Järveotsa pealetükkiv loodus
Tänane teisipäevak lubas jala mustaks saada Valgejärve ümbruses.
Isa innustus uuest rattamaastikust ja lootusest, et keset võõraid metsi on kindlasti huvitavam kui kordi nähtud Raku ümbrus. Tekkis endalgi tahtmine Nissi vallas Ellamaa taga ära käia.
Maastik oli huvitav ja rada oli omapärane.
Peamist hirmu ja segadust külvasid aga kärbse- ja parmuparved. Kohale jõudes ma esiotsa keeldusin autost välja tulemast, sest ümberringi tiirutas mingeid jubedaid satikaid, mida isa suurteks ja õigeteks(!) parmudeks nimetas. Mulle tundus, et mul ei olnud täna plaanis ennast tükk haaval laiali tassida lasta. Aga nood mini vaablase sarnased parmud pidid arad olema ja neid olevat erinevalt pisikestest parmudest kuulda.
Sitikahordid rahunesid ja hõrenesid niipalju, et lasksid stardis isegi raja üle diskuteerida.
Teises punktis oli mu kaart kaetud ämblikuvõrguga ning sellel tuigerdas erinevaid kuuekoivalisi.
Kolmandast punktist tulles, hundiaiast möödudes võttis pea ümber koha sisse kärbseparv.
Neljandasse siirdudes tõstis iga jala-ast kõrte vahelt üles suuremaid ja väiksemaid parmukesi ning kuni lõpuni liikusin tiivuliste sumine ja põrina saatel.
Vahepeal üritas ka mõni sääsk ona suguharu meelde tuletada.
Ütleme ausalt, kogu see parvlemine oli tüütu.
Täiuslikuma kurnatuse saavutamiseks piinas mind peagi palavusest tekkinud janu ning ilmselgelt ämma kartulimaa rohimisega mitteharjunud kintsu tagalihased. 100KP jooks natukesel reljeefil on puha lapselalin selle kõrval. Enda füüsiline liigutamine pole juba jupp aega nii vaevarikas olnud.
Ühesõnaga, vaadates etappi 42-31, oi ilmselge, et kuigi vanus on juba selline, et kärbeste ja janu kätte suremine põhjustaks paremal juhul juhunupukese mõnes ajalehesabas, siis parem ma luban endale tagasijooksu mööda matkaraja laudteed, nautides Valgejärve vee virvendust, selle asemel et panna proovile oma oskused kaardi allservas kahtlaste lõigetega tumerohelises ja sinisetriibulises.
Iseenesest aga huvitav ja hea vaheldus senisiblitud maastikele. Midagi sõnulseletmatut igiläänemaalikku oli sealses taimestikus.
Hea putukaaasta jätkub.
Isa innustus uuest rattamaastikust ja lootusest, et keset võõraid metsi on kindlasti huvitavam kui kordi nähtud Raku ümbrus. Tekkis endalgi tahtmine Nissi vallas Ellamaa taga ära käia.
Maastik oli huvitav ja rada oli omapärane.
Peamist hirmu ja segadust külvasid aga kärbse- ja parmuparved. Kohale jõudes ma esiotsa keeldusin autost välja tulemast, sest ümberringi tiirutas mingeid jubedaid satikaid, mida isa suurteks ja õigeteks(!) parmudeks nimetas. Mulle tundus, et mul ei olnud täna plaanis ennast tükk haaval laiali tassida lasta. Aga nood mini vaablase sarnased parmud pidid arad olema ja neid olevat erinevalt pisikestest parmudest kuulda.
Sitikahordid rahunesid ja hõrenesid niipalju, et lasksid stardis isegi raja üle diskuteerida.
Teises punktis oli mu kaart kaetud ämblikuvõrguga ning sellel tuigerdas erinevaid kuuekoivalisi.
Kolmandast punktist tulles, hundiaiast möödudes võttis pea ümber koha sisse kärbseparv.
Neljandasse siirdudes tõstis iga jala-ast kõrte vahelt üles suuremaid ja väiksemaid parmukesi ning kuni lõpuni liikusin tiivuliste sumine ja põrina saatel.
Vahepeal üritas ka mõni sääsk ona suguharu meelde tuletada.
Ütleme ausalt, kogu see parvlemine oli tüütu.
Täiuslikuma kurnatuse saavutamiseks piinas mind peagi palavusest tekkinud janu ning ilmselgelt ämma kartulimaa rohimisega mitteharjunud kintsu tagalihased. 100KP jooks natukesel reljeefil on puha lapselalin selle kõrval. Enda füüsiline liigutamine pole juba jupp aega nii vaevarikas olnud.
Ühesõnaga, vaadates etappi 42-31, oi ilmselge, et kuigi vanus on juba selline, et kärbeste ja janu kätte suremine põhjustaks paremal juhul juhunupukese mõnes ajalehesabas, siis parem ma luban endale tagasijooksu mööda matkaraja laudteed, nautides Valgejärve vee virvendust, selle asemel et panna proovile oma oskused kaardi allservas kahtlaste lõigetega tumerohelises ja sinisetriibulises.
Iseenesest aga huvitav ja hea vaheldus senisiblitud maastikele. Midagi sõnulseletmatut igiläänemaalikku oli sealses taimestikus.
Hea putukaaasta jätkub.
Comments