Hetki Kuusalu libahundilt
Kuusalus võinuks ju loota, et salus kohtab kuud.
Veel kümmekond minutit enne starti jätkus minu ja Risto diskussioon huvitavate rajavariantide vahel. Neid oli meie nina eest läbi voolanud selleks momendiks juba kümneid. Ning ikka ei olnud me veel päriselt otsustanud, milline kolmest taktikast võiks kuuluda sellesse päeva - kas keskenduda maastiku ilule, huvitavatele ektrseempunktidele või punktidele.
Alternatiiv stardiülesande lahendamisele ilma, et veenda end põhikooli kehvas loodusõpetuse omandamises, oleks olnud, kohe huupi üks stardipunktidest ära võtta. Aga vahel võib ju endale ette kujutada, et sa tead, kes ei söö jänest, millega mõõdetakse soola sisaldust meres või mida kõike veel ning tagatipuks oskad kolmekümne piires arvutada.
Kuusalu Spordikeskuse hoovi pealt liikus Soodla veehoidla poole Kosu, läbi Härmakosu erinevaid punkti sakke tehes mitusada libahuntijat. Mõned lasid varvastel hea maitsta Linajärve soo, mõned Kosu oja veel. Mõned kulutasid Kuusalu tänavaid, mõned tallasid otse Aru suunal. Mõned lödistasid Rehatse kandis, mõned keerasid Kursi peale.
Tuuseldasimegi siis meiegi - natuke Kuusalust idas, turnisime takistusribal off-peak ajal, müttasime keerukamate hieroglüüfide kujulisi jälgi metsa jätta 30. punkti ümbruses ning paljusõnalisest mõttevahetusest tulenevalt jätsime tahaplaanile kõik oma kolm võimalikku taktikat, keskenduses rohkem ammu-pole-näinud-ah-metsa-tulime-või taktikale. Nii ei saa päris kindel olla, et väljakukkunud rajatrajektoor takkajärgi kaardi peale vaadates just arukaim võimalikest näib. 
Libahundi lisaülesannete muhedus, nende ettearvamatus ja vaba valik muudavad rogainiliku kalgi kalkuleerimise taustal kulgemise pehmemaks. 85. punkti juures 100 m kauguselt teeharudelt punkte tomeldes kokkulugevad tüübid meenutasid natuke osooni eest põgenevat doktorit. 84. punkti ümber tiirlevad veekandjad soiste veteväljade vahel olid kui tagurpidi pööratud veekandjad kõrbes. 81. punkti paarissuusatamine üles liivahunnikutesse aga veenis, et keskmine eestlane võib ka kõige liivasemast mäest üles suusatada.
Meil jäi küll külastamata kaugeim - kanuutamise punkt, kuid tollest tavapärasest mõlamisest suurt puudust ei olnudki. Sutsuke vetelkõnni oskust 42 ja 64 juures ei oleks kurjast olnud. Ennelõunane trööstitu seenevihm kadus õhtuks sootuks ning muutis männimetsa vaid veidi kosuseks, härmakosuseks.
Siis kui aastaaeg on selline, mil puudelt viimasena lahkuvad lehed kustutavad tule.
Et saaks end valmis seada novebripimeduse saabumiseks, mille varjus hingitsevad hinged ajavad igatsuse hinge.
Kuusalus võinuks ju loota, et alevi vahele pudenenud libahuntijad tõmbavad vastutulnute suu muigele ja silmad suureks.
Siis kui aastaaeg on selline, mil kõndjad ei suuda pilku kõnniteelt üles kiskuda.
Et saaks korraks veel lasta meeli ergutada kollastel lehtedel enne kui hing kookonisse varjule poeb.
Veel kümmekond minutit enne starti jätkus minu ja Risto diskussioon huvitavate rajavariantide vahel. Neid oli meie nina eest läbi voolanud selleks momendiks juba kümneid. Ning ikka ei olnud me veel päriselt otsustanud, milline kolmest taktikast võiks kuuluda sellesse päeva - kas keskenduda maastiku ilule, huvitavatele ektrseempunktidele või punktidele.
Alternatiiv stardiülesande lahendamisele ilma, et veenda end põhikooli kehvas loodusõpetuse omandamises, oleks olnud, kohe huupi üks stardipunktidest ära võtta. Aga vahel võib ju endale ette kujutada, et sa tead, kes ei söö jänest, millega mõõdetakse soola sisaldust meres või mida kõike veel ning tagatipuks oskad kolmekümne piires arvutada.
Kuusalu Spordikeskuse hoovi pealt liikus Soodla veehoidla poole Kosu, läbi Härmakosu erinevaid punkti sakke tehes mitusada libahuntijat. Mõned lasid varvastel hea maitsta Linajärve soo, mõned Kosu oja veel. Mõned kulutasid Kuusalu tänavaid, mõned tallasid otse Aru suunal. Mõned lödistasid Rehatse kandis, mõned keerasid Kursi peale.
Tuuseldasimegi siis meiegi - natuke Kuusalust idas, turnisime takistusribal off-peak ajal, müttasime keerukamate hieroglüüfide kujulisi jälgi metsa jätta 30. punkti ümbruses ning paljusõnalisest mõttevahetusest tulenevalt jätsime tahaplaanile kõik oma kolm võimalikku taktikat, keskenduses rohkem ammu-pole-näinud-ah-metsa-tulime-või taktikale. Nii ei saa päris kindel olla, et väljakukkunud rajatrajektoor takkajärgi kaardi peale vaadates just arukaim võimalikest näib. 
Tagatipuks hindasin kõvasti üle oma füüsilist vormi, kus kehva enesekriitikavõimekusega kaasnenud otsus, pärast ehitajate lisaülesannet Tiiroja juures, tingis miinus viis punkti kogutud skoorist. Nii nagu tavaliselt ei saa üle oma varju hüpata, ei suutnud ma seekord endast läbi joosta.
Libahundi lisaülesannete muhedus, nende ettearvamatus ja vaba valik muudavad rogainiliku kalgi kalkuleerimise taustal kulgemise pehmemaks. 85. punkti juures 100 m kauguselt teeharudelt punkte tomeldes kokkulugevad tüübid meenutasid natuke osooni eest põgenevat doktorit. 84. punkti ümber tiirlevad veekandjad soiste veteväljade vahel olid kui tagurpidi pööratud veekandjad kõrbes. 81. punkti paarissuusatamine üles liivahunnikutesse aga veenis, et keskmine eestlane võib ka kõige liivasemast mäest üles suusatada. Meil jäi küll külastamata kaugeim - kanuutamise punkt, kuid tollest tavapärasest mõlamisest suurt puudust ei olnudki. Sutsuke vetelkõnni oskust 42 ja 64 juures ei oleks kurjast olnud. Ennelõunane trööstitu seenevihm kadus õhtuks sootuks ning muutis männimetsa vaid veidi kosuseks, härmakosuseks.
Kuusalu külastuspäeva lõpetuseks ligunesin väljapakutud basseinis, lastes end uhtuda kaasteeliste poolt tekitatud kloorivee lainetel.
Imetlus ja kiitus, mida jagada korraldajatele, ei mahu ainult tänusõnadesse. See hõljub kõigi nende meeltes, kes tihkasid kutse vastu võtta. Ning hea kui keegi maldab kutset viimasel regimise tunnil meelde tuletada.
Vast on novembril nüüd raskem oma tumemusta masendust lauaservale peotada. Kannad ta veeks, suusatad liivaks, kärutad roosaks palliks.
Comments