Viimsi ürgmetsad

Eemalt vaadates võib ju tunduda, et Viimsi poolsaar on valdvalt koht, mida katab madaltihe uusasumite võrgustik, mille vahel liiklevad kiiskavad plekkkuudid. Ent ometi leidub nende uusasumite vahel taimestikust pakatavaid võpsikuid, mille vahel liikumiseks tuleb osavalt okste eet põigelda ja end oskuslikult läbi tihnikute pressida. Oksahunnikutele lisaks jalgu väänutamas sammeldunud kivikülvid.

Nii on see nädal pakkunud võimaluse oma akrobaatiliste oskuste näitamiseks teisipäeval Rohuneemes ja neljapäeval Randveres.

Kuna mõlemal kaardil on teede ja sihtide võrk üprist tihe, siis olid rajameistrid suurem osa punkte mõnuga lajatanud suvalise kivi taha keset kõige rõvedamat padrikut. Ning mõlemal korral andnuks teid mööda suurelt ringi joosta, alternatiiviks suuna järgi läbi võsa tunglemine. Eks sai nii ja naa proovitud - kui jooksmine nüriks läks, siis hüppasin metsa ja kui ürgmets alla neelama kippus, siis siirdusin teeradadele.

Tõsi, täna Randveres juhtus see keskpärane lugu, et isejoonistatud kaardil teise punkti(55) oma trassile märkimata jätsin ja nii veidi õgvendatud variandil kulgesin.

Rohuneeme metsas raketibaasi alal kokkulükatud savimägede tagant avastasin üle serva alla vaadates kolesoo. Silmitsides varasemat kaarti, siis see ala näikse suurenevat. Miski veesoon oleks justkui mäega kinni lükatud ja selle taha koguneb nüüd vesi, mis kuskile enam voolata ei saa ning ala meenutab rõvedat koprasood. Ilmselt hea paik Läti rogainiks treenimisel.

Suvel näevad need mäed veidi arusaamatud välja, aga talvel on seal päris huvitav suusarada risti-rästi ringi vonklemas.

Ja kuigi see pidev okstega võitlemine kohati veidi tüütuks muutus, siis suurepärased o-virgutused padurohelises mõlemad.