Stockholm Rogaining'11

Laupäeva varasel hommikutunnil vuristab Saab 340 propellerite põrinal ennast koos paarikümne reisijaga Tallinnast Stockholmi suunas. Reisile sattunud lääne-eurooplaste naljatlemine olude ja lennumasinate üle siinpool Läänemerd muudab reisi  üpris lustakaks. Mil viisil suudab piloot läbi paksu pilvevati maandada lärmaka ja pakihoiulaekaid lahti raputava raudlinnu sujuvalt udusesse Arlandasse, jääb ilmsesti ametisaladuseks.

Jaan kulgeb lennujaamast läbi tuhisedes taksode suunas enesekindlusega nagu ta seda juba sadu kordi teinud oleks. Ja tegelikult ongi. Teades täpselt, kus end võileibadega tankida ja hoobilt isegi seda millise tõmmunahalise taksojuhi viipest end mõjutada lasta. Selle asemel, et seirata milline kuuest murjamist kõige pädevam Stockholmi tundja võiks olla, tasub uurida hoopis kirjasid taksoplafoonidel, sest nii võib säästa mõned kümned kroonid.

Novembri hallil lääne pool Läänemerd ei näi olevat vahet sellega, mis jäi idakaldale. Läbi sombuse ja raagus Stockholmi regiooni sõites rõõmustab Raiden iga tuttava firmamärgi üle, mis kiirtee äärsetes kaunismajade katustel kiirgavad, kuniks keerame Farsta Gümnaasiumi juurde - selle aasta Stockholmi rogaini keskusesse.


Hoiatussõnad

Farsta Gümnaasiumi aula ja söögisaal pidid mahutama ligi 400 rootslast, sekka mõned soomlased, lätlased ja kolm eestlast, kel plaanis kuuetunnise jalakäigu või neljatunnise rattasõiduga tiirutada Stockholmi kesklinnast 10 kilomeetrit lõunas - Farstas. Varaseid saabujaid võtab vastu korraldajate mõõdukas sebimine, millele lisandub tasapisi saabuvate võistlejate sebimine. Üldine õhkkond on nii marurahulik nagu oleks tegemist bridži klubiõhtu ettevalmistamisega. Rootslaste rahumeelsus ning iseendasse süvenemine ületab soomlasedki, kelles on veidi rohkem sooja semulikkust.

Stardipaigas

Kaardid ümbrikuga jagati laiali sujuvalt ja ausõna peale jalutati nendega veerand tundi enne avamisaega oma asjade keskele ning keegi lihtsalt ei koukinud neid lahti varem kui kell 11. Siis kui võis. SI-pulk oli kamba peale üks. Stardiala oli koolimajast oma 400m eemal, kuhu kõik kogunesid ilma mingi eraldi stardi chekita, sest sealt lihtsalt mindi laiali. Reeglid, mis lihtsalt kehtivad, mis võetakse omaks. Ei ole üldse diskussiooni teemagi, et keegi varastaks - aega, asju või midagi kolmandat.

Raja planeerimisega suuri raskusi ei olnud. Raiden oma seitsmendal eluaastal sai esimest korda rogainil proovile pandud. Ambitsioonikad vanemad panid lapsele lootuse, et ehk veame kuue tunniga 18 kilomeetrit välja. Raiden ise teatas küll, et on suvel lausa 15 km rattaga järjest sõitnud ning arvas, et kõndida oleks paras 6 kilomeetrit. Kusjuures just niipalju ta raskusteta vastu pidas - hämmastav teadlikkus oma võimetest.

Seetõttu oli kaks võimalikku ringi, mida üldse ette võtta - kas lõuna poole või mõningase rehkenduse järel tundus ratsionaalsem ring keskusest põhja-ida suunaline osa. Maastikul väga suurt vahet ei näinud olevat - üpris teederohke koos vahelduvate metsasemate reljeefilugemise ülesannetega. Nii kaua kui meie oma rada nuputasime, sirgeldas Raiden kiirelt oma variandi, loomulikult eesmärgiga kallis 101 punktis käia ;)

Tuleb tõdeda, et esikohti sihtivate härgade vaatevinklist ei olnud tegemist just keerukaima rajaplaneeringuga, mida oma senise kogemuse juures kohata on õnnestunud. Nagu tulemused näitavad, siis ratturitest, kel oli küll 2 tundi vähem aega, on 30 tiimi maksimum punktid kätte saanud ja see ei ole väga rogainilik.

