O-week 2. päev Võerdla
Kallavere linna külje all asuv haljastatud tükk endist fosforiidikaevandust on orienteerumiseks suurepärane suutäis. Sõltub meistrist, kui värvikaks ta sellest raja voolib, kuid loota oli, et o-nädala raames juba niisama tilu-lilutamist olema ei saa.
Kaunis suvepäev muutus sealses sumbes maastikus üpris umbseks ja lõõskava päiksega läks kõik kuidagi kiigadi-koogadi.
Rada vääris oma meistrit. Ükski punkt ei olnud päris niisama tee äärde sokutatud, vaid ikka kuskile reljeefikrõnksu serva sätitud. N40 lükati korduvalt süvendiserva teravatesse kuhilatesse, kus kogu pingutust kroonis metsmaasikatest punased mäeküljed. Kui ma pimeduses nüüd helenduma peaks, siis on teada.
Hoopis imelik diloog leidis aset minu ja Triina vahel, kui pärast autode poole minema sättisime. Triina: "No, kuidas läks? Mis su aeg tuli?" "Ahh, ma ei tea, kuidagi paha oli olla." "Mhm, mul ka." Nadi olemine muutus nüüd iseenesest justkui vähemväärikaks. Laususin edasi oma manasõnu: "Niikui stardist liikuma hakkasin ja jooksma pistsin, tõmbas hinge täiega kinni ja valu käis kerest läbi. Võtsin hoo maha ja mõtlesin, et kas edasi ikka lähen üldse. Narr ka siin nüüd südarisse maha kooleda." Triina kuuleb ja ainult ohib, et tal oli täpselt sama moodi. "Kui jalutama hakkasin, siis veits uimane oli, aga kannatas ikka lõpuni lonkida". Triina ainult noogutab.
Meil jagus veel järgmisel päeval pikalt seletamist, kuidas ja millest on ikka võimalik, et kahel inimesel ühes ja samas kohas nii ühte moodi kehalised ilmingud küll said aset leida. Tavaliselt ei ole meil häda midagi.
Kuna sellel korral oli teisipäevaku raames ka 10-aastaste nöörirada, siis Raiden tuuseldas selle peal. Mingis lõigus oli ta lõikamisega liiale läinud ja järje kaotanud. Korralik rajaanalüüs jäi meil tegemata, kuna ta oli kaardi ära kaotanud. Nöörirajal see finishisse jõudmiseks suuri takistusi ju otseselt ei sea. Nojah, eks ole vahel suurematelgi kaardid kajaka kombel udjama pannud.
Kui füüsilis-kehalised veidrused kõrvale jätta, siis too maastik ikka ärritab. Tolles on mingid kõverused sees. Justkui mingid segipaisatud jõujooned, mis ei asetse horisontaalselt, et sind kanda, vaid turritavad nähtamatute teravikena otse üles, mille otsa koperdad või mis lõikavad sust läbi.
Seepärast ei teeks paha, astuda läbi KUMU näituselt "Aedade järelelu". Seal võiks ju orienteerujal olla uudistamist - erinevaiks maastike vaatamise, läbimise, nägemise viisideks. Esmaspäevasel sprindil pikemad rajad osalt KUMU hoovi peal neisse sattusidki juba. Eriti huvitavad olid aga just tolle sama kaevandusala taastamise aspektist arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid „Reisikiri tulevikust”: makett „Aidu püramiid 2030” jt.
Ühest küljest on justkui ääretult kahetsusväärne, kuidas himu maavarade järele rikub paigast looduse ja väljakujunenud inimkeskkonna. Teisest küljest nii sama palju justkui möödapääsmatu, kui on selle inimkeskkonna himu energiaallikate järele. Kui paljust me oleme valmis loobuma, et neist lahti öelda. Kui kaugele tagasi minema, kuhu piiri tõmbama, enne kui end puu otsast käbisid närimas avastame. Või on siiski mingi inimlik viis tuhaväljade asemele midagi ebainimlikku luua, mis võib saada tagasi algseks.
Kaunis suvepäev muutus sealses sumbes maastikus üpris umbseks ja lõõskava päiksega läks kõik kuidagi kiigadi-koogadi.
Hoopis imelik diloog leidis aset minu ja Triina vahel, kui pärast autode poole minema sättisime. Triina: "No, kuidas läks? Mis su aeg tuli?" "Ahh, ma ei tea, kuidagi paha oli olla." "Mhm, mul ka." Nadi olemine muutus nüüd iseenesest justkui vähemväärikaks. Laususin edasi oma manasõnu: "Niikui stardist liikuma hakkasin ja jooksma pistsin, tõmbas hinge täiega kinni ja valu käis kerest läbi. Võtsin hoo maha ja mõtlesin, et kas edasi ikka lähen üldse. Narr ka siin nüüd südarisse maha kooleda." Triina kuuleb ja ainult ohib, et tal oli täpselt sama moodi. "Kui jalutama hakkasin, siis veits uimane oli, aga kannatas ikka lõpuni lonkida". Triina ainult noogutab.
Meil jagus veel järgmisel päeval pikalt seletamist, kuidas ja millest on ikka võimalik, et kahel inimesel ühes ja samas kohas nii ühte moodi kehalised ilmingud küll said aset leida. Tavaliselt ei ole meil häda midagi.
Kuna sellel korral oli teisipäevaku raames ka 10-aastaste nöörirada, siis Raiden tuuseldas selle peal. Mingis lõigus oli ta lõikamisega liiale läinud ja järje kaotanud. Korralik rajaanalüüs jäi meil tegemata, kuna ta oli kaardi ära kaotanud. Nöörirajal see finishisse jõudmiseks suuri takistusi ju otseselt ei sea. Nojah, eks ole vahel suurematelgi kaardid kajaka kombel udjama pannud.
Kui füüsilis-kehalised veidrused kõrvale jätta, siis too maastik ikka ärritab. Tolles on mingid kõverused sees. Justkui mingid segipaisatud jõujooned, mis ei asetse horisontaalselt, et sind kanda, vaid turritavad nähtamatute teravikena otse üles, mille otsa koperdad või mis lõikavad sust läbi.
Seepärast ei teeks paha, astuda läbi KUMU näituselt "Aedade järelelu". Seal võiks ju orienteerujal olla uudistamist - erinevaiks maastike vaatamise, läbimise, nägemise viisideks. Esmaspäevasel sprindil pikemad rajad osalt KUMU hoovi peal neisse sattusidki juba. Eriti huvitavad olid aga just tolle sama kaevandusala taastamise aspektist arhitektuuribüroo Kadarik Tüür Arhitektid „Reisikiri tulevikust”: makett „Aidu püramiid 2030” jt.
Ühest küljest on justkui ääretult kahetsusväärne, kuidas himu maavarade järele rikub paigast looduse ja väljakujunenud inimkeskkonna. Teisest küljest nii sama palju justkui möödapääsmatu, kui on selle inimkeskkonna himu energiaallikate järele. Kui paljust me oleme valmis loobuma, et neist lahti öelda. Kui kaugele tagasi minema, kuhu piiri tõmbama, enne kui end puu otsast käbisid närimas avastame. Või on siiski mingi inimlik viis tuhaväljade asemele midagi ebainimlikku luua, mis võib saada tagasi algseks.
Comments