Keava mäed
Kissell.
Läbi äiksevihmapalangu lõpuks neljapäevaku starti jõudnud, võttis autost välja astudes inimmutukaid vastu väga paks õhk täis rammusat kevadet, olemuslikult kooliaegset ületärgeldatud puuviljakisselli meenutades. Ootamatult tihke tundus soe maikuine õhtupoolik. Roheluse õrnuses peitumas lummade lumm. Lõhnade paljusus koormaks ninas.
Niimoodi äikse poolt tuuseldatuna, lõhnadest uimastatuna, rohelusest pimestatuna, sukeldusin Keava mägede vahel paiknevaid punkte püüdma. Tasane ärevus teadmatusest eesootavast metsast.
Rada, mis jooksis läbi erinevate maastikutüüpide, kõlas nagu hästi läbikomponeeritud muusikapala.
Esiotsa kaks (49-48) sissejuhatavat takti metsas kulgemise häälestuseks - lugu on alanud. Ning pärast tasast algust vapustati edasi raiesmike, oksarisu ja mudaga vahelduvas okasmetsas paiknevate punktidega 3(51)-4(50), mille vahel kulgedes tajusin tõelistele neljapäevajukutele kohast fiilingut - orienteerumine ei ole mitte heljumine männipargis käbide vahel, vaid füüsiline rassimine taime- ja veepiiril.
Ning oo milline kergendus jägneva etapi 4(50)-5(46) teise poole sees saabuva heinamaa ületamise näol. Viimane hingetõmme enne mägedesse jõudmist. Aeg ringi vaadata ka teisi saalisviibijaid, mitte ainult enda nina ees paiknevaid oksahunnikuid ja poriauke.
Järgnes teose põhiosa - mäed 6(42)-7(41)-8(33)-9(34)-10(35). Veidi väljaloetamatu reljeef teede räga ja kõlvikukoridoride all (suure trummi ja tuuba alla mattuv harf), taustaks kollase-rohelise viirutus (segased toonid viiulitelt ja tshellodelt), mis päris looduses nägi välja peamiselt toominga-vaarika ja muu väänduva taimse võsa moodi, mille alla olid mattunud mõned maapinna kuhjatised, millest üles-alla, otse või kaarega mööda radasid, läbi või ümber joosta. Tõsi, jooksmine on siinkohal tähenduses kui edasiliikumise viis üleüldse. Rohkem ikka loibamine.
Pärast 10ndat tonaalsus muutus, järelemõtlikumaks, ühtlasemaks - sihil allamäge silgates sai kaaluda, mis äsjakuuldu siis õieti oli. Ning teine pool etapist kui refrään, taas üle hurmavalt rohetava põllusiilu - 11(37) eemalt paistmas. See on koht, kus kõik pillid ükshaaval vait jäävad ning siis prauhti tagasi tulevad. Sest 12(39) nõudis pärast sadakonda meetrit lamedat põldu taas osavat dzhungeldamist kõikvõimalike mahalangenud ja üksteise ümber käändunud puiste taimede vahel. 13(40) läks veel dramaatilisemaks - tihe floora peitmas pinnasüvendeid. Kerge kordus 14(32) näol viitega põhiosale mägedes, et sealt kiirelt lahkuda lõpu ossa - täiesti uudse helitaustaga elamus 15(43) jõudmiseks klassikalises rabametsas. Siis veelkorra viide esimesele osale 16(53) oksahunnikute näol ning taas refrään - mahe, hämmastavalt rahulik, põllulapi ületamine mõne segadusse ajava lõpunoodiga viimasesse 17(47) jõudmiseks.
Jäi kõrva kumisema. Mõned viisijupid tulevad sel suvel ehk veel kummitama - rabamets, päikeses kiirgavad põllulapid, solberdamine mudases lodumetsas, sünkjad kuuskede alused sihid, vonklevad metsarajad, rammestav rejeef, kammitsev taimestik.
Hämmastav, aga vigu ei teinudki. Mõnel puhul jäin küll jupikeseks seisma, et kaarti välja lugeda ja liikumistrajektoori kavand teha. Ja et lihtsalt lõõtsutada ja hingata.
