Peetri romantika
Keskjaanikuine rohline lopsakus keskmaal.
Ühes väikses alevikus Kareda vallas. Peetri.
Ah, ei tea jah.
No sealt kilplaste küla juurest mõned kilomeetrid, Mäeküla ja Koeru vahel, Järvamaal, väike põige Tartu-Tallinn maanteelt.
Peetri aleviku keskpaigas (klassikalises kirik-kool-vallamaja kolmnurgas) oli koos start ja finish ja mõned o-inimesed. Oli tavapärane sprindi ilm. Külm, tuuline ja veidi vihmane.
Üpris huvitav rada oli. Heidi juba kirjutab oma elamustest, siis eks ma kohtasin sama.
Teel teise(36) punkti jõudisn minagi kaardil tähistatud purdeni, aga mul selle ületamiseks julgust ei jagunud, sest lääbakil sillast turritasid püstised naelad ning tugipalgid olid õige pehikunud, pooled risti lauad kadunud, all vett täis sügav kraav. Läksin ringi ümber kraavi, et ei juhtuks nii nagu tavaliselt :) Punktiks vana kaev raudkivist madalate mahajäetud majade vahel, kuid esiotsa püüdsin punkti leida uuemate angaaride ja puuvirnade vahelt.
Kolmas(37) asus iidse bensiinijaama taga: kolm roostes, detaile kaotanud, suure punase seieriga tanklat kurva viitega kunagisele hiigelajale - täna jälle on I 76. Täna ei olnud enam midagi, mitte ZILide ega GAZide varjugi.
Etapil 4(38)-5(39) mööda karjamaa serva silgates lehmade muugimine, et saata mind taas mahajäetud majavarede vahelt punkti otsima. Sama seis 6(41) juures, kuigi seal oli hoonel, mille akna alt mööda jooksime, isegi kardinad ees. Punkt jälle pehkinud kaevurakke kõrval rammusate naatide vahel.
Seitsmenda(48) punkti poole kulgedes sattusin Vilen Künnapu poolt projekteeritud Kareda vallamaja tagantküljest silmama. Too nägi keset heinamaad välja nagu kehvas kosmosefilmis viletsalt tehtud kosmoselaev. Aga ma püüdsin ta eksklusiivseks mõelda.
Edasi vedis rada meid läbi asula kahekorruseliste korterelamute vahelt. Ikka niisugused nagu neid kõikjal maa-asulates kohata võib. Tsentsrist väljas, kohe majade taga, põllulapid kartuli, sibula ja muu värskega. Too on ka selline igipõline komme, et kuna aeda pole, aga mõttetut eikellegimaad jagub lõputult, siis miks mitte rajada paarisajameetri kaugusele elupaigast tillukesed juurviljaaiad, kus värsket leivakõrvast hea võtta.
Nüüd viis linnulenuline rada otse üle Järva-Peetri Püha Peetruse kirikaia. Üks kõrgema torniga maakirikuid. Aia taga angervaksastuval põllul peidus kaks salapärast punkti. 11(50) misiganes objektil. Millegi pärast arvasin, kui neid rivvi paigutatud ristikesi vaatasin, et need saavad ainult vanad kaevurakked olla. Olidgi, aga kastu neid üle põlve ulatuva maltsa seest kätte saada. Veel trikikam oli leida 12(49), mis lausa kraaviservaga tasa. Lohad natuke aitasid. Kaunis kirikupastoraadis paiknev põhikooli maja jäi nägemata, sinna tänane trass ei viinud.
Aga trikid said läbi ja alevikul tiir peal. Alevik, kus liikus vettinud pühapäeva pärastlõunal sama palju kodanikke kui Jaapani külakestes. See oli nii täpselt sama tunne kui seal, sarnase vihma käes külades riisipõldude ja kasvuhoonete vahel liikusime, kui nüüd vaikelus viibivate rabarberipõõsastest mööda joosta. Keegi on just siin olnud, käsi mullas. Mänguväljakul nuttev vedruhobu, vihmapisarad silmas. Silmapiiril ei ühtegi lohutajat. Majade ustest ei ühtegi sisse-välja käijat. Lehmadega ei kedagi askeldamas. Poe ees ei kedagi isutmas. Vast ilma süü. Ja ikkagi, niisugust kuskil ära olemist, nagu eestlastel välja kukub, olen vaid kaugel Jaapanis kohanud.
