TMV TBAs
Botaanikaaeda oli kogunenud õige mitu potentsiaalset Tallinna meistrit, niisama proovijatest rääkimata. Peab tunnistama, et aed oma õieilus oli kordades lummavam mullusel EMV'l. Täna lasid tulevast taimetulva aimata peenardel nina väljapistnud taimejupid. Kõledavõitu põhjatuul hoidis vaatamata rohetavale murule meeles värsket mälestust talvest.
Sprindi võlu ja valu on paarikümneminutiline täiskiirusel täiskeskendumine. Esiotsa omadel on see veelgi lühemas perioodis. Stardiämbrist kaardi rabanud, on sekundite küsimus kogu aed paberil kujutatuga paika saada. Esimene punkt on stardist mittenähtav, aga ometi nii ligidal, et lihtne on mööda joosta. Õnneks pole sarnaseid putkataguseid lähiraadiuses palju. Esimene(56) punkt on kätte jõudnud 38 sekundiga (kiirematel ilmselt poole varem).
Järgmisele(32) pikemale etapile - teise aia nurka, mis tähendas kiiret teevaliku otsust, sest valesti valinuna võivad looked õige pikaks ja ajakulukaks minna, nagu läkski. Selgelt oleks võinud alpinaariumi nurgast otse üle lageda tiikide vahele minna, mitte palmimaja juurest mööda asfaltrada.
Seitsmenda(52) punktini kulges puhmaste lugemine otsejoones kuniks punktist tsipa vales suunas välja jooksin ning meelate aiavormide ja teeristide rägastiku õigeks keeramine aega röövis.
Üheteistkümnendasse(44) minnes ei lugenud kaarti ette rohkem kui ainult suuna kuhu minna ning oleksin ennast peaaegu et vanasse aiajäänukisse kinni jooksnud. Edasi 12(45)sse siirdumine mööda porist sõnajala orgu on samuti kaheldava väärtusega valik.
Võrreldes augustikuuga, ei tekitanud lopsakas lehestik segadust, milline roheline on lubatud läbida, milline mitte. Huvitav, millise emotsiooni andis kaart neile, kes seda täna esmakordselt sellisel kujul kasutasid. Mulle tundub, et mulje on hulga maad hõredam kui augustis - lehtpuud paistsid läbi, lillepeenrad ei reetnud ennast lõhnaga, palju floorat on üldse veel tärkamata.
Ometigi tundus rada liiga lihtne. Või tuli see sellest, et mullusuvine kogemus on nii värskelt keres ja suur osa aia laotusest istus veel mälusoppides.
Sprindi võlu on selle täpsuses. End kaardil korrigeerida on lihtne, aga vale liikumistrajektooriga läheb suhtelisel ajaskaalal päästmatult aega, mida kuskil tagasi joosta ei õnnestu. Ilmsesti on reeglid samad ka tavarajal, aga sprint on lihsalt selle väga tugev konsentraat.
Sprindi valu on selle lühiduses. Vahel tundub kuidagi napakas end veerandtunniseks pingutuseks kuskile välja ajada. Hästi korraldatud üritusest on aga emotsioon sama tihe ja enda mõtestatud pingutuse korral füüsiline kurnatus sama tugev kui kordades pikemal trassil.
Järgmisele(32) pikemale etapile - teise aia nurka, mis tähendas kiiret teevaliku otsust, sest valesti valinuna võivad looked õige pikaks ja ajakulukaks minna, nagu läkski. Selgelt oleks võinud alpinaariumi nurgast otse üle lageda tiikide vahele minna, mitte palmimaja juurest mööda asfaltrada.
Seitsmenda(52) punktini kulges puhmaste lugemine otsejoones kuniks punktist tsipa vales suunas välja jooksin ning meelate aiavormide ja teeristide rägastiku õigeks keeramine aega röövis.
Üheteistkümnendasse(44) minnes ei lugenud kaarti ette rohkem kui ainult suuna kuhu minna ning oleksin ennast peaaegu et vanasse aiajäänukisse kinni jooksnud. Edasi 12(45)sse siirdumine mööda porist sõnajala orgu on samuti kaheldava väärtusega valik.
Võrreldes augustikuuga, ei tekitanud lopsakas lehestik segadust, milline roheline on lubatud läbida, milline mitte. Huvitav, millise emotsiooni andis kaart neile, kes seda täna esmakordselt sellisel kujul kasutasid. Mulle tundub, et mulje on hulga maad hõredam kui augustis - lehtpuud paistsid läbi, lillepeenrad ei reetnud ennast lõhnaga, palju floorat on üldse veel tärkamata.
Ometigi tundus rada liiga lihtne. Või tuli see sellest, et mullusuvine kogemus on nii värskelt keres ja suur osa aia laotusest istus veel mälusoppides.
Sprindi võlu on selle täpsuses. End kaardil korrigeerida on lihtne, aga vale liikumistrajektooriga läheb suhtelisel ajaskaalal päästmatult aega, mida kuskil tagasi joosta ei õnnestu. Ilmsesti on reeglid samad ka tavarajal, aga sprint on lihsalt selle väga tugev konsentraat.
Sprindi valu on selle lühiduses. Vahel tundub kuidagi napakas end veerandtunniseks pingutuseks kuskile välja ajada. Hästi korraldatud üritusest on aga emotsioon sama tihe ja enda mõtestatud pingutuse korral füüsiline kurnatus sama tugev kui kordades pikemal trassil.
Comments