XXXVIII SJ

Suvejooks on Vanalinnapäevadest VIII võrra traditsioonilisem üritus, sedakorda Voose mõhnastikus. Tava hoiab jõus LSF Pronoking Team ja neil tuleb Suvejooksu jätkuv säilitamine hästi välja.

Suvejooksul on rajameistritel kombeks pakkuda kraadi võrra kangemaid radu kui päevakutel, millele valitud maastikud vaid kibedust lisavad. Et esimesel päeval nii kange kraamiga välja tullakse, selleks ei olnud ma valmis.

Esimene pool rajast ei läinudki väga hullusti, kannatas isegi ajalist võrdlust teiste võistlustulle asunutega. 12. punktist alates juhtus ainult rida arusaamatusi. Takkajärgi kaarti vaadates on raske aru saada, kuidas kahe tee vahel mõnesajameetrises vahes kogu aeg nii eksinud saab olla.

Kõik algas väga rahulikult - kaks esimest (78-50) punkti olid lihtsad. Kolmas (70) nõudis pisut keskendumist. Neljandasse (59) pääsemiseks tuli küll läbida hullumeelne kasevõsa, aga punkti leidmine oli lihtne. Raja kõige kergem punkt oli viies (81). Seitsmes (67) läks veidi kobamisi. 8-9-10 (37-39-43) aeglaselt, aga kindlalt. 11(44) oli viimane punkt, kus end veel normaalse orienteerujana tundsin.

Edasi järgnes rida katastroofe. 12. punkti siirdusin liiga kõrgelt ja ei saanud muidugi jupp aega seal mõhnade vahel aru, miks punkti ei ole. Rahvast sebis igas suunas, aga see oli ka kõik. Eks lõpuks läksin alla tee ja sihinurka tagasi ja alustasin sammudega uuesti. No polnudki nii hull. 13(75) tuli probleemivabalt. 14(49) ja 15(47) puhul liikusin mõlemal juhul suunaga mööda ja no enam paika ei saanud ennast. Mõlemal korral liikusin lõpuks tee peale, et seal enda asukoht kuidagi paika saada. Aga nii kui metsa vahele tagasi sain oli kaardi ja tegelikke auke omavahel täiesti võimatu klappima saada. Kuidagi olen nene punktide juurest märked oma SI-pulgale ikka saanud.   

16nda punkti juures lagunesin täiesti laiali. Emotsioonid hakkasid üle pea käima - viha enda ja maailma vastu vaheldus nukrameelsuse hoogudega. Korra tekkis isegi soov istuda kännu peale ja nutta natuke, õnneks polnud parasjagu ühtegi ligiduses. Siis jäi ette punkt 84. Kõigepalt tekkis lootus, et äkki keegi satub siia, saaks uurida, kus me kaardil oleme. Järgmisel hetkel taipasin, et aega on ilmselt juba nii palju kulunud, et siia ei satu enam keegi enne kui punkte ära korjama tullakse. Uurisin kaarti ja märkasin et punkti tuleb väike sihijupp ning sellega olin enda asukoha kaardil lõpuks tuvastanud. Nüüd jäi üle ainult otse kohale marssida ja kuigi reljeefi järg kippus jälle käest kaduma, siis puhtalt suuna ja sammudega jõudsin otse punkti. Eks see hambad ristis suuna hoidmine nõudis küll mõningast kuuseakrobaatikat.

Edasi oleks võinud ju arvata et järelejäänud neli punkti ei saa ometi enam midagi keerulist olla. Aga kui ma 17. punkti minnes ennast liini alt K-punktist leidsin siis mul hakkas sees keerama. Mul sai korraga igasugusest orienteerumisest absoluutselt kõrini. Sõimasin mõttes rajameistrit vastikuks kiusupunniks ja lubasin endale, et ma hakkan parem tennist mängimas käima.

Isiklikult ei ole mul midagi keerukate radade vastu, eriti pidades silmas Jukolat, siis keskendumisvõime proovilepanek polnud sugugi paha. Suvejooksul ma lihtsalt ei oodanud midagi sellist, vaim ei olnud valmis ja ei suutnud end ka käigult mobiliseerida. Iseendaga olen rahul ainult selles osas, et kogu seda jama pooleli ei jätnud 16nda punkti juures.

Kui Maari mulle pärast finishis seletas, kuidas ta muudkui järjest neid punkte võttis - näe siit, siit, siis see auk ja siin punkt ja ... Siis ma tundusin endale tõelise lambana. Isegi piinlik loomi noomida sedasi.

Igatahes olin ma teiseks päevaks hea õppetunni saanud ning asusin Voose võsas hoopis enesekindlamalt liikuma. Mõningate teevalikute osas võiks natuke norida. Näiteks ei märganud ma, et teise (36) punkti minemiseks võiks sihti ära kasutada. Kolmandas (39) punktis lasin ennast üldisest pea laiali rahvavoolust kaasa kiskuda ja tuuseldasin mõttetult kuusejuurikate vahel. 4-5-6 (85-45-62) osutusid kergekaalulisteks jooksudeks ja turnimiseks. Seitsmes (79) nõudis rahunemist, et end reljeefi mitte ära kaotada. Rohkem ma kadusin küll ümberkukkunud kuuskede vahele, aga raiesmiku serv aitas hästi õigesse orvandisse. Edasi läks kuidagi ilma suurema mõtlemiseta. Kui, siis veel üheksandasse (42) minnes suutsin mõned muhud alustuseks lohkudeks lugeda.

Tegelikult oli teise päeva rada ilmselgelt lihtsam ja sisaldas rohkem jooksuvõimalusi. Kahe päeva peale kokku neetult huvitav oli.
     

Ma ei räägi kogu sellest võsast ja lõptutust tuulemurrust, mida kaks päeva ohjeldamatult rünnata sai. Teise päeva teeetapid olid lausa huvitavaks vahelduseks, eriti üks lõhnavast sirelipõõsast mööda vedav. Ning kuusepadriku ja kasevõpsiku kiuslik loomus sai leevendatud õitsema puhkenud maikellukeste lõhna läbi.

Järgmine aasta Kõpu poolsaarel Hiiumaal. Saab näha. Enne sootuks lähemal Jukola ja 100KP. Tõeliste suve maiuspalade rida jätkub.