Suves käimine 2, päris metsas

Kes lasi mägituristi teiste võistlejate sekka?

Piusa jõe kaldal Jõeveere talu maadel oli mõnus plats kevadiseks kogunemiseks.
Veidi eemal, metsas, algasid katsumused.

Reedese päeva pühendasin tööle, kuid laupäeva varahommikuse kolme ja poole tunnise sõidu järel olin kohal, et värskelt tärganud loodusesse sukelduda.
Ma ikka unustan, mida tähendavad lõunametsad. Seal on künkad, põhjaeestlase jaoks lausa mäed. Ja nendega ei ole lihtne, need kurnavad.

Kohe alguses läks tirimiseks ja ronimiseks, lõpus lausa kangutamiseks. Ette tuli ka 1:15 000 mastaabiefekti, mis seisnes selles, et punkte liiga vara ootama hakkasin. Vigu tuli robinal. Ja neljanda (44) punkti kandis ma mõtlesin, et tulen üldse metsast välja. Jõudsin uuesti kolmandas (42) ära käia, aga neljanda asukoht näis endiselt täiesti kättesaamatu. Õnneks mul jätkus kangekaelsust - no mida, kolme punkti järgi tulingi siia kolme tunni kaugusele või. Ma ei ole päris võimeline enam tuvastama, mis võttega ma selle kätte sain. Ikka hullult pingutasin ja keskendusin.  Küngastel läbitud kilomeetrite hulk kasvas jõudsalt.

Sammuv ekskavaator jätkas liikumist.

Pärast nii innukat ühe piirkonna kaardiga tutvumist, hakkas tekkima kohandumine. Edaspidi suutsin juba maad ja kaarti omavahel paremini kokku viia ning igast kõrgendikust päris otse üle minema ei hakanud.
10(60)-11(67) oli huvitav. Esiotsa otsustasin otse astuma hakata, aga siis hinnates oma oskusi selles metsas äsjaste eksirännakute põhjal, valisin turvalisema ringiga variandi. Sest väga lihtne näis enda raskustesse asetamine asukoha tuvastamisel.
Selles metsas, sellisel rajal - tööd jätkus viimase punktini.
  
II päev

Juba starti jõudmine tõotas eilsete tapluste jätkumist. K-punkt asus otse suunas üleval ning kaasstartijad nentisid, et vähemalt on diskreetselt mäenuki taga, sinnamaani jaksab ikka jooksu teeselda. Ülo nentis, et ta sai eilaseid jooni kokku lugedes oma 450 tõusumeetrit. Vaatasin oma rada, ega palju vähem ei tulnud ka. Lisades veel oma täiendavad möödapanekud, siis ma saan aru, miks ma õhtuks nii paganama läbi olin. Hullem kui nädalatagune Saku xdream.

Aga milline vaade. Piusa müüri pealt üle metsade ja jõeluhtade.

Pühapäevane rada oli teises stiilis. Pikem ja vähem punkte, tekkis oluliselt rohkem teevariante ja ümberjooksu võimalusi. Mida ma ka maksimaalselt üritasin. Tulemuseks kilomeeter pikemal maal, pool tundi kiirem aeg. Ma isegi jooksin täna mõnel lõigul.

Esimesse (40) läksin jõekalda serva mööda, radade kaudu. Üldiselt liikusin päris kindlalt kuni 7(33)ni. Olin õigest rajaotsast mööda jooksnud. Kalpsasin mäkke ja sattusin kokku hulga ~H60 selstkonnaga, kelle enesekindlalt ka vale mäenuki otsa tarisin. Üks esitas see peale küsimuse:"Kus kivi on?" Kivi ei olnud. Vaatasin kaarti ja selgitasin: "Teisel pool mäge". "No kuramus küll". Süüdi, aga teisel pool mäge oli kivi olemas :)

Nüüd ei olnudki enam palju jäänud. Viimased mõned kümned meetrid veel üles ja alla ning päästev finish käes.

Võimas: maastik, rajad, ilm.

Kevad, mis talve suveks pöörab, oli juba laupäeval ülesannete kõrgusel - kindaid ja mütsi ei olnud vaja; naadid ja kõrvenõgesed tärkasid võidu; kased, pajud rohetemas; kortslehel kristallpärlid sees; maamesilased sumisemas. 

Tagasi startisin 18-kraadisest soojusest ja jõudsin Tartu alla Lõuna-Rootsi ilmastikutingimustes - vihm ja 11 kraadi. Tallinas võttis vastu 8-kraadine õhk ja täiesti jube kõle tuul. Tänaval kõndisid talvejopedes kodanikud. Vaid kolm tundi tagasi, jalutasin õlgu paljastanud päevitajate vahel.

Esimese päeva aeg näeb välja, nagu ma mingi katastroofi kätte sattunud oleks. Aga ulme küll, kõik ei tulegi ramprasketele radadele võistlema. Jätke ikka matkajatele võimalus õiget maastikku ja radu raadada. Tõeline orienteeruja unelm.