XII TAOK Rogain Karepal
"Ühel varajasel hommikul ärkas Nuuskmõmmik oma telgis ning tundis õhus sügist ja lahkumist.
Äraminek saabub nii kiirelt! Sellega muutub kõik, ja see, kes alustab rännakut, kardab iga minuti pärast." *
Kolletamiskuu esimese päeva hommikul oli Karepa Noortelaagrisse kogunenud 900-pealine nuuskmõmmikute parv, kes asus püüdma sügist. Oli see siis plaaniga jooksujalu tabada iga minutit või jalutades minuteid pikemaks venitada.
Surusime oma trajektoori ikkagi ka algselt küsimärgiga 42 ning läbi Eisma küla merepoole minnes, kui tuul läbi kõvema venna poolt rajatud tuulemurru koridoris näkku vuhises, võis vaid ettekujutada kui erinev oli maastik seal kandis paar aastat tagasi. Liivilikud unistused - kui seda metsa ees ei oleks, olid reaalse vormi võtnud. Mõõdukalt kummastav oli seal Eisma majade juures tumesisinist mereriba silmapiiril imetleda.
Kaardi lääneservas asuvate punktide 51-52-53 raskusaste seisnes nende leidmises õigest ojakäänakust ja neisse pääsemine tuletas meelde südasuviseid Läti metsi. 51 õnnestus üpris hästi. 52 kaldusime liiga läände ise teadmata kummale poole tegelikult ning vähevõitu rahvast ja olematud lohad nõgesekallastel võttis veidi kukalt kratsima. Poolenisti sisetunde ajel saime kohale. Seevastu 53sse viis kõvasti võimsam loha. Ka seal kaldusime ise õigest sopist liialt üles, kuid laiad rajad heinas juhatasid kohale.
34 ja 43 ikka jälle tormimurrust räsitud metsad, kus üksikud veidrad püstijäänud puudetukad koos alustaimestikuga lasid aimata, mis laadi piirkonnaga oleks võinud tegemist olla. Nende kahe puntki vahele oli plaanitud 24, aga mis asjaoludel me 34st 43sse hoopis alla teed mööda ringiga minna otsustasime, kes seda tagantjärgi mäletada tahabki.
54 juures olevad sälkorud ning 33 kandis avanev vaade Selja jõele olid vaatamist väärt. Uskumatult kõrged kaldad ühe Põhja-Eesti jõe jaoks.
25-31-40. Rutja lennuvälja ümbruse imearmas männimets vaheldumas kiirelt rändrahnuliseks ürgse taimestikuga seljandikuks. Teel 20ndasse jõudsime teelahkmele kus küsimuseks jäi, mis liiki filifjonkade aedikutest meil tuleb läbi minna, ilma et satuksime hoovi või keelualasse, kuid hobusekopli värava küljes olevad positiivsete smailidega kirjad tuletasid meelde vana head Helveetiamaad, kus on üpris tavapärane liikuda läbi karjaaedade.
Nüüd oli meil napp kolmveerand tundi jae aeg otsustada oma jooksuvõimete üle, kas tuua ära ida poolt vähemalt ükski punkt - 47 näiteks. Eneseusk oli veidi lagunenud kummalise puusavalu tõttu ning teisi rahulikke tatsajaid vaadates ei olnud käimatõmbajat. Selline hea mõnus retk oli jalas ja ega ei raatsinudki seda hullunud tormlemisega lõhkuma hakata. Nii kulutasime veel mõne momendi Selja jõe imetlemisele, et seekordne metsakäik pool tundi enne kella kukkumist lõpetada.
Jaan muidugi nentis, et me liikusime tavapärasest veidi uimasemalt ning teoreetiline varu plaanitu läbimiseks oli iseenesest olemas, justkui lisa kümme punkti aitaks maailma rohkem päästa. Sportlikkus mõttes on meil juba neljandat aastat õnnestunud ühes asjas esimene olla - võistkonnale numbri klikkimises.
TAOK rogain on endiselt pigem sotsiaalne üritus, kus igale teisele võistkonnale saad tuttava äratundmise tere jagada ning mõnede võistkondadega liigud peaaegu terve tuuri või siis mitmeid ja mitmeid punktivahesid koos.
"Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda ja soetada nii suuri tagavarasi kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa /... / Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses."
