Krillimäe

Külm. Ikka külm on.
Nii ei olnud muud kui stardist läbi tormates kaart näpata ja terve tee esimesse punkti ootada, millal jooksuliigutuste imiteerimisest soe hakkab.

Ausalt öeldes pärast Ilvesel rassimist tundus tänane N35 rada täielik nali. Tõsi, nende Krillimäe ristkülikute vahele asjalikke etappe teha on ilmsesti paras sudoku.

Sai rahulikult suunda joosta, ilma et oleks pidanud ennast üle üüratute mägede ajama.

Maapind ei ole sealkandis siiki mitte kerge kulgeda. Raiesmikud vaheldumas porilodudega, tihedad kuusevõpsikud madaltihedama kasevõsaga, murdunud männioksad vett täis kraavidega, kivikülvid soise rabaga. Vingerdamist, väänlemist, pugemist ja hüplemist jagus. Täies ulatuses otse ei tihanud minna, nii said sekka ka mõned tee-etapid.

Ekslemist täna ei olnud, erinevalt üleeelmisest teisipäevakust, mille kohta midagi kribidagi pole mõistnud, kus ma kõigele lisaks Pirita Selveri taguses pargilodus ära suutsin eksida. Kaart on ka kadnud. 

Aga hea. Neljapäevakud ka alustatud. 

Viimased paar nädalat ja edasi võiks ennast pooleks orienteeruda. Iga jumala päev mõni üritus, kus võimalus kaart peos võsa vahel tegutseda. Küllastumise vältimiseks püüan mingi printsiibi järgi sõela kasutada ja keskmiselt paari nähtust nädalas külastada.

Ning vaatamata kõledale ilmastikule, siis krillides grillihooaja poole.