Aga krokodill?
Parima pingutuse juures oleks eile võinud vast mõnda Genat kohata, arvestades paiga ajaloolisi iseärasusi.
Päris mitmel korral sai põlvini mudas mulistada. Ei olnud vaja palju mõelda, et äkilise suve poolt üles soojendatud vesist kihti, mille kohal toomingaräga laiutas, mangroovivõsaks kujutada. Küsimus oli ainult, millised maod või muud roomajad võiksid sellises soojas mudas varsakapjade vahel peesitada. Rõõmustav oli nending, et vaid üksikud kaassuplejast orienteerujad.
Ega ma Paldiski poolsaarele paigutatud rajast palju ei lootnud. Kuid tänavu juba vähemalt teist korda on N35 rada koos M21AL-ga ja see on õigupoolest üpris tervitatav, sest mulle selline tõsisem pusserdamine maastikul meeldib. Sinine oli sinine ja kõik roheline kippus ka pigem sinine olema, lisaks sellele et see juba roheline niigi oli. Paepealne ja klindialune roheline taimestik on teine kui keskmaa okasmetsades. Siin valdavalt lehemetsaline ja sootuks teise alustaimestikuga. Sihuke lobedam ja libedam. Ja ilmselt nädala-paari sees võib seal näiteks maikellukeste(piibelehtede) aroomist üledoosi saada.
Punktide kätteleidmisel vääratasin vähe, seevastu teevalikud tekitasid põnevust. Kui esimene(32) läks pead ja sääri murdamata heinamaa servast, siis teise(35) asukoht andis aimu eesootavast murdmaastikust. Pikk maa kolmandasse(37), nii varajases faasis miski otse küll minema ei sundinud ja kogu trajektoor sai ülesehitatud kollaste esinemissageduse järgi. Veidral kombel liikusin enamuse etapist üksinduses, ilma lohadeta ja punktile liginedes oli tõsine kahtlus, kas selles pajuvõsas see ikka olla saab. Tavaliselt on mul lagedate ja nende servade kojuajamisega tükk tegu ja ikka panen mõne põõsatukaga mööda, mis suudab suuna segi keerata. Seekord aga püsisin kaardis - pajunuustakud ja kiviaiad klappisid ka kahes järgmises punktis.
Kuuendasse (39-40) minekul sumasin algatuseks optimistlikult läbi vesise põhjaga räga. Ringi tundus väga tobe minna ja sukeldusin ka järgmisest teedevahest läbi surnud toomingate kallistuse. Tollest elamusest aga väga ehutatuna tegin viimase teede vahe läbimiseks siiski mõõduka s-kurvi.
40-49 alla mere äärde välja kulges kuni järsaku servani ladusalt. Paeklindist allasaamiseks olid vaid üksikud vähemjärsemad kohad, võimalusega mudase kiviklibu peal liugu lasta. Eriti ei haakinud ning tekitasin laskumistrajektoori sellise, et kui libisen, siis võimalik puujuurikas mu, enne kui päris käkaskaela all, paaril korral kinni peaks. Klindist alla saanud, võttis vastu täiuslik krokodilli soo. Triina jõudis seal mulle järele ja kahekesi oli tüki toekam seda piirkonda läbida. Vähemalt kui üks peaks elukite poolt alla neelatud saama, siis teine saab sugulastele teatada. Aga pääsesime, näe mõlemad.
Kui suunataju jälle paika sai, siis 49 ja 50 olid tavalised metsajooksu punktid, lastes laineteloksumisel oma äsjasaadud traumeerivatel kujutlustel maheneda. Üheksas(53) oli veelkorra meeldetuletus paekalda olemasolust siinkandis ja selle vallutamisel ette tulevast libedusest. Vesine mudakiht pakkus taaskord õõvastavaid ja kontrollimatuid libisemiselamusi.
