Tuletised Kloogal
Korraldajad olid küll ähvardanud zombi-parkijad (need kes ei näe ega kuule) Paldiskisee tarida, siis ometi säärseid ekstsesse aset ei leidnud. Küll aga sattusin muheda seebikarbist zapika kõrvale, mis oli täpselt sama helerohelist karva kui mu kribingu taust. Väga o-lik jõumasin. Pärast linna tagasi sõites aga veeres mu ees inglise numbrimärgiga Ford A aastanumbriga 1930. Kodanikud näikse oma kunnon suvetranduletid välja ajanud olevat.
Kui siirduda clarksonlikelt teemadelt (mhmh, kes õigupoolest võikski olla kõikide orienteerumisfriikide vaimne isa) teemadele, siis tänane maastik oskas end varieerida ja teisendada juba nähtud ja oldud detailidega, kuid ometi sellisel suvisel ja mõnusa moel. Justkui oleks istunud päevinäinud, kuid visalt vastupidavasse neljarattalisse, et mitte öelda astunud korduvalt järeleproovitud mõnusas vimkadega o-maastikul.
Kui välja jätta kaarti läbiv vingerdav oja, mis alati mõõdukat segadust ja nõgeste vahel kargamise rõõmu pakub, siis Kloogaranna kaardil paiknev maastik on hästi sarnane Padise metsaga - samad krõbedaks kuivanud kanarbikuväljad, sama mustikane männimets, sama liinialune võsa, sama tihe kuusepadrik oja/jõe sopistuste ääres, sarnased kaevikuaugud, sihid ja teerajad, ikka päike ja sääsed. Kõik see tekitamas tunde, et selles stseenis ma olen juba olnud, aga maastikutüüpide üleminekud tekitasid võõristust ja meelehärmi, sest tegemist ei olnud siiksi sama territooriumiga.
See lõi sellise veidi äraspidise kulgemise, justkui astuks ajaaukude vahel, aga samas ruumis.
Vaatamata ohtratele dejavu'likele elementide looduses pakkus rada oma üllatusi. Või olid ka need samad vanad ämbrid, kuhu robinal sisse astuda.
Esimene(33) punkt tundus veel kõhedam kui Kodasoo müstilised 31 ja 51, sest toona oli vähemalt üks kõrgusjoongi kaardil, nüüd lihtsalt veidi sinisem viirg kuskil keset siledat valget metsa. Seda kui hästi siniseviirutuse piirid tegelikult looduses tajutavad on, mäletan varasemast. Õnneks sealkandis sahmis komplektis mitmeid teisigi, kes suuremast luurest seekord päästsid.
Järgmine ebatavaline trajektoor tekkis 3(40)-4(38) läbimiseks. Tahtsin vältida otse minemiseks vastikut vesist, nõgeserisust segase pinnavormiga otselõiku. Nilbe liinialuse ka välistasin, seega ringiga alt, raja kaudu. Paraku suutsin rajast üle joosta otse viienda(37) punkti piirkonna rõvedasse padrikusse. Põgenesin sealt paduhirmus teadmisega, et pean sinna peadselt tagasi naasema ja liikusin õige suure kaarega neljanda punktini. Tee viiendasse oleks võinud nüüd selge olla, aga ikka ei leidnud kohe õiget pätsikest ja raiskasin aega. Kõige õudsam oli see, et ega seal mõttepausi pidamiseks seisatada ei saanud. Londiga elukad asusid kohe innukalt kõiki kogunenud magusaid palasid järama. No mis neil viga, kui ummuksisse jäänud oja äärde söök muudkui ise kohale jookseb. Eks nad püüdsid juhust kasutada.
Edasi läks suuremate tõrgeteta, valdavalt otse, aga vahelduseks vahel ka kaartega mööda metsaradu. Kuniks 11(44)-12(45) otse minekul oli selge oht sattuda kraavi serva vähematki hoomamata, millise käänaku juures olla võiksin. Nüüd vaatan, et oleks võinud trajektoorist tiba paremale jääva kaeviku pihta sihtida. Need on hõredas metsas siiski püütavad. Nüüd aga sain ojaservas edasi-tagasi lahmida.
