba nii vintsked, et neid nii lihtsalt nais-naise võitluses maha ei raputa. Seepärast kõlbavad hästi soovitused: "Söö kuusevõrseid", nagu heatahtlikult soovitati. Mille edasiarendusena pahatahtlikult endamisi mõtisklesin - nojah, näri nurmenukke, proovi sookailu ka...
hiliseid kurekelli koduteel,
... viimaseid pingutusi oosi nõlvadel. Pärast etappi 11(73)-12(81) üle ussipadrikust noore võsaga raiesmiku läbimist ning 13(69) august väljaronimist, olin tulekera poolt kutuks küpsetatud.
Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.
Tühjus valitses sees. Kaks kaarti ei rääkinud ühtegi rida.
Kaks ja pool päeva nirisesid emotsioonid üle serva, alguses poolikute sõnadena, siis lausejuppidena. Täitsid anuma põhja ja kerkivad üles poole. Püüdsin need, mis kätte andsid, kinni. Kribisin kirja.
Vahel järsku ei taipa enam, mida ma õieti püüan. Sind, keda kuskil pole, ei ole eales olnudki. Või...
* Bernhard Kangro, Mida olen armastanud
Comments