Minemasõidul siiski poe kõrval muru niitev naisterahvas. Tegelikult elu keeb ja küla elab, aga sa ei oska seda lihtsalt vaadata.
Iseenesest peaks sellise maasprindi läbivimiseks Eestis mitmeid sadu paiku olema.
Ühes väikses alevikus Kareda vallas. Peetri.
Ah, ei tea jah.
No sealt kilplaste küla juurest mõned kilomeetrid, Mäeküla ja Koeru vahel, Järvamaal, väike põige Tartu-Tallinn maanteelt.
Peetri aleviku keskpaigas (klassikalises kirik-kool-vallamaja kolmnurgas) oli koos start ja finish ja mõned o-inimesed. Oli tavapärane sprindi ilm. Külm, tuuline ja veidi vihmane.
Üpris huvitav rada oli. Heidi juba kirjutab oma elamustest, siis eks ma kohtasin sama.
Kolmas(37) asus iidse bensiinijaama taga: kolm roostes, detaile kaotanud, suure punase seieriga tanklat kurva viitega kunagisele hiigelajale - täna jälle on I 76. Täna ei olnud enam midagi, mitte ZILide ega GAZide varjugi.
Etapil 4(38)-5(39) mööda karjamaa serva silgates lehmade muugimine, et saata mind taas mahajäetud majavarede vahelt punkti otsima. Sama seis 6(41) juures, kuigi seal oli hoonel, mille akna alt mööda jooksime, isegi kardinad ees. Punkt jälle pehkinud kaevurakke kõrval rammusate naatide vahel.
Seitsmenda(48) punkti poole kulgedes sattusin Vilen Künnapu poolt projekteeritud Kareda vallamaja tagantküljest silmama. Too nägi keset heinamaad välja nagu kehvas kosmosefilmis viletsalt tehtud kosmoselaev. Aga ma püüdsin ta eksklusiivseks mõelda.
Edasi vedis rada meid läbi asula kahekorruseliste korterelamute vahelt. Ikka niisugused nagu neid kõikjal maa-asulates kohata võib. Tsentsrist väljas, kohe majade taga, põllulapid kartuli, sibula ja muu värskega. Too on ka selline igipõline komme, et kuna aeda pole, aga mõttetut eikellegimaad jagub lõputult, siis miks mitte rajada paarisajameetri kaugusele elupaigast tillukesed juurviljaaiad, kus värsket leivakõrvast hea võtta.
Nüüd viis linnulenuline rada otse üle Järva-Peetri Püha Peetruse kirikaia. Üks kõrgema torniga maakirikuid. Aia taga angervaksastuval põllul peidus kaks salapärast punkti. 11(50) misiganes objektil. Millegi pärast arvasin, kui neid rivvi paigutatud ristikesi vaatasin, et need saavad ainult vanad kaevurakked olla. Olidgi, aga kastu neid üle põlve ulatuva maltsa seest kätte saada. Veel trikikam oli leida 12(49), mis lausa kraaviservaga tasa. Lohad natuke aitasid. Kaunis kirikupastoraadis paiknev põhikooli maja jäi nägemata, sinna tänane trass ei viinud.
Aga trikid said läbi ja alevikul tiir peal. Alevik, kus liikus vettinud pühapäeva pärastlõunal sama palju kodanikke kui Jaapani külakestes. See oli nii täpselt sama tunne kui seal, sarnase vihma käes külades riisipõldude ja kasvuhoonete vahel liikusime, kui nüüd vaikelus viibivate rabarberipõõsastest mööda joosta. Keegi on just siin olnud, käsi mullas. Mänguväljakul nuttev vedruhobu, vihmapisarad silmas. Silmapiiril ei ühtegi lohutajat. Majade ustest ei ühtegi sisse-välja käijat. Lehmadega ei kedagi askeldamas. Poe ees ei kedagi isutmas. Vast ilma süü. Ja ikkagi, niisugust kuskil ära olemist, nagu eestlastel välja kukub, olen vaid kaugel Jaapanis kohanud.
Minemasõidul siiski poe kõrval muru niitev naisterahvas. Tegelikult elu keeb ja küla elab, aga sa ei oska seda lihtsalt vaadata.
Iseenesest peaks sellise maasprindi läbivimiseks Eestis mitmeid sadu paiku olema.
Comments