Mõistus ja tunded
Julgesin selles nädalas veel kahel korral rohelise pausi teha.
Teisipäeval Kose-Uuemõisa maadel ja neljapäeval Mägede külas.
Teisipäeval jagus rohelise sekka ka ohtralt mustjat muda. Soiste, sõnajalgsete kraavide läbimine vaheldumas tihedas võpsikus või kuusemurrus tunglemisega. Ma oleks tahtnud endale medali anda, et sellise nilbe võsa lõpuni materdasin. Kripeldama jäi, kas ristikupõllu otsejoones läbimine (etapp 4(40)-5(48) just kõige kohasem tegevus ikka oli. Kohati tegin ootamatuid pöördeid vahetult enne punkti, pisut vist kaasvõistlejate ja nende kaasa tassitud koerte mõju all.
Ei olnud hea auraga maastik, enestunne muutus kuidagi räbalaks kaheks järgmiseks päevaks.
Neljapäeval klassikaline orienteerumismaastik mõõdukate mägede vahel. Hoopis midagi muud. Sandivõitu tervise taustal võtsin ette raja paari tunniga läbi jalutada. Mõne etapiläbimisega jäin rahule - 2(49)-3(36); 4(37)-5(39); 8(57)-9(55). Mõnes kaardiosas liikumine oli tõeline peamurdmine. Näiteks kohe alguses esimesse(32) minek suusarajalt lahkudes ja mil viisil ma 2(49)sse üldse jõudsin, ei suuda meenutada muud peale hämaravõitu sarapuuvõsa. Uuesti samas kandis tagasi - 10(50), kus Valgehobuse mäest allajõudnuna juurdlesin iga sammu tehes kaardi kallal. Heh, aasta tagasi 100KP jooksul olid punktivahed õnneks piisavalt lühikesed, mis ei lasknud eriti areneda mõttel end reljeefil vedada lasta, ikka otse. Nüüd pikematel etappidel pääsesid pinnakumerused rohkem meeli kõrvale kiskuma. Aga metsast väljudes täelik enesetunde muutus - viletsus hingest ja liigestest läinud, mis läinud.
Veider, kuidas ja mis mõjutab metsas olemist. Kose-Uuemõisa taga oli iga samm raske ja veniv, justkui oleks tulnud ennast kogu aeg millestki läbi suruda. Kurnav. Roheline jäi peamiselt visuaalselt roheliseks. Seevastu Mägede külas oli iga aste rohelise sambla, konnakuuskede, maikellukeste, vaarikavõsa, mille iganes taimse keskel kui sõõm elueliksiirist. Kosutav. Roheline tungis nahapooridesse ja ninasõõrmetesse ning lehvis kaasa koduni.
Kas iseenda sisemine seisund mõjutas maastikust tekkinud muljeid või hoopis maastikud ise sisemist seisundit.
Ometi, pausipidamiseks väärt paigad mõlemad. Mulle on sellist tüüpi seisakuhetki vaja. Need aitavad tööelus tekkivat vaimset vibratsiooni tasakaalustada. Vähemalt ma mõtlen nii et, säilitamaks mõistust olukordades, kus seda vahel vaja läheb, tuleb aegajalt enda tundemeeli millelgi hõrgul turgutada lasta. Ja o-viibimine rohelises seda minu jaoks on. Eriti nüüd, kui on mai lõpp.
PS Kuu aja pärast hakkab jälle pimedamaks minema =:S
Teisipäeval Kose-Uuemõisa maadel ja neljapäeval Mägede külas.
Ei olnud hea auraga maastik, enestunne muutus kuidagi räbalaks kaheks järgmiseks päevaks.
Veider, kuidas ja mis mõjutab metsas olemist. Kose-Uuemõisa taga oli iga samm raske ja veniv, justkui oleks tulnud ennast kogu aeg millestki läbi suruda. Kurnav. Roheline jäi peamiselt visuaalselt roheliseks. Seevastu Mägede külas oli iga aste rohelise sambla, konnakuuskede, maikellukeste, vaarikavõsa, mille iganes taimse keskel kui sõõm elueliksiirist. Kosutav. Roheline tungis nahapooridesse ja ninasõõrmetesse ning lehvis kaasa koduni.
Kas iseenda sisemine seisund mõjutas maastikust tekkinud muljeid või hoopis maastikud ise sisemist seisundit.
Ometi, pausipidamiseks väärt paigad mõlemad. Mulle on sellist tüüpi seisakuhetki vaja. Need aitavad tööelus tekkivat vaimset vibratsiooni tasakaalustada. Vähemalt ma mõtlen nii et, säilitamaks mõistust olukordades, kus seda vahel vaja läheb, tuleb aegajalt enda tundemeeli millelgi hõrgul turgutada lasta. Ja o-viibimine rohelises seda minu jaoks on. Eriti nüüd, kui on mai lõpp.
PS Kuu aja pärast hakkab jälle pimedamaks minema =:S
Comments