Kobad Kodasool
Olin täna pähe võtnud rada kiirelt läbida. No lihtsalt, et ei joruta, ei vahi lilli ega juurdle liiga pikalt reljeefi üle. Kulgen kergelt läbi jõgede, ega lase lummata end aeglaselt langevast päikesest. Tuhisen korraks elegantselt läbi võsa, maikellukeste aroom õrnalt paitamas.
Eh-eh. Mis veider soovunelm.
Juba esimene(51) punkt tekitas tunde, et täna läheb täiega kodasoolikult. Oma paarkümmend isikut otsimas ja risti-rästi metsaaluse täiesti ära tallanud, mingis kohas. Kohas kus ühed otsisid punkti 31 ja teised 51. Eriti naljakas näis asjaolu, et lausa kaks punkti on maa alla vajunud. Eks alustasin seal minagi oma kaks korda lagendiku servast uuesti ja vastu tuli mitmeid, kes sama juba korduvalt teinud. Imestavaid ja seagduses tüüpe jagus igas vanuses ja kahes soos. Kammisin piirkonda edasi-tagasi kuni üks kaaseksinu küsis siis, et kas otsin ka 31. Mina vastu, et ei ikka 51. Ah see on sealpool, rehmas ta käega. Katsusin seda suunda liikuda ning sattusingi punkti - 31. =:S
Õnneks sattus samasse punkti täpselt samal ajal Peep ja üliharva kasutan ma võimalust pärida oma askoha üle, aga olin ju tulnud metsa kiiresti läbima ning sellest maagilisest paigast hakkas juba villand saama. Peebul ei olnud küll plaanis minu 51, aga ta arvas, et võime ju siis selle ka ära võtta, sest too on siit 31st natuke lõunas. Ahah. Tilpnesin Peebule järgi ja jõudsime muidugi otseteed punkti, aga tobedamat tunnet pole juba ammu olnud :) No kuidas said nii paljud nii valest kohast punkti otsida, ikka oma 50-100 meetrit eemalt. Korraks lagendiku servas tekkis mulje, et äkki on metsaraiet siilu jagu põhjapoolt hiljuti juurde võetud ja see ajas kaugusetaju totaalselt paigast ära. Enamus lähenes raiesmiku järgi. Reljeef oli sealkandis ka sihuke nii ja naa, et võid kogu lähiübrust punktide 31 ja 51 asukohas pidada. Igatahes paras tüng.
Järgmise käkerduse tegin etapil 3(46)-4(38). Kolmandast punktist välja minnes, ei fikseerinud, et oja äärde läheb välja veel üks jupp sihti. Pidasin lihtsalt esimest ettejäänud sihti õigeks ja suunda ei kontrollinud. Ojani välja jõudnud, olid ümbritsevad luhad küll mitte päris kohased ning teiseks sai ojast kaks korda läbi kalpsata. Võttis mõned hetked ajast, keset muda ja nõgeseid, kuni lõpuks vale sihti ka kaardil nägema hakkasin ja oma asukohta hoomasi. Punkti kandis teerajale jõudnud, jälle segadus, kummale poole punktist kaldunud olen. Eks ikka valele poole.
Edasi läks aga sootuks kindlamalt. Liigutasin koibi ja keret enda koha tubli keskmise kiirusega ning mingeid haledaid vigu endale rohkem ei lubanud.
Finishis istunud aegade mahalugejad tundusid taas müstika rubriigust pärinevat - kuidas nad sellises sääskedest mustas õhus seal nii rahulikult istuda suutsid. Neid oli nii palju, et ega seda mõtet, et kiiresti asemel täna hoopis aeglaselt teeks, vereimejad pinisejad tekkida niikunii poleks lasknud.
Mõnus mahe padusuvi ja hoopis muhedam o-maastik kui Jõelähtmel. Kodasool ikka omad vimkad varuks. Punktide 46, 53, 45 ümbruses olev meganummis samblalaienetavas männimetsas kohtasin kitsehakatist silkamas. Algul veel mõtlesin, et kes niimoodi trambib ja rabistab siin metsas.
Jaan ja Raiden püüdsid nöörirajal sääski tappa ja sööta. Poiss (kuuene) jagab matsu juba küll, aga üksi kardab veel minna ja keegi peab seljataga turvama.
Eh-eh. Mis veider soovunelm.
Õnneks sattus samasse punkti täpselt samal ajal Peep ja üliharva kasutan ma võimalust pärida oma askoha üle, aga olin ju tulnud metsa kiiresti läbima ning sellest maagilisest paigast hakkas juba villand saama. Peebul ei olnud küll plaanis minu 51, aga ta arvas, et võime ju siis selle ka ära võtta, sest too on siit 31st natuke lõunas. Ahah. Tilpnesin Peebule järgi ja jõudsime muidugi otseteed punkti, aga tobedamat tunnet pole juba ammu olnud :) No kuidas said nii paljud nii valest kohast punkti otsida, ikka oma 50-100 meetrit eemalt. Korraks lagendiku servas tekkis mulje, et äkki on metsaraiet siilu jagu põhjapoolt hiljuti juurde võetud ja see ajas kaugusetaju totaalselt paigast ära. Enamus lähenes raiesmiku järgi. Reljeef oli sealkandis ka sihuke nii ja naa, et võid kogu lähiübrust punktide 31 ja 51 asukohas pidada. Igatahes paras tüng.
Järgmise käkerduse tegin etapil 3(46)-4(38). Kolmandast punktist välja minnes, ei fikseerinud, et oja äärde läheb välja veel üks jupp sihti. Pidasin lihtsalt esimest ettejäänud sihti õigeks ja suunda ei kontrollinud. Ojani välja jõudnud, olid ümbritsevad luhad küll mitte päris kohased ning teiseks sai ojast kaks korda läbi kalpsata. Võttis mõned hetked ajast, keset muda ja nõgeseid, kuni lõpuks vale sihti ka kaardil nägema hakkasin ja oma asukohta hoomasi. Punkti kandis teerajale jõudnud, jälle segadus, kummale poole punktist kaldunud olen. Eks ikka valele poole.
Edasi läks aga sootuks kindlamalt. Liigutasin koibi ja keret enda koha tubli keskmise kiirusega ning mingeid haledaid vigu endale rohkem ei lubanud.
Finishis istunud aegade mahalugejad tundusid taas müstika rubriigust pärinevat - kuidas nad sellises sääskedest mustas õhus seal nii rahulikult istuda suutsid. Neid oli nii palju, et ega seda mõtet, et kiiresti asemel täna hoopis aeglaselt teeks, vereimejad pinisejad tekkida niikunii poleks lasknud.
Mõnus mahe padusuvi ja hoopis muhedam o-maastik kui Jõelähtmel. Kodasool ikka omad vimkad varuks. Punktide 46, 53, 45 ümbruses olev meganummis samblalaienetavas männimetsas kohtasin kitsehakatist silkamas. Algul veel mõtlesin, et kes niimoodi trambib ja rabistab siin metsas.
Jaan ja Raiden püüdsid nöörirajal sääski tappa ja sööta. Poiss (kuuene) jagab matsu juba küll, aga üksi kardab veel minna ja keegi peab seljataga turvama.
Comments