Jukola 2010
Laupäeva hommik Helsingi Läänesadamas.
4 naist ja 1 auto suundumas Tampere poole, et umbes 50ndal kilomeetril Hyvinkää juures vasakule Soome metsade ja mägede vahele keerata.
Üks Triina poolt kokkuklopsitud võistkond, kus pooled üksteisega esimest korda kohtusid. Sõbralik-aasiv õhkkond valitsemas seda autotäit lõpuni.
Jukola suurus torkas silma juba siis kui metsade vahelt üle põldude parkla ja tekla paistma hakkas. Parkla, mille ühest servast kuni 2 kilomeetrit stardini ja telkla, mille teisest servast kilomeeter stardini. Parkla ja telkla vahel olid sedakorda ATV-kotitassijad, mis päästsid neid nõrgukesi, kes oma stuffi auto juurest telgini tassida ei jaksa. Too kotikoormatega rännak parklast magalasse ja tagasi on nagu osa Jukola riitusest. See on see, kus sa tulles iga sammuga, kola koorma all küürus, justkui astud mingisse erilisse maailma, et mitte öelda fluidumisse ja pärast lahkudes samm haaval selle erilise maailma maha jätad. Viimati astusin sellest maailmast läbi tunamullu.
Telgi parkimiseks tuli lahendada väike virgutusülesanne, kus see õieti paiknema peaks tuhandete teiste vahel. 10x10m platsid on nummerdatud ja niidukiga heinamaale tänavad sisse aetud. Laevas mainisin muu jutu seas, et peaks olema, et me plats lätlastest ümbritsetud ei oleks. Aga nii ikkagi läks - naabrid mulisesid ja lärmasid juba hoogsalt kui oma majakesi lahti pakkima asusime.
Aeg mõnusaks äraolemiseks. Päike paistis, soe lõunatuul sasis juukseid, ümberringi kohalejõudmise melu. Varemkäijad jagamas õpetlikke ivasid debüteerijatele. Kuniks oligi aeg Kirsten starti saata. Läks ja lippas. Esimene kord Jukolal. Igati tublisti.
Passisin korraldajate poolt suurepäraselt organiseeritud viimase punkti juures. Metsast kargas lagedale aina võistlejaid. Alguses noori ja välejalgseid, kuniks seltskond taspisi aina kirjumaks muutus. Huvitav läbilõige põhjamaistest naisfiguuridest. Küll kaunite sprortlike proportsioonidega kuni mitmesuguste tümpajalgade ja kõrenditeni välja.
Siis nägin Kirstenit vudimas, mis tähendas, et pärast seda kui Helerii on lahti harutanud oma 4 ja pool kilomeetrit tuleb mul oma retk ette võtta. Jõudsin ennast kiruda, et oli mul vaja Triina õnge minna, aga mis mind enam ikka päästaks.
Tolbendasin vahetusalas pentsikus sektoris, oma numbri (186) tõttu esimese kahesaja vahe juures. Sealt siirdusid metsa järjest juba neljandad vahetused. Helerii saabus, nõjatus kaardiga laudisele ja näost suhteliselt kunatuna lausas vaid, et "raske rada on". Võtsin ehmunult kaardi ja juba K-punkti jõudmine nõudis keskendumist, et end kändude ja kivide vahel mudasse mitte lennutada.
Esimese punkti jõudmiseks inspekteerisin 45 minutit kohalikku maastikku. Ma ei teagi, mis smaili siia sokutama peaks.
Kaardiga kontakti saavutamine ei edenenud mitte mingil viisil. Jõudsin enda meelest kohasele mäenukile välja. Oma paarikümne minuti jagu kohtasin vaid teisi totaalselt eksinud kodanikke. Üks rootslane pakkus mulle ise abi, aga saatis mu vales suunas minema. Kui ma olin tulutult kaks korda 34sse punkti jõudnud oma 72 asemel; läbi tuulanud lugematul hulgal kivihunnikuid; oma paar korda mäenukist eri külgedelt üles alla käinud; mõelnud mitmeid kordi, kuidas küll Helerii selle raja nii kiiresti läbida suutis; korra teelt uuesti alustanud; siis jõudsin mingitel segastel asjaoludel oma teise punkti 32. Jah, selleks ajaks olin ma kohaliku maapinna vormidega juba sellise läheduse saavutanud, et 72sse siirdumine ei valmistanud enam ületamatuid raskusi.
