Kaduval maastikul kaduvana
II Suvejooksu päev läks samas vaimus eilsega.
Mitte kuidagi ei läinud. Enesetunne võrreldes eilsega oli parem, aga vaim ei allunud orienteerumislikele korraldustele.
Ei tea, kas seda võiks nimetada kaardiga kontakti täielikuks puudumiseks, aga üpris tüüpiline oli olukord, kus ma päris hästi ei hoomanud, kus ma kaardil viibin. Kui suunda hoida suutsin, siis jõudsin punktini viperdusteda. Mitmel korral olin punktile õige ligidal, aga kui kohe ei leidnud, siis asusin hiigel maid ümber kammima, selle asemel et lokaalsemale piirkonnale keskendudada. Eks üldse, punktid olid paigutatud nii, et väga täpne orienteerumine oli hädavajalik. Mitte küll nii peidetud nagu Uunol kombeks, aga lihtne oli ligidalt mööda joosta.
Igast lapsusest pole mõtet pajatadagi. Mõned traagilisemad.
Näiteks 2(32). Jõudsin üpris ligidale, pisut jäi puudu, et õige kasevõsa taha vaadata. Toimis mõõdukalt jukolalik naisteklubi (kus käib valjuhäälne arutelu punkti võimaliku asukoha üle :) Hakkasin kahtlustama, et olen läänepoolsemal suuremal lagealal ja püüdes liikuda mingi täiesti arusaamatu ideega punkti suunas, sattusin kolmandasse. No sellega oli asi klaar ja edasi-tagasi sai supsti teises ära käidud. Aga ma peaaegu riivasin enne punkti.
Nejandasse(59) siirdudes ei haakinud lagendik absoluutselt. Ei suudagi välja mõelda, kus ma sealt liikusin, aga kuidagi jõudsin teeotsale, millega end paika sain. Seitsmendat(97) pusserdasin liiga kaua. Üheksandast(78) jooksin mööda, aga sain sihi ja reljeefi kombinatsioonid kokku aetud ja siiski suuri kaari vältida. 10(39)-11(40)-12(71) suutsin nina reljeefis hoida ja punktid hüppasid ette.
Ja siis. 12st 180kraadi vales suunas minema. Nali oli selles, et ma jõudsin täpselt samasugusesse jämeda sihi ja teeharu risti nagu ma jõuda lootsin. Aga kui ma teeristist suuna võtsin ja lohkude asemel muhke kohtama hakkasin, siis olin esiotsa üpris oimetuks löödud. Ma nagu ei osanudki enam asjast midagi arvata, niivõrd vale reljeef. Ronisin teele tagasi ja proovisin paari loha mööda, aga ikka tuli tõus vastu, kuni tundsin ära koha, kus hiljuti juba justkui olnud olin. Hämming kasvas kuniks pilk juhtumisi kaardil olevaid punktinumbreid ja kompassi põhjasuuna haaras. Oeah, põrguvärk. Tee punktini oli nüüd selge ja sain ta ka kenasti kätte. Veidi tigedaks tegi. 14(72)-15(80) läksid sama suuna peal lihtsalt.
Tee 16(82) näis lõputu. Sihi ja tee ristumine tekitas segadust, arvasin, et olen ammu sihist üle, aga reljeef tundus nii palju klappivat, et uskusin sihi olemasolu sellel kohal. 17(84)sse minek oli enneolematu manööver. Tormasin üle kraavi, jõudsin mingile sihile, eemalt kostus suur tee. Kus ma olen? Sihi suunda kompassiga kontrollides, mõtlesin välja, aga kuidas ma sinna sattusin. Püüdisn sihilt suunaga kõrgemat siilu tabada, jõudsin kraavini ja mitte miski ei reetnud kõrgendikku. Mööda kraavi serva liikudes, lõpuks paljulubav pinnatõus. Viimasesse ikka jõudsin kohale.
Lõunane vihm oli päral, kui finishisse keerasin ning keskus otsast kokku rullus. Eilset kiuslikku tuult ei olnud. Väsimust ei olnud. Natuke surisevad jalad olid. Mõningane masendus oma o-oskustest. Tegelikult ei olnud ju midagi nii ülemõistuslikku, aga see kui lihtsalt ennast kaardil kaotada suutsin, oli naeruväärne.
