O-ajaloo intellektuaalseimal rajal
Laenasin idee oma tänase kribingu pealkirja tarvis viimasest "Sirbist", aga sellest natuke hiljem.
Mustla-Nõmme kaardil olen käinud 3x päevakul (2001-2003) ning 100KP jooksul aastal 2006. Sellest metsast juba ilma emotsioonideta ei välju. Reljeef ahmib endasse ja väiksemgi ülbus saab kiirelt kätte makstud su kuskile tundmatu künka taha viskamisega, mille tagant tükk aega teed tagasi õigesse paika ei leia. Tihe kaduvate sihtide võrk lisab võimalusi enda kaotamiseks järjekordsesse nõgeseorgu.
Rajameister oli hoolitsenud selle eest, et iga teevalik oleks nutikalt läbikaalutud ning liikumine pidevalt jälgitud. Vaid tugevad o-intellektuaalid suutsid ilmselt häid aegu teha, toores jõud võis vaid frustratsiooni lisada.
Kui minna rajale aga hajaliolekus, väsimuse ja kõhuvaluga (mille ma kõik hetkel oma ülipingelise töö kaela ajan, ja üldse: kõik mis pole süüfilis, on närvidest, nagu mu ema tavatseb öelda), siis on see ju alus oma taibukuse puudumise väljavabandamiseks ning saavutatud ajale, mis siiski kontrollaja sisse mahtus.
Esialgu ei olnud suurt häda midagi. Kaks esimest punkti tulid normaalselt kätte. Juba kolmandast(70) hakkasid kerged kalded ning viiendasse(31) minekul pidin tunnistama lausa terve mäe metsa ära kadumist. Siis sain paar punktivahet normaalselt hakkama, aga kaheksandani(77) jõudmiseks sain tunda kui kiiresti ja kui lühikese maa peal reljeef käest kaob kui seda lõpuni välja lugeda ei raatsi ja lihtsalt suuna peale uduumbes tuulata. Tuttav tunne 100 punkti jooksust. Toona oli ikka lausa naljakas, kuidas 5mm peal täiesti segi kammis. Reljeefï järgi ennast paika ajada oli pea võimatu ning ega jäänud muud üle kui teenurgast suure kaarega uuesti.
Uus sõnajalgade vahel tõsisem sahistamine 10(41) ja 11(80) kätte saamiseks. Väsimus ja ajude pehmenemine oli alanud. 10ndas punkti võttes, käis peast läbi mõte, et jeerum kui palju veel ning mingi selline uit, et miks rajameister küll nii rakse raja on täna teinud :)
Suutisn ennast veel kaheks järgmiseks punktiks kuidagi kokku võtta ja need ilma äpardusteta läbida. Tõsi reljeefiobjektid olid ka sutsu suuremad ja selgemad. 14(62) padurohelises aga hirmutas juba enne ning aru pidades uute tipukeste ja lombikeste üle, kulgesin kuidagi vongerdades kohale.
Pärast seda jõudsin lausa fataalsena näivasse tipukeste ja lombikeste süsteemi. 15(54) oli punkt, mille suhtes ma olin veendunud, et kuskil ta on olemas, aga mina olin muutunud indiviidiks, keda oli tabanud igavene üksindus. 23 minuti jooksul ei ainsamatki hingelist, kelle najal sotsiaalteadust harrastada, rääkimata paljulubavatest lohadest. Lõpuks ma midagi nagu leidsin, aga see oli hoopis 55. Selle peale otsustasin, et kui ma tahan siit ikka koos märkega 54ndas punktis lahkuda, tuleb sublimeeruda. Võtsin kätte ja hakkasin tegusamalt reljeefi lahti kodeerima. Hämmastav, aga see isegi õnnestus ning sain oma 54 ja kohe laksust ka 61 kätte. Aga kui palju luhta läinud lootusi sinna murdunud kuuskede ja sõnajalgade vahele jäi.
Järelejäänud punktideni 17(63), 18(97) ja 19(100) jõudmine ei paistnud ka mitte just väga seksikas. Pika maa 63sse kooberdasin tuimalt läbi eriliigiliste metsatüüpide, mis pakkusid meeldivat vaheldust. Eelviimasesse ma enam läbi tihniku minna ei suutnud, teelt ringi. Viimasesse punkti jõudmiseks usaldasin lohasid.