Edasi muutus hämmastavalt lihtsaks. Kui ma kuuenda punkti juures arutlesin, et kui nii lõpuni läheb, siis saab vast hommikul õhtale, siis viimased viis punkti rannaäärses männikus ning kliendipealsel lagendikul olid meeldiv tuiamine kõikide ülejäänud mudaste osalejatega. Mõni punkt oleks võinud ju lausa mere piirilgi olla. Siiski, eriti meeldis mulle viimane punkt ja finishivahe. Lõppjaama jõudnud Potsataja oli väsinud, aga õnnelik. Nii väsinud, et koju jõudes põhimõtteliselt kukkusin lapiti voodisse ning nii õnnelik, et hommikul ärgates põsed valutasid.
Päris mitmel korral sai põlvini mudas mulistada. Ei olnud vaja palju mõelda, et äkilise suve poolt üles soojendatud vesist kihti, mille kohal toomingaräga laiutas, mangroovivõsaks kujutada. Küsimus oli ainult, millised maod või muud roomajad võiksid sellises soojas mudas varsakapjade vahel peesitada. Rõõmustav oli nending, et vaid üksikud kaassuplejast orienteerujad.
Ega ma Paldiski poolsaarele paigutatud rajast palju ei lootnud. Kuid tänavu juba vähemalt teist korda on N35 rada koos M21AL-ga ja see on õigupoolest üpris tervitatav, sest mulle selline tõsisem pusserdamine maastikul meeldib. Sinine oli sinine ja kõik roheline kippus ka pigem sinine olema, lisaks sellele et see juba roheline niigi oli. Paepealne ja klindialune roheline taimestik on teine kui keskmaa okasmetsades. Siin valdavalt lehemetsaline ja sootuks teise alustaimestikuga. Sihuke lobedam ja libedam. Ja ilmselt nädala-paari sees võib seal näiteks maikellukeste(piibelehtede) aroomist üledoosi saada.
Kuuendasse (39-40) minekul sumasin algatuseks optimistlikult läbi vesise põhjaga räga. Ringi tundus väga tobe minna ja sukeldusin ka järgmisest teedevahest läbi surnud toomingate kallistuse. Tollest elamusest aga väga ehutatuna tegin viimase teede vahe läbimiseks siiski mõõduka s-kurvi.
40-49 alla mere äärde välja kulges kuni järsaku servani ladusalt. Paeklindist allasaamiseks olid vaid üksikud vähemjärsemad kohad, võimalusega mudase kiviklibu peal liugu lasta. Eriti ei haakinud ning tekitasin laskumistrajektoori sellise, et kui libisen, siis võimalik puujuurikas mu, enne kui päris käkaskaela all, paaril korral kinni peaks. Klindist alla saanud, võttis vastu täiuslik krokodilli soo. Triina jõudis seal mulle järele ja kahekesi oli tüki toekam seda piirkonda läbida. Vähemalt kui üks peaks elukite poolt alla neelatud saama, siis teine saab sugulastele teatada. Aga pääsesime, näe mõlemad.
Kui suunataju jälle paika sai, siis 49 ja 50 olid tavalised metsajooksu punktid, lastes laineteloksumisel oma äsjasaadud traumeerivatel kujutlustel maheneda. Üheksas(53) oli veelkorra meeldetuletus paekalda olemasolust siinkandis ja selle vallutamisel ette tulevast libedusest. Vesine mudakiht pakkus taaskord õõvastavaid ja kontrollimatuid libisemiselamusi.
Edasi muutus hämmastavalt lihtsaks. Kui ma kuuenda punkti juures arutlesin, et kui nii lõpuni läheb, siis saab vast hommikul õhtale, siis viimased viis punkti rannaäärses männikus ning kliendipealsel lagendikul olid meeldiv tuiamine kõikide ülejäänud mudaste osalejatega. Mõni punkt oleks võinud ju lausa mere piirilgi olla. Siiski, eriti meeldis mulle viimane punkt ja finishivahe. Lõppjaama jõudnud Potsataja oli väsinud, aga õnnelik. Nii väsinud, et koju jõudes põhimõtteliselt kukkusin lapiti voodisse ning nii õnnelik, et hommikul ärgates põsed valutasid.
Comments