Keila sprint terviseradadel
Formaadis üks-ühele.
Väikesearvuline osalejaskond muutis kesknädalase ettevõtmise taas, nagu mullugi, sääraseks ühelt teisele, üksteisele teineteiselt. Soojaks ja mõnusaks.
Mälestused viimatisest viibimisest tollel maastikutükil kerkivad üles ajast kui seal veel ühtegi ametlikult tervistavat rada polnud, vaid mingid segased kuhjatised ja natuke prügi, neljapäevak aastast 2003 umbes. Seetõttu oli päris huvitav näha, milline areng seal sellest asjast aset on leinud. Esines objekte erisuguseid, teagi milleks ma neid discgolfi korve pidada oleks osanud, ilma rajameistri eelneva hoiatuseta sääraste eluktae eest.
Kvalifikatsiooni ring kulges osalt uusasumi majade vahel, päris lõõskavas kuumas ning tänavasilt tekstiga Barsbüttel tekitas esiotsa kahtluse, ega kuuma palju saanud ei ole. Nojah. Ega vist, aga kuhu jäid siis Nieuwegeini, Chiatura, Birstonas, Nacka, Huittinen ja Sigulda.
Kokku sain silgata veel korra omaette ja kolmada korra üks-ühele. Õigupoolest olid rajad päris mõnusad. Tasakaalus. Üldijuhul just sprindilikult kiired, kirjus teede ja sildade rägas. Sekka nuputamist, kas paremalt või vasakult või kuidas suhtuda lõikamist võimaldavasse tiherohelisse, kus muuhulgas paburitsikivõsas end kassiküünistuskriimuliseks muuta sai. Sügavat segadust tekitas punkt 32 plank&põõsas, mida enda jaoks ikkagi nii tõlgendasin, et üle aia seda rabada ei tohi.
Tegelikult oli päris innustav kolmepäevatagust, umbes kuutekümmendkahte Läti metsa, st raiesmiku ja mudasoo, kilomeetrit enda kerest kiirema liigutamise vormis välja saada.
Kodutee muutus Sauelt Pärnu maanteele linna poole keerates valguse ja varju kahekõneks. Tahavaate peeglist paistis süsimust valgunooli pilduv taevas kui eespool loojuv päike elu helgemaid toone heietas. Sossi mäel foori taga seistes rippus tulikiiskav päikeseketas kesklinna kõrghoone nurgas, samal ajal kui must pilv tagumikust hammustama kippus.
Väikesearvuline osalejaskond muutis kesknädalase ettevõtmise taas, nagu mullugi, sääraseks ühelt teisele, üksteisele teineteiselt. Soojaks ja mõnusaks.
Mälestused viimatisest viibimisest tollel maastikutükil kerkivad üles ajast kui seal veel ühtegi ametlikult tervistavat rada polnud, vaid mingid segased kuhjatised ja natuke prügi, neljapäevak aastast 2003 umbes. Seetõttu oli päris huvitav näha, milline areng seal sellest asjast aset on leinud. Esines objekte erisuguseid, teagi milleks ma neid discgolfi korve pidada oleks osanud, ilma rajameistri eelneva hoiatuseta sääraste eluktae eest. 
Tegelikult oli päris innustav kolmepäevatagust, umbes kuutekümmendkahte Läti metsa, st raiesmiku ja mudasoo, kilomeetrit enda kerest kiirema liigutamise vormis välja saada.
Kodutee muutus Sauelt Pärnu maanteele linna poole keerates valguse ja varju kahekõneks. Tahavaate peeglist paistis süsimust valgunooli pilduv taevas kui eespool loojuv päike elu helgemaid toone heietas. Sossi mäel foori taga seistes rippus tulikiiskav päikeseketas kesklinna kõrghoone nurgas, samal ajal kui must pilv tagumikust hammustama kippus.
Comments