Lõpetanud ja tagasi auto juures asjatades võis ületee karjamaal vastu loojuvat päikest ilma kiirustamata jälgida lehmisendite toimetamisi, sest ei eksisteerinudki vajadust külma eest autosse kiiresti sooja pugeda, nagu senine kliima on sundinud.
See, et Keava mäed niivõrd olulise tähtusega on, nagu võib tudeerida arheloogide töösaavutusi uurides, ma seal ringi kooberdades veel endale ei teadvustanud. Aga juba vanad viikingiaegsed eestlased olla seal omale pidepunkte rajanud. Ning kui ma õigesti kaardid omavahel kokku panen, siis punkt 39 on eeldatavasti vana linnusemägi Võnnumägi ning osadel radadel on olnd punkt kaardi allservas Keava linnusemäel. Ning 37 on iidse küla Linnaaluste asukohas paikenenud, millest kaugel ei saa olla rabas olnud kasetohutee.
***
Sirbi vahel ilmub kord kuus lugemist rohelise (s)ilmavaatega kodanike jaoks. Seal on seekord Valdur Mikita mõtteavaldusi mõnedest Kärbeste Akadeemias esilekerkinud küsimustest. Neid esitaks isegi. Näiteks "Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses usaldus" või "Digikaamera on inimeste silmad sootuks ära rikkunud" või et "Mõnes mõttes pole inimene midagi muud kui bakterite loodud orgaanilisel kütusel töötav ühiselamu, mis kindlustab neile mõnusa äreelamise." Eks maininud Jaan Krossgi ühe oma romaani kirjutatud tegelase suu läbi mõtte laadis, et ussikeste jaoks maitseme me ikka ühtemoodi, sõltumata kas me bakterite ühiselamuna näime üksteisele rikkad või ilusad, vanad või kobedad, vaimust vaesed või jõust jõudsad. Vahest säilutusainetega ei maksa liialdada - vintske ussikestel närida pärast.
Mul endal on tekkinud viimasel ajal pargis liikudes üks kärbesakadeemiline küsimus - inimesed, miks te tulete keset ööbikulaulu koibi sirutama, kõrvaklapid peas, ühenduses helisalvestiga.
Läbi äiksevihmapalangu lõpuks neljapäevaku starti jõudnud, võttis autost välja astudes inimmutukaid vastu väga paks õhk täis rammusat kevadet, olemuslikult kooliaegset ületärgeldatud puuviljakisselli meenutades. Ootamatult tihke tundus soe maikuine õhtupoolik. Roheluse õrnuses peitumas lummade lumm. Lõhnade paljusus koormaks ninas.
Niimoodi äikse poolt tuuseldatuna, lõhnadest uimastatuna, rohelusest pimestatuna, sukeldusin Keava mägede vahel paiknevaid punkte püüdma. Tasane ärevus teadmatusest eesootavast metsast.
Rada, mis jooksis läbi erinevate maastikutüüpide, kõlas nagu hästi läbikomponeeritud muusikapala.
Esiotsa kaks (49-48) sissejuhatavat takti metsas kulgemise häälestuseks - lugu on alanud. Ning pärast tasast algust vapustati edasi raiesmike, oksarisu ja mudaga vahelduvas okasmetsas paiknevate punktidega 3(51)-4(50), mille vahel kulgedes tajusin tõelistele neljapäevajukutele kohast fiilingut - orienteerumine ei ole mitte heljumine männipargis käbide vahel, vaid füüsiline rassimine taime- ja veepiiril.
Järgnes teose põhiosa - mäed 6(42)-7(41)-8(33)-9(34)-10(35). Veidi väljaloetamatu reljeef teede räga ja kõlvikukoridoride all (suure trummi ja tuuba alla mattuv harf), taustaks kollase-rohelise viirutus (segased toonid viiulitelt ja tshellodelt), mis päris looduses nägi välja peamiselt toominga-vaarika ja muu väänduva taimse võsa moodi, mille alla olid mattunud mõned maapinna kuhjatised, millest üles-alla, otse või kaarega mööda radasid, läbi või ümber joosta. Tõsi, jooksmine on siinkohal tähenduses kui edasiliikumise viis üleüldse. Rohkem ikka loibamine.