Tagantjärgi kaarti vaadates suutsin korda saata midagi sellist: K punktist liikusin mööda teed veidi lääne poole, sest ma ei suutnud otsustada, kas joosta ümber või üle, kuniks asusin teiste järgi mäkke ronima ning olen kokkuvõttes umbes sentimeeter-paari jagu liikunud rööbiti õige trajektooriga oma punkti poole, sattudes naaber künka harjale, ise seda tükk aega hoomamata. Isegi kui korra vasakule tee peale jõudsin, et öelnud miski meel, et liiga tee ligi olen punkti otsinud. Kõik tundus seal nii segi ja vale ja äratundmatu, vahemaad täiesti hoomamatud. Näib, et pinnavormid olid ikkagi sedavõrd võõrad, et miski ei andnud õigel ajal piisavalt signaali, et vasakule jäävat kaljujärskut ei peaks olema või et tõusud ja laskumised ei klapi vms. Suhteliselt nukker algus. Ja vaadates kõiki järgmiseid etappe, siis ka tundus ka suhteliselt õudne - Külli, kahju, aga sa pead täna ühisstardist minema.
Järgmised punktid läksid juba paremini ja maastikutunnetus arenes. Põnev etapp oli pikk 6(62)-7(53). Päris otse tundus mõtetu ja mööda teed ülevalt samuti. Valisin siis loogetega tee mägede vahel soos. Jõudsin täiesti õige künka otsa, aga üleval kadus jälle järg käest. Mida on küll kajastatud tipuna, mida kivina, mis paljand kui looduses näevad kõik täiesti ühtemoodi välja. Otsisin kiiresti, millest kinni hakata. Ei muud, kui mäest alla itta, kuni sattusin keeluala nurka. Pilt selge, tagasi ülesse ja punkt käes.
Vihma hakkas sadama. Hea jahe vähemalt. Viimase kolmandiku punktidgea oli küll kobistamist, aga mõni tuli juba täiesti otse kätte. Valdavalt ikka lohad ees, aga aretasin ka mingeid omi manöövreid tallamata taimestikus. Päris kõhe tundus 14(73) - kivi pärast 4 sentimeetrit kuskil rahulikumalt laskuva mäe nõlval, aga tollesse viis õige suunaga valitud loha otse pärale.
Lõpp oli selgelt jooksmise vaev ja energiat jagus nii palju, et finishi joone eel kahest mammist veel mööda kihutada. Eks võis vähe koomiline olla - üks mammi kahest teisest 855nda koha pärast mööda ponnistamas.
Minu metsas oleku ajal mingeid väga suuri ronge ja koosliikuvaid masse ei tekkinudki. Esiots oli päris hõre, kuskil keskkosas kikitasin kõrvu, millistest punkti numbritest pajatatakse ja mõnel korral kasutasin infot, mida punkti numbrite kohta hõiguti. Sundisin ennast rohkem ise orienteeruma ja mitte rändavatest rogainijatest välja tegema. Teise poole liikus üks kolmene kamp samu punktivahesid samas tempos. Kuulmiskauguses võis nende arutelust teha mitmeid asjalikke järeldusi ümbritseva maastiku kohta mõnekümne meetri raadiuses. Aeg ajalt nad kadusid mingis suvalises suunas võsa vahele ja siis võis neid punkti jõudes või sealt lahkude jälle kuulda. Aga eelviimast nad jäidki minust maha kuskile pentsikusse kohta otsima.
Finishisse jõudes oli vahetusala tühi. Lahkusin segaste tunnetega pesula poole. Vihma ladistas juba päris kõvasti. Füüsilist väsimust ei olnud, vaimset küll.
Lõpus hakkasin omandama seda kalju peal ühel jalal kribina saatel libistades kurvivõtmise tehnikat. Mida punktivahe edasi, seda paremini edenes ja olen oma esimese punkti apsakat rajal üle viiekümne koha jagu tagasi suutnud teha. Aga ilmselt ma ei oleks piisavalt edenenud, kui ma poleks kohe alguses kolmveerand tundi maastikku tundma õppinud.
Ega see pole mingi Vääna-Jõesuu siin ja seda pole mõtet ära õppima hakata, nagu mõni olevat öelnud. Või et tuleb ennast haakida õigesti ja kiiresti liikuva isendi sappa ja rohkem pole vaja ise jännata. Ning Connecting people toimib Soome metsas täiesti ilma igasuguse Nokiata omal parimal viisil.
Pärast panin vettpidavad hõlstid üll ja ligunensin platsil suure ekraani juures, kui mehed startisid ning nende poolteist vahetust ära vaatasin. Hommikul kella kaheksa ajal jätkasin samast kohast kui läksid metsa järgmised mass-stardid ja kus me Külliga ennustasime, kas 50s võistkond kaotab esimesele alla või üle pooleteise tunni. Minut ja rohkem üle läks. Tagumised vist juba terve ööpäevaga. Ei siiski vaid 19 tundi ja 20 minutit.