Suvesse joostud ja kõva trenn tehtud, nüüd on hea lihtne jälle päevakuid siblida ;)
PS Sellel maastikul pidavat paar korda sel suvel veel joosta saama, enne kui suur tükk sellest maanteeks tassitakse. Maantee ei olegi nii paha, aga kas just niivõrd väärtusliku o-harjutusmaastiku hävitamise läbi.
Mitte kuidagi ei läinud. Enesetunne võrreldes eilsega oli parem, aga vaim ei allunud orienteerumislikele korraldustele.
Ei tea, kas seda võiks nimetada kaardiga kontakti täielikuks puudumiseks, aga üpris tüüpiline oli olukord, kus ma päris hästi ei hoomanud, kus ma kaardil viibin. Kui suunda hoida suutsin, siis jõudsin punktini viperdusteda. Mitmel korral olin punktile õige ligidal, aga kui kohe ei leidnud, siis asusin hiigel maid ümber kammima, selle asemel et lokaalsemale piirkonnale keskendudada. Eks üldse, punktid olid paigutatud nii, et väga täpne orienteerumine oli hädavajalik. Mitte küll nii peidetud nagu Uunol kombeks, aga lihtne oli ligidalt mööda joosta.
Igast lapsusest pole mõtet pajatadagi. Mõned traagilisemad.
Nejandasse(59) siirdudes ei haakinud lagendik absoluutselt. Ei suudagi välja mõelda, kus ma sealt liikusin, aga kuidagi jõudsin teeotsale, millega end paika sain. Seitsmendat(97) pusserdasin liiga kaua. Üheksandast(78) jooksin mööda, aga sain sihi ja reljeefi kombinatsioonid kokku aetud ja siiski suuri kaari vältida. 10(39)-11(40)-12(71) suutsin nina reljeefis hoida ja punktid hüppasid ette.
Ja siis. 12st 180kraadi vales suunas minema. Nali oli selles, et ma jõudsin täpselt samasugusesse jämeda sihi ja teeharu risti nagu ma jõuda lootsin. Aga kui ma teeristist suuna võtsin ja lohkude asemel muhke kohtama hakkasin, siis olin esiotsa üpris oimetuks löödud. Ma nagu ei osanudki enam asjast midagi arvata, niivõrd vale reljeef. Ronisin teele tagasi ja proovisin paari loha mööda, aga ikka tuli tõus vastu, kuni tundsin ära koha, kus hiljuti juba justkui olnud olin. Hämming kasvas kuniks pilk juhtumisi kaardil olevaid punktinumbreid ja kompassi põhjasuuna haaras. Oeah, põrguvärk. Tee punktini oli nüüd selge ja sain ta ka kenasti kätte. Veidi tigedaks tegi. 14(72)-15(80) läksid sama suuna peal lihtsalt.
Tee 16(82) näis lõputu. Sihi ja tee ristumine tekitas segadust, arvasin, et olen ammu sihist üle, aga reljeef tundus nii palju klappivat, et uskusin sihi olemasolu sellel kohal. 17(84)sse minek oli enneolematu manööver. Tormasin üle kraavi, jõudsin mingile sihile, eemalt kostus suur tee. Kus ma olen? Sihi suunda kompassiga kontrollides, mõtlesin välja, aga kuidas ma sinna sattusin. Püüdisn sihilt suunaga kõrgemat siilu tabada, jõudsin kraavini ja mitte miski ei reetnud kõrgendikku. Mööda kraavi serva liikudes, lõpuks paljulubav pinnatõus. Viimasesse ikka jõudsin kohale.
Lõunane vihm oli päral, kui finishisse keerasin ning keskus otsast kokku rullus. Eilset kiuslikku tuult ei olnud. Väsimust ei olnud. Natuke surisevad jalad olid. Mõningane masendus oma o-oskustest. Tegelikult ei olnud ju midagi nii ülemõistuslikku, aga see kui lihtsalt ennast kaardil kaotada suutsin, oli naeruväärne.
Suvesse joostud ja kõva trenn tehtud, nüüd on hea lihtne jälle päevakuid siblida ;)
PS Sellel maastikul pidavat paar korda sel suvel veel joosta saama, enne kui suur tükk sellest maanteeks tassitakse. Maantee ei olegi nii paha, aga kas just niivõrd väärtusliku o-harjutusmaastiku hävitamise läbi.
Comments