Kaarte oli tegelikult kolm - üks kogu ala hõlmav 1:25000 mõõtkavas ja siis kaks eraldi zuum in'i just reljeefsema osa tarvis 1:15 000 suuruses. Neetult täpsed kaardid. Meie tempo juures oli eksimine selliste jooniste järgi välistatud.

Farsta ümbrus pakkus nendel paarikümnel kilomeetril üpris kõike, mida sealsest maastikust oleks osata tahtnud - mõnusatest kaljupealsetest männikutest kuni tõmmumat seltskonda koondava lihtsamate korrusmajarajoonini. Ebarogainilikud vaated kiirtee ületamisel (üpris sarnane Lasnamäe kraavile) kuni suviste rannaplatsideni järve kallastel.

Veidratest potipõllunduslappidest (natuke viisakamad meie pilpakülast) kuni suurte kontrormajade kvartalini; Scandic hotelli igavast haljastusest ürgmetsa ning kole-sooni. Uhketest kaldapealse kirkavärvilistest suvemajadest kaubanduskeskuse parklateni. Kõik see vaheldumas idülliliste eramu rajoonide ja ridamaja seksioonidega parkmetsa ja järvesoppide servas.



Eeslinna idüll

 Esiotsa oli rogainimaastik pisut ebatavaline. Pigem OK Kompassi sprindilik - mööda tänavaid, Farsta tormajade ligiduses, läbi kaubanduskeskuse parklast, raudtee tunneli pealt, nädalavahetuseks väljasurnud kontorihoonete vahelt ja kiirtee tunnelite alt, laupäevaste õueaskelduste kõrvalt eramajade vahel, tänavatel mängivate laste ergutuste saatel. Ümberringi laupäevalinlik sebimine.

Kuid eeslinna keskusest eemal jäi liikumist aina hõredamaks. Vahest koer oli veel põhjuseks, miks end tuulutama oli tuldud. Veidi imekspandav oli kohata nelja meest mängimas tennist +3 kraadises rõskes laupäevahommikus. Peamised vastutulijad-möödujad olid kesklinnast eemal vaid rogainikiiksuga.

Jalutad mööda Stockholmi ja vastutulijad tervitavad - ikka hej-hej ja palju muudki arusaamatut rootsi keeles. Või on see lihtsalt rogainimise omapära, et  liikumine looduses ja kambakesi tekitab positiivselt kiirgava energia, mis vajab väljaelamist. Näkku ilmub kontrollimatu muhelus.

Raiden kulges esimesed kuus-seitse kilomeetrit täiesti muretult. Pärast 24 punkti hakkas ta avaldama arvamust, et äkki hakkaks tagasi minema. Käänulistel metsaradadel kaljude vahel liikus ta oluliselt reipamalt kui igavamatel asfaldilõikudel. Poolel maal enne 61st tuli hakata kasutama vaimujõudu eesmärgistatud liikumise veenmiseks.


Söögipeatus, mille me pärast seda punkti tegime, aitas küll veidi jalgu puhata, kuid niiske ja jahe õhk ei lasknud kaua paigal püsida ning sooja saamiseks võtsime uuesti kiirema käigu üles. Tagasiteel pärast 44 punkti hakkas Raiden otsima istumise võimalusi ning üritas pargipinkidel igal võimalusel pikutada. Raputasin ja lõdvestasin siis ta jalgu ja pajatasime lugusid.

Hämaruse saabudes  hakkas järvedest üles tõusma aina tihedam udu ning tumeda metsa taustal mõjus udu mäest üles roomamine üpris nõiduslikult. Kosutav oli näha keset seda kõledat vaikelu eemal liikuvaid paaris või kolmeses komplektis vilkuvaid tulukesi.

