Keila
Keila tagune metsaserv on nii kardinaalselt erinev nendest männitukkadest ja kuusesaludest, kuhu viimasel ajal sattunud olen, et seal oli vahelduseks päris huvitav. Põnevus võis tulla ka sellest, et valisin N21A raja, mis oli ühtlasi ka M21AL, millega on tagatud tehnilisem ja mõnevõrra pikem harjutus kui N40stel harilikult.
Rohelise lehestiku seas on sealkandis ka igat sorti okastega floorat, seetõttu sukeldusin esimese (33) punkti järgi võsa vahele õige rahulikult, püüdes samal ajal lahtimõtestada lainjaid pinnavorme, mille järgi pisutki asukohta korrigeerida. Sellel rohu ja lehe maastikule tekivad üpris massiivsed lohad ja nii käisin seda asjaolu ära kasutades teises (32) punktis. Kolmanda (58) poole liikudes sattusin künkasoolikale, mille serva jääva suurema kivi järgi sain juhatust väiksemate rahnuhakatiste juurde. Neljanda (43) võtsin kindla peale teelt minnes.
Viiendasse (50) kohalejõudmiseks mõistliku teevaliku tegemine valmistas mõõdukat peavalu, lohad kadusid jalge alt ja lõpuks otsustasin läbi kuuenda (46) punkti viiendas ära käia. Jorutasin seal rohelise ja lageda soo piiri tabada üritades ülearu. Jäljesegadust pakkusid nii inim kui loomalohad, viimased viisid otse söödapunkti. Seitmes (48) sai leitud tarvitades peamiselt taas pikali tammutud taimede vaatlust. Kaheksandasse (54), teadmata kui ladusalt pokude vahel suunda hoida õnnestus, aitas leiduvate inimisendite erisuunalise liikumise jälgimine punkti asukohta aimata. 9(45)-10(42)-11(40) läksid kergelt ja selgelt, ilma liigsete arutusteta.
12(38)sse kulgemisel jõudsin seagduses olemise suuruses algaja tasemele. Suunaga eksides arvasin end otse põhja viivale rajale jõudnud olevat ja teede ristis päral, valdas totaalne hämming - kuidas otse üle radade risti saab kompassi järgi olla täiesti vale suund. Tundus ebaõiglane, aga uskudes magnetnõela ja veelgi rohkem taevasse riputatud päikest, olin sunnitud teeristis paremale keerama. Jupp aega ei saanud jagu, kus ma ikkagi olen ja liikusin täiesti pt najal punkti. Ka suure lagendiku väljailmumine ei tekitanud asukohatunnetust. Lihtsalt tundus, et suundun adekvaatselt punkti poole.
13(34) ei tekitanud raskusi, erinevalt 14(55)st, millele otsustasin läheneda mööda pooleli teerajatise lõpust. Ilmselgelt pistis seal neid paesüvendeid rohkem olevat kui kaardil ning kiviaia serv lõpuks aitas, kus poolt ka enamus punkti ründasid. 15(56) ei olnud veel lihtne lõpu punkt, vaid kuidagi voolasin paralleelharjakesele ja jälle mingi segane sisetunne ütles ühel hetkel, et teise harja otsa tuleb ronida. Ei mingit arukat maamärkide jälgimist.
Viimasesse punkti minnes koperdasin majahoovist mööda siblides peaaegu et aia taha paigutatud pesumasinasse, loodetavasti mitte ei lõiganud liigselt üle eramaa.
See on vahel veider kui sa ei tea päris kindlalt kus sa maastikul oled, aga tead järsku et vot just selles suunas seal on punkt ja siis nii ongi. Ja nii järjest, terve raja jooksul, justkui mingi seitsmenda meele kasutamine, mingi o-selgeltnägemise erivorm. Igakord see millegipärast küll ei tööta :)
Viiendasse (50) kohalejõudmiseks mõistliku teevaliku tegemine valmistas mõõdukat peavalu, lohad kadusid jalge alt ja lõpuks otsustasin läbi kuuenda (46) punkti viiendas ära käia. Jorutasin seal rohelise ja lageda soo piiri tabada üritades ülearu. Jäljesegadust pakkusid nii inim kui loomalohad, viimased viisid otse söödapunkti. Seitmes (48) sai leitud tarvitades peamiselt taas pikali tammutud taimede vaatlust. Kaheksandasse (54), teadmata kui ladusalt pokude vahel suunda hoida õnnestus, aitas leiduvate inimisendite erisuunalise liikumise jälgimine punkti asukohta aimata. 9(45)-10(42)-11(40) läksid kergelt ja selgelt, ilma liigsete arutusteta.
12(38)sse kulgemisel jõudsin seagduses olemise suuruses algaja tasemele. Suunaga eksides arvasin end otse põhja viivale rajale jõudnud olevat ja teede ristis päral, valdas totaalne hämming - kuidas otse üle radade risti saab kompassi järgi olla täiesti vale suund. Tundus ebaõiglane, aga uskudes magnetnõela ja veelgi rohkem taevasse riputatud päikest, olin sunnitud teeristis paremale keerama. Jupp aega ei saanud jagu, kus ma ikkagi olen ja liikusin täiesti pt najal punkti. Ka suure lagendiku väljailmumine ei tekitanud asukohatunnetust. Lihtsalt tundus, et suundun adekvaatselt punkti poole.
13(34) ei tekitanud raskusi, erinevalt 14(55)st, millele otsustasin läheneda mööda pooleli teerajatise lõpust. Ilmselgelt pistis seal neid paesüvendeid rohkem olevat kui kaardil ning kiviaia serv lõpuks aitas, kus poolt ka enamus punkti ründasid. 15(56) ei olnud veel lihtne lõpu punkt, vaid kuidagi voolasin paralleelharjakesele ja jälle mingi segane sisetunne ütles ühel hetkel, et teise harja otsa tuleb ronida. Ei mingit arukat maamärkide jälgimist.
Viimasesse punkti minnes koperdasin majahoovist mööda siblides peaaegu et aia taha paigutatud pesumasinasse, loodetavasti mitte ei lõiganud liigselt üle eramaa.
See on vahel veider kui sa ei tea päris kindlalt kus sa maastikul oled, aga tead järsku et vot just selles suunas seal on punkt ja siis nii ongi. Ja nii järjest, terve raja jooksul, justkui mingi seitsmenda meele kasutamine, mingi o-selgeltnägemise erivorm. Igakord see millegipärast küll ei tööta :)
Comments