Elamise luba 2011

Vahel võib päris imeks panna, kuidas mõni endale elamiseks antud loa elamislubasid välja jagades nii ära kortsutada oskab. Või müüakse naabermajas indulgentse.

Vahel võib elamiseks antud luba muul moel kasutada. Vahel mõnede o-hetkede kogumiseks, mõned aastast 2011. Nüüd kui värskelt on algust tehtud uue 2012 sise-hooajaga Tõnismäe Reaalkoolis. Tõsi, rajad oleks võinud mõlemas eeljooksus pikemad olla; muidu endises headuses lõõgastus võimaldades ajukurdude pisut teisel moel krudistamist ning vaheaegadel tuttavatega klubilist lobisemist. Nüüd kui igasugune siseruumi väline tegevus null-kraadises vihmas on eriti tugeva iseloomuga tüüpidele.

Kui aasta alguses o-kalendrist üle 100 metsa kätte sattumise võimaluse välja noppisin päevakute, võistluste ja rogainide näol, siis üle poolte neist on aasta lõpuks saanud maha kriipsutatud.

Mitmeid suund o-jooksu päevakud linnalähedastes metsades said asenduse Kadrioru pargis sörkimisega. Augustikuiseid teisi- ja neljapäevakuid tõrjus tennis. Ning eks pere, olme, töö ja muu kultuur poeb samuti jäägitu o-armastuse vahele.

Ometi on metsas puna-valgete tähiste tagaajamine endiselt ületamatu tasakaalustaja elamise loale kirjutatud kohustuslike ridade vahel.

Talv, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud, lasi sel hoojal vaatamata mitu nädalt hilisemale Kompassi päevakute algusele, mitmel korral orienteerumist tuisuvaalude vahel harrastada ning päädis imeliste loodusnähtuste kategoorias kõrge kohaga kevadistel vetel Saue Tammiku karujahil.

Uusi põnevaid formaate jagus jätkuvalt - see sama karujaht, valikhajutus Stroomi metsas, Aigrumäe puzzle, joon-koridor Mustmäel. Lustakas kulgemine Loomaia bingol.

Voose suvejooksu rada seljatas täielikult. Võib-olla ei olnudki küsimus niivõrd rajas ja maastikus kui iseenda kaotamises rajale ja maastikule. Sellist suhete pundart mõne teise rajaga lähiminevikust mäletan viimati mulluselt Jukolalt. Seevastu hämmastavalt ladusalt läks seal seekord, vaid paarist punktist möödajooksuga, marurahulikult aga kindlalt.

Mõnede päevakute rajad sümpatiseerisid oma hea kompositsiooni ja parajalt doseeritud keerukusega - Keava mägede, Pikasaare, Kloogaranna, Vääna-Jõesuu neljapäevak. Randvere neljapäevak, mis lasi ise valida, kas jooksed krossi või tungled täie raha eest mudrunud puude vahel. Tõsi, ega ma paljudele Tallinna päevakutele see suvi ei jõudnud, mõni hitt jäi kindlasti tundmatuks.

Mulle ikka meeldivad need asulasprindid - sel aasal linnuke kirja Ääsmäel, Keilas, Kanepis, Tallinna Botaanikaaias - kõik mõnusad rajad ja hästi korraldatud üritused koos muheda õhkkonnaga. Kanepis jagatud auhinnad olid juba eemalt suunurki üleskiskuvad vaadata.

Mõned maastikud suudavad üllatada - Andineeme kolmiksprint lasi just sellises vormis ennast uutmoodi avastada. Karepa rogain aga tõmbas kardina eest põhjaranniku tundmatutelt nurkadelt. Mõne maastikuga saabus leppimine - Jõelähtme ei mõjunud sel kevadel enam nii pelutavalt. Kiviviske kaugusel kodust Paepark, mis ei olegi enam ainuüksi tühermaalik kloaak.

Esteetilist naudingut pakkuvad maastikud, mis sööbisid hinge ja mällu vaheldusrikkuse ja iluga - Soome rogain, Stockholmi rogain, Sõmerpalu Suunto Gamesil, Kanepi asula.

Maastikud, mis füüsilise vormi ja vaimu proovile panid - eks ikka rogainid naabrite juures. Läti võsa rabas juba esimestest kilomeetritest ja Soome lõputud kivihunnikud jätsid maha alles viimastel meetritel keskuses.

Rogaine tuli see aasta kokku lausa viis - Läti, Soome, Karepa, Stockholm ja Kuusalu libahunt.

Kõik need rogainid mõjusid tänu nende korraldajatele ütlemata positiivselt. Laengu suurust ei tõstnud mitte ainult maastik ja seal rassimine, vaid mingi seletamatu fiiling keskustes. Samasse sooja miljöö loomise ritta võib asetada 100KP võistluse Kõrvemaal, Suunto Gamesi ja Suvejooksu.

Väikest rõõmu võib ju tunda järeltulijate saavutuste üle - kui väiksem oma esimesel iseseisval võistlusel Suunto Gamesil saadud 7. kohta tähtsalt meeles peab ja suurem pajatab lugusid sõjaväe metsarännakutest, kus ta ühena vähestest kaarti ja asimuuti mõistuspäraselt tarvitada oskavat ning o-juhtoinana kampa rännakul 4-kilomeetrisel otselõikel läbi jõgede ja tuulemurdude läbi tassis ning sel ajal kui tema seisatas, et korraks suunda kontrollida, ludrimad vennad kohe puhkepausi korraldasid.



Tippsündmus - Läti ERC. Noh mitte ainult sellepärast, et ERC. Iseenda katsumused sealsel maastikul ületasid seekord kõik mujal ettetulnu. Nii mõnegi kontrolltähiseni jõudmiseks tuli teha enneolematuid vaimseid ja füüsilisi ponnistusi, hoida kõik oma meeled täiskonsentratsioonil, et ratsionaalsemail viisil punktidesse pärale jõuda. Ja kuigi me ennast 24 tunni asemel suutsime forsseerida umbes 19 tundi, siis õhtu kella kümnesest mõõnast jaksasime nii Lätis kui Soomes üle olla.

Järgmise aasta kalender on metsakülastusvõimalusi juba tihedalt täis pikitud. Mõned on sihikul, aga eks aeg näitab, milliste ridadega luba elamiseks järgmisel aastal välja kirjutatakse.