Sise-o PERGis. Aula avamine.
Maari jõud (tähenduses müstiline energiaväli "Star Warsi" saagas) võluda välja uusi ja uusi sise-o-maastikke planeedil Maa, tõi viimasel kadripäeval kodanikud majadesekslejad taas ühte põnevasse riigigümnaasiumi hoonesse.
Nii olid meilgi Jaaniga jälle jalad sinnapoole teel, kus trendikas hoone "... vastab inimese füsioloogilistele vajadustele teha pause, olla vahepeal pingevabas olekus ning seejärel jälle pingutatult keskenduda".
Seda ilmselget inimõigust aitas maha joonistatud rada vaid võimendada.
Kehvavõitu ajutöö aga lausa nõudis karjuvalt istumispesi ja olemise koopaid, et varjuda oma puuduliku organiga tõsisemateks mõtisklusteks, kuidas jõuda roosasse auditooriumisse punkti 4(39), mida kaart kujutas 3,5. korrusel.
Minu nutt ei hablanud terve igaviku, et tegemist on suurendusega kolmanda korruse alumise ruudu keskelt.
Seisan auditooriumi ees nagu häbistatud õpilane, kellel koer on arvuti ära söönud, sest kodutöid tehakse nüüd arvutis ja ma ei mõista, kuidas sellest tagumisest seinast läbi minnakse. Võib-olla kukkus arvuti hoopis akvaariumisse, aga ma ikka ei saa aru.
Mingil hetkel jõudis minu kõrvale Jaan. Päästab. Alati päästab. Mitte ainult algoritmide programmeerimise eksamil. Lihtsalt piisab samas ruumis viibimisest kui pinge kasvab nii suureks, et sa saad korraga kõigest aru - läbi seina ei peagi minema. Järsku jõuab kohale kogu tervikliku keskkonna lahendus, mis pakub samavääselt palju nagu looduskeskkond. Saad aru kogu biofiilsest disainist, mida ruum ja rada pakuvad. Pärsitud hallollus ei ole ilmselgelt ruumi vääriline.
Kuid jätkasin siiski mängulistes ja variatiivsetes hooneosades liikumist. Ja hea et nii oli, meeled püsisid erksad ja heaolu oli täielik.
Ent ega see polnud ometi mõni juhuslik seinakleebis, mis hajutas tähelepanu võimlas punktide 12(47) ja 13(59) vahel. Noppisin 12nda punkti pulgale ja padistasin kiirelt labürindis võimlast välja, et ukse taga süveneda, kus asub järgmine 13. punkt. No muidugi - 13 on kohe 12 kõrval võimla labürindis. Kui enesekeskne saab olla. Sama teed tagasi.
Esk neid konutamisi vetsu ukse taga tuli ette ühel ja teisel etapil, aga kes see neid täpselt enam mäletab.
Oli kohti, kus sai vajutud oma asjade ajamisse ja kohti, mis olid loodud suhtlemiseks. Toda ikka jagus suurtele treppidele ja avatud aatriumisse.
Tõsi, isikliku mulje puhul näis domineerivat soov pigem eralduda nii visuaalselt kui akustiliselt selmet klassikalisi hierarhiaid kaotada. Kui sa ikka oled siseorienteerumise nuub, siis sa ikka ei hakka enesekindlalt kulgevaid prosid tülitama - ruumilahenduste üle astud vestlusse ikka omasuguste mõistmatu nägudega ümber iseenda keerlevate tüüpidega, kes samal ajal ka kaarti ringi keerutavad. Mingi uus liikumisdisipliin, mida ruum ja rada paljudele pakkusid.
10(64) punkti juures tekkis sis-o-tehniline küsimus, kas poolteist millimeetrit tagasi kõrvalasuvasse trepikotta vajumine on lubatud tegevus või tuleb jätkata ühesuunalist liikumist.