Makkara on aina hyvä, lunastin hommikul suhteliselt letargilistelt pudrujagajatelt ühe viineritega munaka. Kohvi ma pärast seda ei julgenud võtta. Triina jagas paar lonksu oma varudest hoopis.
Päike tuli uuesti välja ning telki kokku pakkides sai naha soojaks. Taas hiivasime oma kotid ATV-käulasse, et pääseda väljaveninud esijäsemetest. Lahkusime poole kolmese praami peale kaugeltki enne kui kõik mehed metsast välja said.
Seitse venda pidid mõnel aastal ikka ränka vaeva nägema, et oma purduportsu välja teenida.
Kui oma käsivarsi ja punast nina vaatan, siis ma nagu polekski võistlemas käinud, pigem päevitamas. Ise ka imestan, kus ma selle päikselaksu seal kinni püüdsin. Aga mis sa Soomes ikka muud teed. Kui päevitad.
Praami peal oli Tallinnasse jõudes näha mtmeid selgelt üleorienteerunud kodanikke, kes ei suutnud oma sõiduvahendi asukohta tuvastada.
Mitmed kribijad on oma muljed juba avaldanud:
Eduard
Elo
Heidi
Jaagup
Leivo
Urmas
4 naist ja 1 auto suundumas Tampere poole, et umbes 50ndal kilomeetril Hyvinkää juures vasakule Soome metsade ja mägede vahele keerata.
Üks Triina poolt kokkuklopsitud võistkond, kus pooled üksteisega esimest korda kohtusid. Sõbralik-aasiv õhkkond valitsemas seda autotäit lõpuni.
Jukola suurus torkas silma juba siis kui metsade vahelt üle põldude parkla ja tekla paistma hakkas. Parkla, mille ühest servast kuni 2 kilomeetrit stardini ja telkla, mille teisest servast kilomeeter stardini. Parkla ja telkla vahel olid sedakorda ATV-kotitassijad, mis päästsid neid nõrgukesi, kes oma stuffi auto juurest telgini tassida ei jaksa. Too kotikoormatega rännak parklast magalasse ja tagasi on nagu osa Jukola riitusest. See on see, kus sa tulles iga sammuga, kola koorma all küürus, justkui astud mingisse erilisse maailma, et mitte öelda fluidumisse ja pärast lahkudes samm haaval selle erilise maailma maha jätad. Viimati astusin sellest maailmast läbi tunamullu.
Telgi parkimiseks tuli lahendada väike virgutusülesanne, kus see õieti paiknema peaks tuhandete teiste vahel. 10x10m platsid on nummerdatud ja niidukiga heinamaale tänavad sisse aetud. Laevas mainisin muu jutu seas, et peaks olema, et me plats lätlastest ümbritsetud ei oleks. Aga nii ikkagi läks - naabrid mulisesid ja lärmasid juba hoogsalt kui oma majakesi lahti pakkima asusime.
Aeg mõnusaks äraolemiseks. Päike paistis, soe lõunatuul sasis juukseid, ümberringi kohalejõudmise melu. Varemkäijad jagamas õpetlikke ivasid debüteerijatele. Kuniks oligi aeg Kirsten starti saata. Läks ja lippas. Esimene kord Jukolal. Igati tublisti.
Siis nägin Kirstenit vudimas, mis tähendas, et pärast seda kui Helerii on lahti harutanud oma 4 ja pool kilomeetrit tuleb mul oma retk ette võtta. Jõudsin ennast kiruda, et oli mul vaja Triina õnge minna, aga mis mind enam ikka päästaks.
Tolbendasin vahetusalas pentsikus sektoris, oma numbri (186) tõttu esimese kahesaja vahe juures. Sealt siirdusid metsa järjest juba neljandad vahetused. Helerii saabus, nõjatus kaardiga laudisele ja näost suhteliselt kunatuna lausas vaid, et "raske rada on". Võtsin ehmunult kaardi ja juba K-punkti jõudmine nõudis keskendumist, et end kändude ja kivide vahel mudasse mitte lennutada.
Esimese punkti jõudmiseks inspekteerisin 45 minutit kohalikku maastikku. Ma ei teagi, mis smaili siia sokutama peaks.
