Tõrksa taltsutamine
Tahtsin esmaspäeval kevadhooaja viimasel Kompassi päevakul käia, aga kolmes kohas korraga ei ole võimalik olla.
Siis karistasin ennest täna Jõelähtme teisipäevakuga.
Ui-ui.
Kaks aastat olen sealt eemale hoidnud. Endiselt on mul mingi kana kitkuda selle maastikuga. Tahaks lihtsalt öelda, et 'ei meeldi', aga käin ikka vahel torkimas ja ennast õrritamas. Eks me siis vastastikku täna lahmisime - mina püüdsin jätta muljet, et olen kõigist tema viguritest üle. Maastik jälle tuletas pidevalt meelde, et ega ikka ei ole küll.
Taimestik on seal lopsakamaks kasvanud ja peab tõdema, et selle kaardi peal ma rohkem seisan ja juurdlen nähtuste üle, kui et liigun ja püüan kontrollpunktideni jõuda. Kaardil näidatud valge-rohelise-kollase kandmine päris ellu nõuab mult ajuti liig pingestatud fanataasiat, mida kõikide laikude jaoks ei jagu. Lamedam reljeef muutub aga kergelt ühtlaselt arusaamatuks lainetuseks, millel kaardil näidatuga ei tundu suurt pistmist olevat. Vähemalt mul esineb sealkandis endiselt orienteermistehnilisi raskusi. Lisaks kippus 8(46) punkti minnes ja sealt tulles lämmatama mingi rülbe hais. Igasugu jõledusi sai juba ette kujutama hakatud.
Punktivahed läksid ikka omajagu suvaliselt:
3(36) ümbruses kohtasin kahte segaduses tuttavat, aga ise suutsin seal veel lonkimise pealt puhtalt suuna ja sammude järgi õigesse kohta jõuda, kuigi kaardile kantud objektid pigem desorienteerisid.
4(34) minnes kaldusin ära ja maastikul rüseledes üldse ei hoomanud, kus olen. Puhtalt koba peale sain kätte teeharud, millest lähtuvalt punktipiirkonna kuhilate vahele pugesin, aga ikka turnisin liiga vara punkti otsima ja sain täiendavalt sääremarja muskulatuuri arendada.
5(43) ilma suuremate kalleteta.
6(44) kukkus välja ludinal tänu tõhusale lohale.
7(45). Oh oh. Alustuseks ulmelise rebaseruuge vedelikuga täidetud süvendi vastaskaldale saamine. Nu, klibusel kaldaserval kulgedes nagu alpi lehm (üks jalg lühem kui teine) pääsesin suplusest koos Mendelejevi tabeli alumise otsa elementidega. Teisel pool kaldal, napakas tundus ringi joosta, aga võsa näis liiga paks ja ma tean, kuidas selle maastiku võserikus ennast kiirelt kaotan. Üllatavalt on see etapp kogu mu raja parima ajaga. Kas tõesti tasus ringi silgata.
8(46) ajan kõik raipehasiu süüks (või olid seal hoopis mõned elemendid taas õhus kohas sisse võtnud). Igatahes jõudsin üle järgmise ristuva raja, veega lohukeseni välja. Ots ringi ja lähenemine punktile teisest küljest viis sihile.
9(47) ehutav aroom armutult ninna trügimas, võtsin suuna edelasse ja jooksin ennast mingisse täiesti valesse rohelisse kinni, valdavalt nõgeseline alustaim ajas nüüd eriti kepsutama. "Tõhusa" analüüsi tulemusena jõudsin nõgeste ja üksikute kibuvitslaadsete taimede vahel kareldes lõpuks õige rohelise serva.
10(48) no ei, rohkem sinna taimede ja reljeefi kätte otse minema ei hakka; ringiga juba tuldud rada tagasi, naudeldes ühtlasi vaateid lummavale oranzhikale kihisevale veekogule (ma ei hakka ette kujutama seal sündinud sääski, aga võib-olla nende hammustus ongi hoopis desinfitseeritum). Teerajalt mahakeeramise kohta lageda järgi kätte saada - taas mõningased raskused, aga pool uduumbes sattusin õige soone peale.
11(56) suuna järgi, saab ennast julgelt teerajale kinni joosta, aga ikka tsipa eemalt mööda.
Lõpupunktid juba suuresti lohade toel.
