Paus päevas

Ma võisin ju tänase ilmaga näida ebanormaalne oma töökaaslasele, kelle ma teel töölt Vääna-Jõesuusse Õismäel maha pillasin, et ise metsa pageda.
Kas tänane tulemus läheb talveseeria arvestusse, oli kohapeal Tarmo küsimus.

Harjuspärane kliima oli tagasi. Koos tuulevihmaga. See alustas juba hommikul painamist. Kontoriaknast oleks võinud tööpäeva jagu tunde vaadata värskeid laperdavaid paplilehti. Paekiviseinte ja klaasi vahelt aitas päästa üks - teekond järjekordsele päevakule. Kui maailm lõpeb maikuus. Seni kuni ta pole veel päris otsa saanud, aitab selle vastu maikuu lõpus kivide alla vaatamine.

Kaardipakist sai täna kahe näoga Januse - pool reljeefita ja pool vaid reljeefiga. Tõsi, asi ei tundunud nii hull, nagu vastavas Ruja laulus, kus Läti segi Norraga.Toda ma nüüd täpselt ei teagi, aga tundub, et Läti pool edenes paremini. Põhjapoolsetel aladel kruiisisin vana jõeharu juures 38 punkti leidmiseks pikemalt, ilma et oleks tihanud natuke porise toomingavõsa vahele sukelduda. Lõpuks leidsin lootsi, kes küll kiirelt silmapiiri, et mitte öelda paksu rohelusse kadus, kuid tundis teed ja minusuguse sihitult hulkuva ristluslaeva ka kohale vedas. Lõngerdamist oli veel 11(36) ja 14(35) juures, aga suutsin kurssi iseseisvalt korrigeerida. Ülejäänud osades õnnestus navigeerimisvigu päris edukalt vältida.

Finishis leemendamise asemel tops kohvi "Mari" ja "Tiinaga".  Vähendasid lõdisemist.

Meri rullis randa jämedaid laineid ning mitukümmend lohesurfarit püüdis neid pannkoogiks vajutada.

Mustikaleheroheline paus oli läbi saanud. Seda saab homme jälle püüda.