Tagantjärgi kaarti vaadates suutsin korda saata midagi sellist: K punktist liikusin mööda teed veidi lääne poole, sest ma ei suutnud otsustada, kas joosta ümber või üle, kuniks asusin teiste järgi mäkke ronima ning olen kokkuvõttes umbes sentimeeter-paari jagu liikunud rööbiti õige trajektooriga oma punkti poole, sattudes naaber künka harjale, ise seda tükk aega hoomamata. Isegi kui korra vasakule tee peale jõudsin, et öelnud miski meel, et liiga tee ligi olen punkti otsinud. Kõik tundus seal nii segi ja vale ja äratundmatu, vahemaad täiesti hoomamatud. Näib, et pinnavormid olid ikkagi sedavõrd võõrad, et miski ei andnud õigel ajal piisavalt signaali, et vasakule jäävat kaljujärskut ei peaks olema või et tõusud ja laskumised ei klapi vms. Suhteliselt nukker algus. Ja vaadates kõiki järgmiseid etappe, siis ka tundus ka suhteliselt õudne - Külli, kahju, aga sa pead täna ühisstardist minema.
Järgmised punktid läksid juba paremini ja maastikutunnetus arenes. Põnev etapp oli pikk 6(62)-7(53). Päris otse tundus mõtetu ja mööda teed ülevalt samuti. Valisin siis loogetega tee mägede vahel soos. Jõudsin täiesti õige künka otsa, aga üleval kadus jälle järg käest. Mida on küll kajastatud tipuna, mida kivina, mis paljand kui looduses näevad kõik täiesti ühtemoodi välja. Otsisin kiiresti, millest kinni hakata. Ei muud, kui mäest alla itta, kuni sattusin keeluala nurka. Pilt selge, tagasi ülesse ja punkt käes.
Vihma hakkas sadama. Hea jahe vähemalt. Viimase kolmandiku punktidgea oli küll kobistamist, aga mõni tuli juba täiesti otse kätte. Valdavalt ikka lohad ees, aga aretasin ka mingeid omi manöövreid tallamata taimestikus. Päris kõhe tundus 14(73) - kivi pärast 4 sentimeetrit kuskil rahulikumalt laskuva mäe nõlval, aga tollesse viis õige suunaga valitud loha otse pärale.
Lõpp oli selgelt jooksmise vaev ja energiat jagus nii palju, et finishi joone eel kahest mammist veel mööda kihutada. Eks võis vähe koomiline olla - üks mammi kahest teisest 855nda koha pärast mööda ponnistamas.
Finishisse jõudes oli vahetusala tühi. Lahkusin segaste tunnetega pesula poole. Vihma ladistas juba päris kõvasti. Füüsilist väsimust ei olnud, vaimset küll.
Lõpus hakkasin omandama seda kalju peal ühel jalal kribina saatel libistades kurvivõtmise tehnikat. Mida punktivahe edasi, seda paremini edenes ja olen oma esimese punkti apsakat rajal üle viiekümne koha jagu tagasi suutnud teha. Aga ilmselt ma ei oleks piisavalt edenenud, kui ma poleks kohe alguses kolmveerand tundi maastikku tundma õppinud.
Ega see pole mingi Vääna-Jõesuu siin ja seda pole mõtet ära õppima hakata, nagu mõni olevat öelnud. Või et tuleb ennast haakida õigesti ja kiiresti liikuva isendi sappa ja rohkem pole vaja ise jännata. Ning Connecting people toimib Soome metsas täiesti ilma igasuguse Nokiata omal parimal viisil.
Makkara on aina hyvä, lunastin hommikul suhteliselt letargilistelt pudrujagajatelt ühe viineritega munaka. Kohvi ma pärast seda ei julgenud võtta. Triina jagas paar lonksu oma varudest hoopis.
Päike tuli uuesti välja ning telki kokku pakkides sai naha soojaks. Taas hiivasime oma kotid ATV-käulasse, et pääseda väljaveninud esijäsemetest. Lahkusime poole kolmese praami peale kaugeltki enne kui kõik mehed metsast välja said.
Seitse venda pidid mõnel aastal ikka ränka vaeva nägema, et oma purduportsu välja teenida.
Kui oma käsivarsi ja punast nina vaatan, siis ma nagu polekski võistlemas käinud, pigem päevitamas. Ise ka imestan, kus ma selle päikselaksu seal kinni püüdsin. Aga mis sa Soomes ikka muud teed. Kui päevitad.
Praami peal oli Tallinnasse jõudes näha mtmeid selgelt üleorienteerunud kodanikke, kes ei suutnud oma sõiduvahendi asukohta tuvastada.
Mitmed kribijad on oma muljed juba avaldanud:
Eduard
Elo
Heidi
Jaagup
Leivo
Urmas
Comments