Vahel peab sellisel maastikul ka ennast harimas käima. Saab mitmekülgsemalt o-areneda. Karjääri peale istutatud mets näeb seal ka omamoodi apokalüptiline välja.
Siis karistasin ennest täna Jõelähtme teisipäevakuga.
Ui-ui.
Kaks aastat olen sealt eemale hoidnud. Endiselt on mul mingi kana kitkuda selle maastikuga. Tahaks lihtsalt öelda, et 'ei meeldi', aga käin ikka vahel torkimas ja ennast õrritamas. Eks me siis vastastikku täna lahmisime - mina püüdsin jätta muljet, et olen kõigist tema viguritest üle. Maastik jälle tuletas pidevalt meelde, et ega ikka ei ole küll.
Taimestik on seal lopsakamaks kasvanud ja peab tõdema, et selle kaardi peal ma rohkem seisan ja juurdlen nähtuste üle, kui et liigun ja püüan kontrollpunktideni jõuda. Kaardil näidatud valge-rohelise-kollase kandmine päris ellu nõuab mult ajuti liig pingestatud fanataasiat, mida kõikide laikude jaoks ei jagu. Lamedam reljeef muutub aga kergelt ühtlaselt arusaamatuks lainetuseks, millel kaardil näidatuga ei tundu suurt pistmist olevat. Vähemalt mul esineb sealkandis endiselt orienteermistehnilisi raskusi. Lisaks kippus 8(46) punkti minnes ja sealt tulles lämmatama mingi rülbe hais. Igasugu jõledusi sai juba ette kujutama hakatud.
Punktivahed läksid ikka omajagu suvaliselt:
4(34) minnes kaldusin ära ja maastikul rüseledes üldse ei hoomanud, kus olen. Puhtalt koba peale sain kätte teeharud, millest lähtuvalt punktipiirkonna kuhilate vahele pugesin, aga ikka turnisin liiga vara punkti otsima ja sain täiendavalt sääremarja muskulatuuri arendada.
5(43) ilma suuremate kalleteta.
6(44) kukkus välja ludinal tänu tõhusale lohale.
7(45). Oh oh. Alustuseks ulmelise rebaseruuge vedelikuga täidetud süvendi vastaskaldale saamine. Nu, klibusel kaldaserval kulgedes nagu alpi lehm (üks jalg lühem kui teine) pääsesin suplusest koos Mendelejevi tabeli alumise otsa elementidega. Teisel pool kaldal, napakas tundus ringi joosta, aga võsa näis liiga paks ja ma tean, kuidas selle maastiku võserikus ennast kiirelt kaotan. Üllatavalt on see etapp kogu mu raja parima ajaga. Kas tõesti tasus ringi silgata.
8(46) ajan kõik raipehasiu süüks (või olid seal hoopis mõned elemendid taas õhus kohas sisse võtnud). Igatahes jõudsin üle järgmise ristuva raja, veega lohukeseni välja. Ots ringi ja lähenemine punktile teisest küljest viis sihile.
9(47) ehutav aroom armutult ninna trügimas, võtsin suuna edelasse ja jooksin ennast mingisse täiesti valesse rohelisse kinni, valdavalt nõgeseline alustaim ajas nüüd eriti kepsutama. "Tõhusa" analüüsi tulemusena jõudsin nõgeste ja üksikute kibuvitslaadsete taimede vahel kareldes lõpuks õige rohelise serva.
10(48) no ei, rohkem sinna taimede ja reljeefi kätte otse minema ei hakka; ringiga juba tuldud rada tagasi, naudeldes ühtlasi vaateid lummavale oranzhikale kihisevale veekogule (ma ei hakka ette kujutama seal sündinud sääski, aga võib-olla nende hammustus ongi hoopis desinfitseeritum). Teerajalt mahakeeramise kohta lageda järgi kätte saada - taas mõningased raskused, aga pool uduumbes sattusin õige soone peale.
11(56) suuna järgi, saab ennast julgelt teerajale kinni joosta, aga ikka tsipa eemalt mööda.
Lõpupunktid juba suuresti lohade toel.
Vahel peab sellisel maastikul ka ennast harimas käima. Saab mitmekülgsemalt o-areneda. Karjääri peale istutatud mets näeb seal ka omamoodi apokalüptiline välja.
Comments