Raske öeda, mis õieti tolle iseäraliku o-kogukonna jaoks hoone südameks kujunes. Rajameister oli siin suutnud murda arhitektide visooni, et selleks võiks olla ühises kasutuses aula, söögiala, raamatukogu, auditoorium ja garderoob. Mingid tihealad tekkisd pigem läbi kolme korruse kulgevatel treppidel, kus seltsingu alustamise peaküsimus näis olevat - "mitmes korrus see on?" või et "ah see on hoopis kolmas korrus .."
Ma nüüd ei tea, ma olen kas garderoobis või raamatukogus, kas ma loen esimeses ja koorin omal hilpe seljas teises, aga ma saan olla kas ühes või teises. Miks ma arvan, et tegelikkuses on ikkagi raamatukogu kogukond ja garderoobi kogukond ja söökla kogukond.
Või kuhu õieti pageda kui sa ei taha tunnis olla. Minu ajal sai garderoobi varjuda, raamatukogus peidus istuda. Nojah, saab vetsu pugeda - nood on selles majas väga ebasotsiaalselt lahendatud. Ja hea on, et on see üskski paik.
Kas selline aula avamine elik vananenud võimumudelite lõhkumine, kus arhitektid ei usu koolide vanaaegsetesse aulatesse, kus direktor peab kõnet ja kõik kuulavad, ei vii teise äärmusesse. Totaalne läbipaistvus kõiges, on ju ka klassiruumid klaasseintega ning puudub tunnikeskne intiimne õpiruum õpetaja ja õpilaste vahel, rõhutab aina rohkem välist ja jätab veel vähem võimalust nokitseda oma sisemise vaimsusega. Mida vähem me jätame aega ja ruumi(!) iseendaga tegelemiseks, seda parem saak stressile.
Need uued haridusmajad on muidugi midagi muud, kui monotoosed H-kujulised nõukogude aegsed üllitised, aga on ka jupp jagu vanemaid maju, kus tarkust taga nõutamas käiakse. GAGi keskaegsed ruumid võivad nii lausängi esile kutsuda, kui lähtuda heaolu saavutamisel vaid ruumi kujust ja valgusenurgast selles. Olgu raamatukogu osa avalikust aatriumist vaatega männisalule või akendeta konkus, oluline on endiselt see, et seda ruumi sihipäraselt kasutatakse - loetakse. Päris raamatuid loetakse. Healolu võiks baseeruda ennekõike meie sisemisel haritusel.
Vaimsuse puudumist ei korva ei avatud ega avamata aula.
Arhitektid teevad imelisi asju, aga avatud aula ei ole heaolu põhikomponent. Kõik mis sunnib aju liigutama, on. Alles siis kui avatud aulas sünnib omakorda imelisi asju, tekivad heaolu alged.
Selleks et üldse taibata ühe või teise loodud ruumi imelisust - kõiki neid mustreid, valguse murdumist, geomeetriat, saada osa noist meelte mängudest, mul tundub, tuleb end valgustada ka muudel kunsti- ja kultuurialadel. Ja olgu, las olla siis ka sport osa kultuurist.
Ja seepärast olgu tänatud kõik need, kes neis majades asju teevad, aga eks ikka nende majade tegijad ka.
Eks ma pea muidugi alustama enda sisse vaatamisega, kas mõni vaimsuse raas veel kuskil üldse ringi hulbib või on kõik mööda pimestavat PERGI laiali.
* * *
Kaldkirjas mõtted on nopitud Delfi Meedia koostatud erilahenduste ja siseturunduse osakonna väljaandest "Ärikinnisvara ja -haldus", november 2024 Eve Kallaste artiklist "Ruum meie ümber ehk tänapäeva kool ja kontor".
Liigse avatust aitas küsimärgi alla seada Ööükooli loeng Viivi Luik "Kirjaoskus, sõda ja elevanduluust torn". Ilmunud artiklina ka Viivi raamatus "Pühaduse purunemine".
Comments