olid kogunenud kolmapäeva öö hakul Laulasmaale, et selgitada endi hulgast o-võimekamaid unetuid pealinna meistriks nimetamisega. Enneolematu o-puhang oli tabanud N40 klassi osavõtjaid, sest nii pikka stardinimekirja just tihti ette ei tule.
No aga mida sa ikka sellises vanuses kesknädala õhtul kell 10 kodus teed. Eks ole. Mitte midagi. Parem juba nuusutada mere tuult, kevadist sammalt ja lumesulavett koostöös mõnede kehakultuursete liigutustega.
Oma öistele liigutustele Laulasmaa liivikute vahel võiks olla mõningasi etteheiteid, aga kui arvestada, et pimedus on endiselt see, mis sööb ära enamuse maailmatajust, siis Maidu kokkukeerutatud üpris tehniline rada õnnestus läbida stardiajaga veel sama ööpäeva sees.
Juba esimene punkt, mille kättesaamine kaardipildi järgi võinuks olla ülemõistuse labane, osutas vastupanu stardi ja punkti vahele laotatud jääkuubikutega täidetud lombi tõttu. Nii ma siis kulutasin minuteid mõistliku - see tähendab kuiva jalaga läbipääsu leidmise peale. Ponnistus kandis vilja, sportlikkus mõttes ebamõistliku ajakuluga.
Edasi sujus raja esimene pool kuni vaatepunktini küll mõningase umbluutamisega enam-vähem, ilma suuremate seisakuteta. Suhteliselt piinarikas oli lambivalguses välja lugeda õrnu reljeefijooni ja mummuliste rohealade üleminekut kolla-valge mummulisteks, aga suund püsis paigas ning muude objektide rohkus hoidis talutaval joonel.
Pärast vaatepunkti spaa esise vaibakloppimisaluse (või oli see mõni muu sarnastest detailidest agregaat) küljes, sain ma hakkama täiesti normaalselt veel ühe punktiga, kuniks edasi lagunesin koost. Määrtlematu häma oli kümnenda (40) punkti piirkond, mina sealt punkti asukohta kaardi järgi välja lugeda ei osanud ja kasutasin ära kaaskodanikke, kes seal sarnaste segaste tunnetega ringi tiirutasid, kuigi mõnevõrra osavamalt, sest nende abiga sain selle kätte. Kuidagi kindlamalt läksid järgmised kolm, sealjuures 73 ilma kaoseta suuresti tänu punktist välja roniva lambivihu fikseerimisele. Kuniks 14. punkt (70) muutus mõneks ajaks päris leidmatuks. Probleem ei olnudki enda asukoha selguses, pigem võimetuses koostada töötav plaan punktini jõudmiseks. Kui ennast lõpuks keskenduma suutsin sundida, sain plaani tööle ja punkti kätte. Aga millise ajaga.
Eelviimasesse punkti jõudmise plaan töötas täpselt nii kaua kui ma järjekordselt ennast peaaegu punkti kõrvalt juhmi ilmega rannamände vahtimas avastasin. Kaasvõistleja võimsam valgusvihk aitas edasi.
Kui arusaamatu kaart 40. punkti kandis ära unustada, siis kogu rada tervikuna oli parajalt doseeritud keerukusega, mille iga punkt nõudis keskendumist, kuid ometi mitte päris jala kaela taha panemist. Kasutada olnud patarei- ja kuuvalgus lasi aimata täiesti hunnitut maastikku, mida suvistele päevakutele päevavalguses kindlasti uuesti kaema tasub tulla.
Kas tuli see maastiku eripärast, kitsas siil mere ja maantee vahel või lihtsalt kangelaslikkusest, kuid lootusetut kadumist, seda pimeda poolt mahamurtu tunnet, ette ei tulnud. Ma lihtsalt ei leidnud piisavalt käbedalt punkte üles.
* * *
Päev varem, täiesti päikselises kevadõhtus, täiesti lumises Raudalu metsas. Rada oli selline, et teelõikude kasutamine, kus oleks liikumine olnud veidi hõlpsam kui vetruvates hangedes, oli minimiseeritud, mis iseenesest oli ju suurepärane, aga see hanges kangutamine mõjus päeva lõpuks ikka väga füüsiliselt. Uskumatu, et seda lund veel nii palju seal oli. Soojad õhumassid vaheldusid jahedamatega ning ekstreemsusi, hajameelsust või muud närvikõdi punktide leidmisel ei tekkinud.
* * *
Kaks päeva varem sai aga peaaegu päris kuivalt, et mitte öelda mõõdukas linnatolmus, järjekordsel Mustamäe päevakul jalga sirutada. Paarispunktid lasid endale teevalikuülesandeid nii ja naapidi joonistada. Kõik läks üpris sujuvalt kuniks ma finishis oma kuus minutit ära uimerdanud olin ja mahalaadimisel selgus, et midagi on nagu puudu. Ahhaa, haigla taga on veel üks punkti paar, mis antud raja raames ettenähtud oli. Olin kaardi pärast neljanda paari külastamist pooleks voltinud ja alumise osa enda jaoks juba 'kustutanud'.
* * *
Tänasel, jürikuu 19. päeval sai läbitud üks tilluke tõukekelgu matk. Üpriski eufooriline tegevus, millele lisas vürtsi rajal kohatud suusataja.
 |
| Kõrvemaa 5 kilomeetrise ringi start on antud |
 |
| Kuused laulavad pilvedele oodi |
 |
| Vana känd pajatab möödunud talvest |
 |
Noorema kännu talv pole veel läbi
|
 |
Männid kuulavad maad
|
 |
Segase pereelu tagajärjed
|
 |
Kui seda vett ees ei oleks
|
 |
Kaardinaproov
|
 |
Maagilised torbikud
|
 |
| 5/6 rajast oli tõugatav |
Juba esimene punkt, mille kättesaamine kaardipildi järgi võinuks olla ülemõistuse labane, osutas vastupanu stardi ja punkti vahele laotatud jääkuubikutega täidetud lombi tõttu. Nii ma siis kulutasin minuteid mõistliku - see tähendab kuiva jalaga läbipääsu leidmise peale. Ponnistus kandis vilja, sportlikkus mõttes ebamõistliku ajakuluga.
Päev varem, täiesti päikselises kevadõhtus, täiesti lumises Raudalu metsas. Rada oli selline, et teelõikude kasutamine, kus oleks liikumine olnud veidi hõlpsam kui vetruvates hangedes, oli minimiseeritud, mis iseenesest oli ju suurepärane, aga see hanges kangutamine mõjus päeva lõpuks ikka väga füüsiliselt. Uskumatu, et seda lund veel nii palju seal oli. Soojad õhumassid vaheldusid jahedamatega ning ekstreemsusi, hajameelsust või muud närvikõdi punktide leidmisel ei tekkinud. 
Kaks päeva varem sai aga peaaegu päris kuivalt, et mitte öelda mõõdukas linnatolmus, järjekordsel Mustamäe päevakul jalga sirutada. Paarispunktid lasid endale teevalikuülesandeid nii ja naapidi joonistada. Kõik läks üpris sujuvalt kuniks ma finishis oma kuus minutit ära uimerdanud olin ja mahalaadimisel selgus, et midagi on nagu puudu. Ahhaa, haigla taga on veel üks punkti paar, mis antud raja raames ettenähtud oli. Olin kaardi pärast neljanda paari külastamist pooleks voltinud ja alumise osa enda jaoks juba 'kustutanud'. 
Comments