14(55) oli paras kreeka pähkel. Leida keset rohelisest, vesisema lõigu servas punkt. Aga kaduvad rajad ei olnudki nii kadunud ja nende abil sai kohale ilusti pihta.
Sääsed olid ülbed. Isegi lagedal päikse ja tuule käes ründasid massidega. Nii ei jäänud muud kui pärast finishit kiiresti põgeneda või ennast teistega jutupuhumiseks lihtsalt närida lasta.
Kui siirduda clarksonlikelt teemadelt (mhmh, kes õigupoolest võikski olla kõikide orienteerumisfriikide vaimne isa) teemadele, siis tänane maastik oskas end varieerida ja teisendada juba nähtud ja oldud detailidega, kuid ometi sellisel suvisel ja mõnusa moel. Justkui oleks istunud päevinäinud, kuid visalt vastupidavasse neljarattalisse, et mitte öelda astunud korduvalt järeleproovitud mõnusas vimkadega o-maastikul.
Kui välja jätta kaarti läbiv vingerdav oja, mis alati mõõdukat segadust ja nõgeste vahel kargamise rõõmu pakub, siis Kloogaranna kaardil paiknev maastik on hästi sarnane Padise metsaga - samad krõbedaks kuivanud kanarbikuväljad, sama mustikane männimets, sama liinialune võsa, sama tihe kuusepadrik oja/jõe sopistuste ääres, sarnased kaevikuaugud, sihid ja teerajad, ikka päike ja sääsed. Kõik see tekitamas tunde, et selles stseenis ma olen juba olnud, aga maastikutüüpide üleminekud tekitasid võõristust ja meelehärmi, sest tegemist ei olnud siiksi sama territooriumiga.
See lõi sellise veidi äraspidise kulgemise, justkui astuks ajaaukude vahel, aga samas ruumis.
Vaatamata ohtratele dejavu'likele elementide looduses pakkus rada oma üllatusi. Või olid ka need samad vanad ämbrid, kuhu robinal sisse astuda.
Järgmine ebatavaline trajektoor tekkis 3(40)-4(38) läbimiseks. Tahtsin vältida otse minemiseks vastikut vesist, nõgeserisust segase pinnavormiga otselõiku. Nilbe liinialuse ka välistasin, seega ringiga alt, raja kaudu. Paraku suutsin rajast üle joosta otse viienda(37) punkti piirkonna rõvedasse padrikusse. Põgenesin sealt paduhirmus teadmisega, et pean sinna peadselt tagasi naasema ja liikusin õige suure kaarega neljanda punktini. Tee viiendasse oleks võinud nüüd selge olla, aga ikka ei leidnud kohe õiget pätsikest ja raiskasin aega. Kõige õudsam oli see, et ega seal mõttepausi pidamiseks seisatada ei saanud. Londiga elukad asusid kohe innukalt kõiki kogunenud magusaid palasid järama. No mis neil viga, kui ummuksisse jäänud oja äärde söök muudkui ise kohale jookseb. Eks nad püüdsid juhust kasutada.
Edasi läks suuremate tõrgeteta, valdavalt otse, aga vahelduseks vahel ka kaartega mööda metsaradu. Kuniks 11(44)-12(45) otse minekul oli selge oht sattuda kraavi serva vähematki hoomamata, millise käänaku juures olla võiksin. Nüüd vaatan, et oleks võinud trajektoorist tiba paremale jääva kaeviku pihta sihtida. Need on hõredas metsas siiski püütavad. Nüüd aga sain ojaservas edasi-tagasi lahmida.
14(55) oli paras kreeka pähkel. Leida keset rohelisest, vesisema lõigu servas punkt. Aga kaduvad rajad ei olnudki nii kadunud ja nende abil sai kohale ilusti pihta.
Sääsed olid ülbed. Isegi lagedal päikse ja tuule käes ründasid massidega. Nii ei jäänud muud kui pärast finishit kiiresti põgeneda või ennast teistega jutupuhumiseks lihtsalt närida lasta.
Comments