Eks viimane vahemaa linna asfaldilõigul läks juba tõsisema veenmisjõu rakendamisega. Niiskusest paksenev ning ääreni kõledust täis õhk oli see, mis sundis valusatele jalgadele vaatamata vennikese veheldes edasi liikuma. Madalamates kohtades järve ääres oli ütlemata lõdisemaajav ning suurte majade vahele jõudes tekkis kohati ka vastikut keerutavat linnatuult.

Kui finišisse jõudisme ja sooja koolimajja keerasime, küsis Raiden, kas ta nüüd või kokku kukkuda. Kuid ega ta nii väga läbi ei olnudki. Jalad ikka tuikasid ja surisesid siit ja sealt ning näod õhetasid meil kõigil nagu oleks maratoni läbinud.

Laadisime maha oma impressivse punktisaagi, nagu korraldaja Raideni pikkust silmates arvas ning asusime manustama maitsvat chilli con carne riisirooga, kuhu muidu isuäratavasse rooga oli rootsiliku kavalusega visatud ka mõned aniisikaunad, mis hamba alla sattudes tekitasid esiotsa küsimuse rootsi toidu eripäradest ehk lõputust lagritsaarmastusest.

Šokeerisime muu seas ka ühte kohalikku, et ei kavatsegi dušši võtma minna. Sest õigupoolest meie jalutustempo polnud suurt vett seljas voolama võtnud. Kuigi meid püüti veenda, et selline enese harimata jätmine on Rootsis keelatud, loobusime koolivõimla mõnudest eesmärgiga võimalikult kiiresti hotelli pääseda, kus kuuma vee alt rammestunult otse valgete linade vahele pugeda. Vast nad siiski andestavad oma steriilsesse maailma mõne tolmuse ja külmetava väsimusbakteri poetamise.

Kogu õhkkond oli säherdune TAOK rogaini või Libahundi rootsi variant. Selline soe. Nii nagu tegelikult iga kohaliku tähtusega rogain, veidi rahvuslike eripäradega, mis püsib paari-kolme inimese ületamatul entusiasimil. Lootuses et energia, mida nad nendesse üritustesse panustavad, peegeldub tagasi kõigi nende rõõmsate ja õnnelike matkajatena, keda ei suuda murda ka novembrikuine Stockholm, mis ilmselgelt sobib paremini pigem tubasteks tegevusteks.

Eriliselt sümpatiseeris meile aga maastik, millesse me seekord rändama sattusime. Tõelised põhjamaised peisaažid, sekka tsipake füüsilist pingutust kaljuküngatsel turnimisega. Porikuu rõskus üritas küll kurnata, kuid tegelikult kuiv ja suhteliselt tuuletu ilmaga vedas, mis viimast energiaraasu välja ei imenud. Väike risk seda üritust plaanides ju oli, et kaua me vastu peaksime näiteks lörtsiga, mida tugev tuul näkku peksab. Seekord hullemast sääseti. Foormumis on olnud ka ettepanekuid, et üritus ettepoole tuua, aga kohalik o- ja rattakalender olevat üritusi suvel-sügisel nii paksult täis, et ei mahu. Rohkem kui pooled osalejatest olid ratastega ja tuleb nentida, et rattaga oleks olnud õige mõnus seal ringi vändata.

Võib ju kahelda enda terves mõistuses, kui end novebrikuisesse nädalavahetusse kuskile Stockholmi äärelinna kuueks tunniks matkama sead, kuid asi on ju kulgemises eneses. Lennujaama kilin-kolin ja loksutamine veidi väsitab, kuid kõik see kokku aitab hallil päeval end hallist argipäevast suurte sammudega eemale rebida.

Võlu on selles luusimises, mis annab võimaluse uudishimutsedes kiigata tagalinna tagaaedadesse ning võlu on nendes tervitustes, mis saavad hüütud aeg-ajalt sel teel kohatud teiste sama veidrate tüüpide poolt, kelle rõõmsas heis on nii hämmastavalt palju peidus. Võlu on selles võõras maas, milles kõik kohatu on uus. Tõdemusega, et tegelikut pole midagi uut siin halli taeva all.