Saue Tammiku joon

Politsei. Tarib mingeid kaabakaid endaga kaasa.
Rekkajuht. Kribib midagi sõidulehele.
Orienteerujad. Pargivad ja riietuvad.
Ilm. Rannikuäärne.

Ehh, ühtlaselt rohetoonides kaart, mõnede kollaste laikudega. Pinkidega. Onnidega. Kännuhunnikutega. Punane joon niidina looklemas neist läbi ja mööda.

Aadli maja. Aga krahvkond ja alampreestrid.

Vaarikavõsa. Toomingas. Vaarikas. Tamm. Vaarikas. Vaarikas. Tamm. Võsa.

Rajad. Kivid. Augud. Ronimisredelid. Olemas ja olematud pingid.

Leidsin mõned punktid. Kohtasin mõned orienteerujad. Tervitasin tuttavad. Jooksin mööda jalutajad.
Lõpetasin.

*

Joon-orienteerumine on ikka veidi veider. Kõndisin nagu Leiutajate küla Lotte seal tammikus. Nuuskides põõsalustes ja onnides. Sörkides mööda radasid. Tiirutades ümber kivide.

Tammik ise oli omapärane võpsik. Neljapäeval üritan jätkata lähiümbruse asulate küljealuste tuulutamist.

*
Loen Georges Perec'i "Mõelda/liigitada ja teisi tekste". Sellest ka veidikene lakoonilisus.