Nüüd kui pimedus on valguselt võtmas viimaseid minuteid.
Nüüd kui lume(l)ootus on kasvanud suuremaks mõnest lörtsihelbest.
Nüüd oli eelviimane võimalus detsembrihallis Pirita rannas punkte püüda.
Nüüd kui liivapiiril loksus laisk laine ja udu mattis mere.
Lõputuna näivas koerailmas olid Pirita jõe suudme juurde kogunenud siiski päris mitmed orienteerujad, et anda viimane lihv jõuluvormile. Või ainult see, et keegi oli metsatukka punktid viinud, üldse oli sundinudki end õue kätte asutama.
* * *
Veider on see, et kui lugesin hiljuti Kaplinski "Seesama jõgi", siis just jõe kirjeldus peategelase kirgastumisehetkel oli see, mis suutis esile manada needsamad lõhnad ja helid, mida oma lapsepõlveaegsest jõest mäletan. Needsamad kiilid, vesikasvud, kivi taha kiilunud puunotid, puruvanakesed. Seesama veevool, mida võis tundide viisi mööda lasta. Need mõned leheküljed raamatus suutsid pinnale aidata väga paljusid mälupilte ja lihtsalt kummaline, kuidas mõni teos suudab tuhmunud elukillud järsku nii värviliseks muuta.
Muidugi ei ole ma saanud raamatupoe riiulite vahelt ilma sealt Maret Nukke "Minu Jaapanit" kaasa hõlmamata. Aga sellega on ikka nii, et igaüks kes Jaapanit avastama ja sellest kirjutama satub, pajatab esiotsa niipalju sellest silmaga nähtavast mis on igapäeva elus teisiti, et sügavamatele elamustele jääb vähe ruumi. Tõsi, Fujijama kahekordne vallutuskatse koos pojaga oli juba veidi ootamatum.
Ma ei ole eriti kippunud lugema eluloo raamatuid, üksikute eranditega ning kõiksugu kirjeldused nõukogude agsetest kummastustest ei kisu mitte kuidagi endasse süvenema. Ometi võtsin vaevaks läbi lugeda Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni". Võib-olla puhtalt uudishimust, et mis elu siis selles täiesti kinnises linnas elati. Ja tegelikult mitte millegi poolest oluliselt teistsugust kui tolleaegses "päris"-Eestis. Butafooria lihtsalt piirkonniti varieerus. Kõige huvitavamaks oli viimane peatükk isast ja Andrei päritolust. See sisaldas kohati sarnast piina ajaloo ilust nagu Günter Grassi "Vähikäigul".
Nüüd kui lume(l)ootus on kasvanud suuremaks mõnest lörtsihelbest.
Nüüd oli eelviimane võimalus detsembrihallis Pirita rannas punkte püüda.
Nüüd kui liivapiiril loksus laisk laine ja udu mattis mere.
Lõputuna näivas koerailmas olid Pirita jõe suudme juurde kogunenud siiski päris mitmed orienteerujad, et anda viimane lihv jõuluvormile. Või ainult see, et keegi oli metsatukka punktid viinud, üldse oli sundinudki end õue kätte asutama.Pirita ranna kaardisiilul ei ole just palju kohti, kus end eksitada lasta. Seda paljutõotavam tundus jõulueri formaat, kus mõned punktid tuli huupi leida. Lehetus võpsikus ei pidanud kaua otsima, et mõni kastiga märgitud alast leida. Punktile märgitud täht andis vihje, kuidas rada edasi läbida.
Viimasest punktist lõppu sahistasin meelega liivas mööda tühja randa. Ilm ja inimesed olid linna lahkunud. Vaid jõgi voolas.
Veider on see, et kui lugesin hiljuti Kaplinski "Seesama jõgi", siis just jõe kirjeldus peategelase kirgastumisehetkel oli see, mis suutis esile manada needsamad lõhnad ja helid, mida oma lapsepõlveaegsest jõest mäletan. Needsamad kiilid, vesikasvud, kivi taha kiilunud puunotid, puruvanakesed. Seesama veevool, mida võis tundide viisi mööda lasta. Need mõned leheküljed raamatus suutsid pinnale aidata väga paljusid mälupilte ja lihtsalt kummaline, kuidas mõni teos suudab tuhmunud elukillud järsku nii värviliseks muuta.
Muidugi ei ole ma saanud raamatupoe riiulite vahelt ilma sealt Maret Nukke "Minu Jaapanit" kaasa hõlmamata. Aga sellega on ikka nii, et igaüks kes Jaapanit avastama ja sellest kirjutama satub, pajatab esiotsa niipalju sellest silmaga nähtavast mis on igapäeva elus teisiti, et sügavamatele elamustele jääb vähe ruumi. Tõsi, Fujijama kahekordne vallutuskatse koos pojaga oli juba veidi ootamatum.
Ma ei ole eriti kippunud lugema eluloo raamatuid, üksikute eranditega ning kõiksugu kirjeldused nõukogude agsetest kummastustest ei kisu mitte kuidagi endasse süvenema. Ometi võtsin vaevaks läbi lugeda Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni". Võib-olla puhtalt uudishimust, et mis elu siis selles täiesti kinnises linnas elati. Ja tegelikult mitte millegi poolest oluliselt teistsugust kui tolleaegses "päris"-Eestis. Butafooria lihtsalt piirkonniti varieerus. Kõige huvitavamaks oli viimane peatükk isast ja Andrei päritolust. See sisaldas kohati sarnast piina ajaloo ilust nagu Günter Grassi "Vähikäigul".
Comments