Finishis pidin tõdema, et hullem kui Ilves kolmel. Ent ometi valdas meeli ja keret teel koju vaimne ja füüsiline rahuolu.
Ja tõsiselt hea rada oli.
Ning tõesti, karjääri lahmakat, mis halastamatult metsa hammustab, oli valus vaadata.
***
Aga nüüd natuke tollest Sirbi artiklist, milla ma hommikukohvi juurde lahti lõin. "Intellektuaalajaloo orienteerumisrajal." Mhmm. Asusin lugema. Umbes kolmanda lause juures olin täielikus soos. Nentisin Jussile, et tegemist näib olevat mingi triple-AL rajaga. Juss arvas, et pigemini 100KP jooks, sest viidete hulk mis vastu tuli, tulistas nagu kiirkuulipildujast. Ei ühtgi lõdvemat hetke kogu kahe lehekülje jooksul, kus pool kilomeetrit lihtsalt joosta oleks saanud, ütles Juss. Sest mina püüdsin maanteeservast veel ühele või teisele punktile läheneda (lugesin üht ja teist lõiku), aga lämbusin padrikus üpris kiiresti. Juss valdab säärast materjali oluliselt paremini ja oli kõik läbi lugenud nentides, et ta ei leidnud tegelikult midagi uut.
Mina tahaks aga küsida, kus on sissejuhatus ja kokkuvõte. Ja mis sisuga võiks õigupoolest täidetud olla leht, mis tituleerib ennas kui nädala kultuurileht. Ja kes võiks olla siis ikkagi selle lehe lugejad. Ai-jaa, eks nüüd saab muidugi öelda, et kõik ei mõista ega peagi mõistma kultuuri tema sellises väljenduses ja haritagu end rohkem, enne kui astutakse kõrgkvaliteedilise kultuuri sisse. Aga ikkagi, kas Sirbis ei võiks olla artiklid, mida mõistavad ka intellektuaalajaloo orienteerumisradade B ja C klasside läbijad.
Võib-olla see hommikune lugemismaterjal kurnaski mu nii ära, et mind metsa vahele mõtlevana enam eriti ei jagunud :)
Aga võib-olla ma olengi niivõrd kurnatud, et ei suuda mõista ei intellektuaalajaloo ega intellektuaalseid orienteerumisradasid.
Mustla-Nõmme kaardil olen käinud 3x päevakul (2001-2003) ning 100KP jooksul aastal 2006. Sellest metsast juba ilma emotsioonideta ei välju. Reljeef ahmib endasse ja väiksemgi ülbus saab kiirelt kätte makstud su kuskile tundmatu künka taha viskamisega, mille tagant tükk aega teed tagasi õigesse paika ei leia. Tihe kaduvate sihtide võrk lisab võimalusi enda kaotamiseks järjekordsesse nõgeseorgu.
Rajameister oli hoolitsenud selle eest, et iga teevalik oleks nutikalt läbikaalutud ning liikumine pidevalt jälgitud. Vaid tugevad o-intellektuaalid suutsid ilmselt häid aegu teha, toores jõud võis vaid frustratsiooni lisada.
Kui minna rajale aga hajaliolekus, väsimuse ja kõhuvaluga (mille ma kõik hetkel oma ülipingelise töö kaela ajan, ja üldse: kõik mis pole süüfilis, on närvidest, nagu mu ema tavatseb öelda), siis on see ju alus oma taibukuse puudumise väljavabandamiseks ning saavutatud ajale, mis siiski kontrollaja sisse mahtus.
Uus sõnajalgade vahel tõsisem sahistamine 10(41) ja 11(80) kätte saamiseks. Väsimus ja ajude pehmenemine oli alanud. 10ndas punkti võttes, käis peast läbi mõte, et jeerum kui palju veel ning mingi selline uit, et miks rajameister küll nii rakse raja on täna teinud :)
Suutisn ennast veel kaheks järgmiseks punktiks kuidagi kokku võtta ja need ilma äpardusteta läbida. Tõsi reljeefiobjektid olid ka sutsu suuremad ja selgemad. 14(62) padurohelises aga hirmutas juba enne ning aru pidades uute tipukeste ja lombikeste üle, kulgesin kuidagi vongerdades kohale.