TAOK rogain on üks selline koht, kus korjata koos teiste nuuskmõmmikutega soojust ja mõtteid. Iga tervitus, mis sind rajal tabab, annab tüki väärtuslikku soojust. Iga sügiseilming või maastikuvorm, mis su rajal nähtavale ilmub, annab tükikese mõtet. Sajad rändurid naasesid päikseloojangu eel tagasi stardipaika, taskud ja hing täis soojust ja mõtteid, mida isegi pikavõitu supisaba killustada ei jõudnud. Ma vähemalt kujutan ette, et see nii oli.
Ja jäägu nende krõbivanade, prahipapi, kronksuonu ja taadikõbide hingele, kui nad nende soojusetükkide kogumisel veidi koduvanalikult käitusid. Sest talv tulevat külm - lestad pidavat juba augustist saati paksud olema ning kassid ei mahtuvat enam suvistest aiaaukudest läbi.
* See ja kõik teised tsitaadid Tove Janssoni "Hilja novembrist"
Äraminek saabub nii kiirelt! Sellega muutub kõik, ja see, kes alustab rännakut, kardab iga minuti pärast." *
Kolletamiskuu esimese päeva hommikul oli Karepa Noortelaagrisse kogunenud 900-pealine nuuskmõmmikute parv, kes asus püüdma sügist. Oli see siis plaaniga jooksujalu tabada iga minutit või jalutades minuteid pikemaks venitada.
"Ta juba jookseb seljakotti selga vinnates ja on viimaks teel, äkitselt rahulik nagu puu, millel ei liigata ükski leht. Telgiplatsist jääb maha tühi kolletunud rohuga ristkülik."
Viimastel minutitel enne teelesaatvat pasunahüüdu, tormas stardiala poole mimeid seljakotti selga rebivaid rogainijad, kes sahmisid SI-pulkasid kontrollida, tossupaelu pingutada, joogipudeleid täita, mütsi pähe sättida, kuniks kogu kokkutulnute voog Karepa laagriplatsilt mööda metsaradu laiali valgus, jättes maha äratallatud stardiristküliku. Taustaks mühisemas läbi männituka kostev meremürin.
"Ranniku ääres oli palju orge. /---/ Ühes sellises orus elas täiesti omaette Filifjonka. /---/ Õu paistis täiesti tühi. Pesunöörid olid sisse viidud, puuriit kadunud, ei olnud võrkkiike ega aiamööblit. Seal ei leidunud jälgegi tollest meeldivast pisilohakusest, mis tavaliselt ümbritseb üht suvemaja."
Läbi Rutja küla esimeste punktide poole kulgedes võis tõdeda, et vaatamata päikesepaistele ja mitte nii dramaatilisele sügisele, olid filifjonkad ometi kõik peitu pugenud. Küla elustas see osa rogainijatest, kes olid otsustanud siirduda läände. Alles päeva teisel poolel küla vahelt tagasi siirdudes oli näha mõnda sügisprahi kraamijat.
Nojah, juba hommikul Viitnast läbi sõites oli veidi kummaline vaatepilt, kui üle maantee kõrtsi poole jalutas vaid üksik lammas, või jäär. Sealgi inimeste asemel vaid pudulojused.
Rajarehkendus
Rehkendasime, mis me rehkendasime, aga rada tuligi välja umbes selline nagu Eduard soovitas. Kuna rajameister oli eelinfos hoiatanud kaardi keskosa eest, jätsime viielised 55 ja 56 keskelt lõunast kohe välja. Jõe ületamise, all lõunas välistasime samuti üpris kiiresti, kuna ida poolt üles tagasi tulla ei tundunud kõige ratsionaalsem ja väga kaugele itta poleks me oma tempoga jõudnud. Nii tuli lääne pool Selja jõge umbes 30-kilomeetrine ring ning pärastlõuna pidi näitama, kas meil jääb veel võimalust püüda midagi ka Selja jõest ida pool.
Nii palju rehkendasime siiski valesti, et lootuses jõuda pärast üleval idapoole Seljat, jätsime teisel pool välja paar kahelist ja all 35. Kaheliste läbimata jätmine näib nüüd tagantjärgi muidugi rumal, eriti 24, mis poleks teekonda ka suurt pikendanud. Sest sihid olid tegelikult enamus kõik laiad kaherajalised ja enam-vähem hästi läbitavad. Võimalik, et intensiivse tuulemurdude koristamise tõttu on sihid kõvasti kasutuses olnud. Ülessongerdatud jubedaid vett täis traktori jälgi tuvastasime vaid paaris kohas, enamus raiesmikke olid üpris ladusalt läbitavad (või pärast Lätit ei suuda meid enam lihtsalt ükski raieala rivist niisama lihtsalt välja viia). Tegelikult oli paljude kraavide kõrval sihte, mida kaardil polnud ning nende siniste ristkülikute servi mööda liikumine ei olnud sugugi vaevaline.
