Razzle-dazzle
Talv kriibib ukse taga. Esimesed kohtumised maastikul vee tahkema olekuga - lumepärlid kõdunenud heinatuustide vahel.
Laupäevasel puzzle-orienteerumisel Aigrumäel oli hall pilvemass sinisest taevast minema lükatud, seega kuskil oleks pidanud olema päike. Aga ta oli kõikse aeg millegi taga peidus, imbudes välja vaid üksikutes paikades. Päike liigub praegu nii madalal kaarel, et pärast Pirita teed pidi linna sõites sättis tulekera end kella kolme ajal Kadrioru majade kohale loojuma. Ebatavaline kiirte valgusnurk linna siluetile, kui oled harjunud ikka suvise vaatepildiga, kus punane pall Tallinna lahte vajub.
Seekordne rada oli natuke selline razzle-dazzle (tähenduses: complex maneuver (as in sports) designed to confuse an opponent). Igatahes õnnestus hanitamine sedavõrd hästi, et ma juba esimese punktiga kogu oma pingutuse aja kirja saamiseks nullisin - punkti 40 asemel hoopis 44 esimeseks pidades. Keerutasin stardis rõngaid ikka jupp aega, et 44 asukoht paika saada, püüdes orienteerida end parkimiplatsi järgi, aga esimese hooga liikusin ikka valele poole. Punkti kätte saanuna sain üle kõhedusest, mida alguses viis mullistust kaardil mus tekitasid. No ja ega ma siis enne aru ei saaudki, et ämbri korraldanud olen, kui lõpuks 12. punktina 44 uuesti ette võtta tuli. Mõningane masendushoog pikema mõttepausi näol tabas mind keset kaarti 38 punkti juures seistes. Aga kas ma siis võistlema tulin siia või.
Tegelikult oli muidugi põnev, nuputamist ikka jagus. Näiteks 43 suutsin üles leida vist ainult tänu sellele, et eelnevalt sellest möödusin ning võsas selle asukohta meelde üritasin jätta mõttega, et sinna migil hetkel vaja uuesti sattuda on. Täieliku tünga valmistas 32 punkt, kuhu tuli siirduda 31st. Kui pealiskaudselt kaardipilti vaadata, siis ei lugenud esialgu üldse välja, et 32 hoopis teises nihutatud sõõris on kui 31. Kui ümbruskonna orvandid põhjasuunal korralikult läbi kammitud ja samasse kanti ka Triina jõudis, siis alles asusime koos hoolikamale kaardi vaatlusele. Nojah, teine sõõr ikkagi, osad väiksed teerajad lõppesid ei kusagil. Punaste ristidega tähistatud keelatud haudade vaheline ala lasi ringi paika keerata ja siis ka 32 hoopis teisest kaardi servast üles leida.
37 söötis heinamaal, kus kohati kõrgusid üle pea tundmatud rootsud ning teisalt jalg heinamätaste vahel kogu aeg vette sattus, oli punkt, mille suhtes nii mõnigi nördimust üles näitas. Näiteks Ilse oli kellegi metsa meelitanud lubades mõnusat kuiva männialust rada. Kui ma pärast apsakat 44 punktiga sain aru, et pean veel korra 37sse minema, siis niikuinii puusse pandud tulemuse tõttu seda mudast heinamaad uuesti külastama ei läinud. Sahkerdasin läbi ülejäänud punktid, milledest veel päris mitmed kordusid ning see lasi rakendada kohati ka mäluorienteerumise tehnikat, sest kord juba läbitud punktid tuli lihtsalt veelkorra läbi joosta, kus segikeeratud kaart rohkem eksitas kui maastikumälu.
Ei olnud sugugi paha. Kirgastavam hetk muidu nii mossis aastaajal. Kui kogu o-hooaeg sumbub veel viimasesse paari päevakusse ja aastalõpuvõistlusesse ning samal ajal on uus 2012 sise-hooajaga juba alanud.
Laupäevasel puzzle-orienteerumisel Aigrumäel oli hall pilvemass sinisest taevast minema lükatud, seega kuskil oleks pidanud olema päike. Aga ta oli kõikse aeg millegi taga peidus, imbudes välja vaid üksikutes paikades. Päike liigub praegu nii madalal kaarel, et pärast Pirita teed pidi linna sõites sättis tulekera end kella kolme ajal Kadrioru majade kohale loojuma. Ebatavaline kiirte valgusnurk linna siluetile, kui oled harjunud ikka suvise vaatepildiga, kus punane pall Tallinna lahte vajub.
Seekordne rada oli natuke selline razzle-dazzle (tähenduses: complex maneuver (as in sports) designed to confuse an opponent). Igatahes õnnestus hanitamine sedavõrd hästi, et ma juba esimese punktiga kogu oma pingutuse aja kirja saamiseks nullisin - punkti 40 asemel hoopis 44 esimeseks pidades. Keerutasin stardis rõngaid ikka jupp aega, et 44 asukoht paika saada, püüdes orienteerida end parkimiplatsi järgi, aga esimese hooga liikusin ikka valele poole. Punkti kätte saanuna sain üle kõhedusest, mida alguses viis mullistust kaardil mus tekitasid. No ja ega ma siis enne aru ei saaudki, et ämbri korraldanud olen, kui lõpuks 12. punktina 44 uuesti ette võtta tuli. Mõningane masendushoog pikema mõttepausi näol tabas mind keset kaarti 38 punkti juures seistes. Aga kas ma siis võistlema tulin siia või.
Tegelikult oli muidugi põnev, nuputamist ikka jagus. Näiteks 43 suutsin üles leida vist ainult tänu sellele, et eelnevalt sellest möödusin ning võsas selle asukohta meelde üritasin jätta mõttega, et sinna migil hetkel vaja uuesti sattuda on. Täieliku tünga valmistas 32 punkt, kuhu tuli siirduda 31st. Kui pealiskaudselt kaardipilti vaadata, siis ei lugenud esialgu üldse välja, et 32 hoopis teises nihutatud sõõris on kui 31. Kui ümbruskonna orvandid põhjasuunal korralikult läbi kammitud ja samasse kanti ka Triina jõudis, siis alles asusime koos hoolikamale kaardi vaatlusele. Nojah, teine sõõr ikkagi, osad väiksed teerajad lõppesid ei kusagil. Punaste ristidega tähistatud keelatud haudade vaheline ala lasi ringi paika keerata ja siis ka 32 hoopis teisest kaardi servast üles leida.
37 söötis heinamaal, kus kohati kõrgusid üle pea tundmatud rootsud ning teisalt jalg heinamätaste vahel kogu aeg vette sattus, oli punkt, mille suhtes nii mõnigi nördimust üles näitas. Näiteks Ilse oli kellegi metsa meelitanud lubades mõnusat kuiva männialust rada. Kui ma pärast apsakat 44 punktiga sain aru, et pean veel korra 37sse minema, siis niikuinii puusse pandud tulemuse tõttu seda mudast heinamaad uuesti külastama ei läinud. Sahkerdasin läbi ülejäänud punktid, milledest veel päris mitmed kordusid ning see lasi rakendada kohati ka mäluorienteerumise tehnikat, sest kord juba läbitud punktid tuli lihtsalt veelkorra läbi joosta, kus segikeeratud kaart rohkem eksitas kui maastikumälu.
Ei olnud sugugi paha. Kirgastavam hetk muidu nii mossis aastaajal. Kui kogu o-hooaeg sumbub veel viimasesse paari päevakusse ja aastalõpuvõistlusesse ning samal ajal on uus 2012 sise-hooajaga juba alanud.
Comments