Pärast seda jõudsin lausa fataalsena näivasse tipukeste ja lombikeste süsteemi. 15(54) oli punkt, mille suhtes ma olin veendunud, et kuskil ta on olemas, aga mina olin muutunud indiviidiks, keda oli tabanud igavene üksindus. 23 minuti jooksul ei ainsamatki hingelist, kelle najal sotsiaalteadust harrastada, rääkimata paljulubavatest lohadest. Lõpuks ma midagi nagu leidsin, aga see oli hoopis 55. Selle peale otsustasin, et kui ma tahan siit ikka koos märkega 54ndas punktis lahkuda, tuleb sublimeeruda. Võtsin kätte ja hakkasin tegusamalt reljeefi lahti kodeerima. Hämmastav, aga see isegi õnnestus ning sain oma 54 ja kohe laksust ka 61 kätte. Aga kui palju luhta läinud lootusi sinna murdunud kuuskede ja sõnajalgade vahele jäi.
Järelejäänud punktideni 17(63), 18(97) ja 19(100) jõudmine ei paistnud ka mitte just väga seksikas. Pika maa 63sse kooberdasin tuimalt läbi eriliigiliste metsatüüpide, mis pakkusid meeldivat vaheldust. Eelviimasesse ma enam läbi tihniku minna ei suutnud, teelt ringi. Viimasesse punkti jõudmiseks usaldasin lohasid.
Finishis pidin tõdema, et hullem kui Ilves kolmel. Ent ometi valdas meeli ja keret teel koju vaimne ja füüsiline rahuolu.
Ja tõsiselt hea rada oli.
Ning tõesti, karjääri lahmakat, mis halastamatult metsa hammustab, oli valus vaadata.
***
Aga nüüd natuke tollest Sirbi artiklist, milla ma hommikukohvi juurde lahti lõin. "Intellektuaalajaloo orienteerumisrajal." Mhmm. Asusin lugema. Umbes kolmanda lause juures olin täielikus soos. Nentisin Jussile, et tegemist näib olevat mingi triple-AL rajaga. Juss arvas, et pigemini 100KP jooks, sest viidete hulk mis vastu tuli, tulistas nagu kiirkuulipildujast. Ei ühtgi lõdvemat hetke kogu kahe lehekülje jooksul, kus pool kilomeetrit lihtsalt joosta oleks saanud, ütles Juss. Sest mina püüdsin maanteeservast veel ühele või teisele punktile läheneda (lugesin üht ja teist lõiku), aga lämbusin padrikus üpris kiiresti. Juss valdab säärast materjali oluliselt paremini ja oli kõik läbi lugenud nentides, et ta ei leidnud tegelikult midagi uut.
Mina tahaks aga küsida, kus on sissejuhatus ja kokkuvõte. Ja mis sisuga võiks õigupoolest täidetud olla leht, mis tituleerib ennas kui nädala kultuurileht. Ja kes võiks olla siis ikkagi selle lehe lugejad. Ai-jaa, eks nüüd saab muidugi öelda, et kõik ei mõista ega peagi mõistma kultuuri tema sellises väljenduses ja haritagu end rohkem, enne kui astutakse kõrgkvaliteedilise kultuuri sisse. Aga ikkagi, kas Sirbis ei võiks olla artiklid, mida mõistavad ka intellektuaalajaloo orienteerumisradade B ja C klasside läbijad.
Võib-olla see hommikune lugemismaterjal kurnaski mu nii ära, et mind metsa vahele mõtlevana enam eriti ei jagunud :)
Aga võib-olla ma olengi niivõrd kurnatud, et ei suuda mõista ei intellektuaalajaloo ega intellektuaalseid orienteerumisradasid.
Comments
- jooksen otse läände, tee ja sihiristini, seal korrigeerin suunda ja otse edasi. Tundus kogukas mägi olevat, mille tipus lõikavast sihist täiendavat abi lootsin.
Ei osanud oodata, et ma nii palju paremale kaldun. Kui rohelise ja valge piirile välja jõudsin, siis sammude järgi oleks pidanud ammu mägi käes olema. Arvasin, et kui ma päris teeristi ei tabanud, et ju ma natuke põhja poolt mõlemad teed ületasin. Veider oli, et ma küngast vasakul absoluutselt ei tajunud. Igatahes olin seal täiesti segaduses, lihtsalt seisin ja vahtisin ringi. Eemalt paistev lagendiku piir andis lootust selle servast uuesti alustada. Sealt oli kõrgendik näha ja punkt litsalt käes.
Praegu mõtlen, et seda metsa silmas pidades oleks pidanu kindla peale mööda sihte minema.