Pärast 10ndat tonaalsus muutus, järelemõtlikumaks, ühtlasemaks - sihil allamäge silgates sai kaaluda, mis äsjakuuldu siis õieti oli. Ning teine pool etapist kui refrään, taas üle hurmavalt rohetava põllusiilu - 11(37) eemalt paistmas. See on koht, kus kõik pillid ükshaaval vait jäävad ning siis prauhti tagasi tulevad. Sest 12(39) nõudis pärast sadakonda meetrit lamedat põldu taas osavat dzhungeldamist kõikvõimalike mahalangenud ja üksteise ümber käändunud puiste taimede vahel. 13(40) läks veel dramaatilisemaks - tihe floora peitmas pinnasüvendeid. Kerge kordus 14(32) näol viitega põhiosale mägedes, et sealt kiirelt lahkuda lõpu ossa - täiesti uudse helitaustaga elamus 15(43) jõudmiseks klassikalises rabametsas. Siis veelkorra viide esimesele osale 16(53) oksahunnikute näol ning taas refrään - mahe, hämmastavalt rahulik, põllulapi ületamine mõne segadusse ajava lõpunoodiga viimasesse 17(47) jõudmiseks.
Jäi kõrva kumisema. Mõned viisijupid tulevad sel suvel ehk veel kummitama - rabamets, päikeses kiirgavad põllulapid, solberdamine mudases lodumetsas, sünkjad kuuskede alused sihid, vonklevad metsarajad, rammestav rejeef, kammitsev taimestik.
Hämmastav, aga vigu ei teinudki. Mõnel puhul jäin küll jupikeseks seisma, et kaarti välja lugeda ja liikumistrajektoori kavand teha. Ja et lihtsalt lõõtsutada ja hingata.
Lõpetanud ja tagasi auto juures asjatades võis ületee karjamaal vastu loojuvat päikest ilma kiirustamata jälgida lehmisendite toimetamisi, sest ei eksisteerinudki vajadust külma eest autosse kiiresti sooja pugeda, nagu senine kliima on sundinud.
See, et Keava mäed niivõrd olulise tähtusega on, nagu võib tudeerida arheloogide töösaavutusi uurides, ma seal ringi kooberdades veel endale ei teadvustanud. Aga juba vanad viikingiaegsed eestlased olla seal omale pidepunkte rajanud. Ning kui ma õigesti kaardid omavahel kokku panen, siis punkt 39 on eeldatavasti vana linnusemägi Võnnumägi ning osadel radadel on olnd punkt kaardi allservas Keava linnusemäel. Ning 37 on iidse küla Linnaaluste asukohas paikenenud, millest kaugel ei saa olla rabas olnud kasetohutee.
***
Sirbi vahel ilmub kord kuus lugemist rohelise (s)ilmavaatega kodanike jaoks. Seal on seekord Valdur Mikita mõtteavaldusi mõnedest Kärbeste Akadeemias esilekerkinud küsimustest. Neid esitaks isegi. Näiteks "Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses usaldus" või "Digikaamera on inimeste silmad sootuks ära rikkunud" või et "Mõnes mõttes pole inimene midagi muud kui bakterite loodud orgaanilisel kütusel töötav ühiselamu, mis kindlustab neile mõnusa äreelamise." Eks maininud Jaan Krossgi ühe oma romaani kirjutatud tegelase suu läbi mõtte laadis, et ussikeste jaoks maitseme me ikka ühtemoodi, sõltumata kas me bakterite ühiselamuna näime üksteisele rikkad või ilusad, vanad või kobedad, vaimust vaesed või jõust jõudsad. Vahest säilutusainetega ei maksa liialdada - vintske ussikestel närida pärast.
Mul endal on tekkinud viimasel ajal pargis liikudes üks kärbesakadeemiline küsimus - inimesed, miks te tulete keset ööbikulaulu koibi sirutama, kõrvaklapid peas, ühenduses helisalvestiga.
Comments