Rajaläbimine
Liikusime oma plaani järgi läände, noppides esmalt põhjaranniku punkte - 21, mille järel maanteelt 30nda punkti ümber laiutava vesise ja poolraitud kasevõssa sattumine tuletas meelde, et kuhu õieti tuldud sai.
50nda nina tabamine emmalt-kummalt poolt oja ei läinud just hoo pealt, aga ülemäära aega ei raisanud. Edasi 32 ning 41, viimasest lahkusime tuldud teed tagasi ringiga, kuna otsesiirdujate häälitsused ja kulgemise kiirus raiesmikus ei jätnud kaksipidi mõtlemist. 22 ei olnudki nii lihtne nagu oodata oli, ettejäänud laia kraavi tõttu, aga leidus nii looduslikke kui kaasvõistlejate poolt rajatud kännupurdeid, mille abil jalad endiselt kuivaks sai jätta. Kui sel rajalõigul mõned võistkonnad meist juba kolmandat korda mööda sumasid, siis tekkis meil Jaaniga küsimus, mis aegruumis me õigupoolest liigume või kas nende maakera on ümmargusem. Aga ilmsesti sellises, kus mõned võistkonnad selle ajaga kaks punktikohta läbisid kui me ühega hakkama saime.
34 ja 43 ikka jälle tormimurrust räsitud metsad, kus üksikud veidrad püstijäänud puudetukad koos alustaimestikuga lasid aimata, mis laadi piirkonnaga oleks võinud tegemist olla. Nende kahe puntki vahele oli plaanitud 24, aga mis asjaoludel me 34st 43sse hoopis alla teed mööda ringiga minna otsustasime, kes seda tagantjärgi mäletada tahabki.
54 juures olevad sälkorud ning 33 kandis avanev vaade Selja jõele olid vaatamist väärt. Uskumatult kõrged kaldad ühe Põhja-Eesti jõe jaoks.
Nüüd oli meil napp kolmveerand tundi jae aeg otsustada oma jooksuvõimete üle, kas tuua ära ida poolt vähemalt ükski punkt - 47 näiteks. Eneseusk oli veidi lagunenud kummalise puusavalu tõttu ning teisi rahulikke tatsajaid vaadates ei olnud käimatõmbajat. Selline hea mõnus retk oli jalas ja ega ei raatsinudki seda hullunud tormlemisega lõhkuma hakata. Nii kulutasime veel mõne momendi Selja jõe imetlemisele, et seekordne metsakäik pool tundi enne kella kukkumist lõpetada.
Jaan muidugi nentis, et me liikusime tavapärasest veidi uimasemalt ning teoreetiline varu plaanitu läbimiseks oli iseenesest olemas, justkui lisa kümme punkti aitaks maailma rohkem päästa. Sportlikkus mõttes on meil juba neljandat aastat õnnestunud ühes asjas esimene olla - võistkonnale numbri klikkimises.
TAOK rogain on endiselt pigem sotsiaalne üritus, kus igale teisele võistkonnale saad tuttava äratundmise tere jagada ning mõnede võistkondadega liigud peaaegu terve tuuri või siis mitmeid ja mitmeid punktivahesid koos.
"Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda ja soetada nii suuri tagavarasi kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa /... / Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses."
TAOK rogain on üks selline koht, kus korjata koos teiste nuuskmõmmikutega soojust ja mõtteid. Iga tervitus, mis sind rajal tabab, annab tüki väärtuslikku soojust. Iga sügiseilming või maastikuvorm, mis su rajal nähtavale ilmub, annab tükikese mõtet. Sajad rändurid naasesid päikseloojangu eel tagasi stardipaika, taskud ja hing täis soojust ja mõtteid, mida isegi pikavõitu supisaba killustada ei jõudnud. Ma vähemalt kujutan ette, et see nii oli.
Ja jäägu nende krõbivanade, prahipapi, kronksuonu ja taadikõbide hingele, kui nad nende soojusetükkide kogumisel veidi koduvanalikult käitusid. Sest talv tulevat külm - lestad pidavat juba augustist saati paksud olema ning kassid ei mahtuvat enam suvistest aiaaukudest läbi.
* See ja kõik teised tsitaadid Tove Janssoni "Hilja novembrist"
Comments