Nõmme Lahtised 2026

Neil esimestel uue aasta minutitel, kui suur osa linnakodanikest imestas, kuidas Ülemiste Vanake tükkis Ülemiste järvega talve saabudes Floridasse puhkama  läinud on, seisis kambake veest mitte nii puudust tundvaid kodanikke Valdeku tänaval Kai hoovis, et rahuldada oma kirg punaste rõgaste vastu juba noil samadel aasta esimestel minutitel, mõnusas o-aasivas vaimus.

Nüüdseks on selgunud, et Ülemiste vanakesel tuli hoopis mingi õmblustuhin peale, kui ta hulgem nõelu vette pildus. Nüüdseks on aga vast uusaastaöö ürituse abiklasski oma hilisemad ekskursid lõpetanud.

Kai oli kokku saanud ühe tiheda kersnaliku saatejagu küsimusi teemal Nõmme läbi aegade teles ja kinolinal.

Et tegemist võiks olla nii telegeenilise asumiga, oli justkui üllatus. Minu kesknärvisüsteemi osa suutis eelinfos jagatud filmilikest seostest Nõmmega tuvastada killud, et nõukogude aegne "Sherlock Holmes" on osalt filmitud Glehni lossis ja et igavesti kestva sarja "Õnne 13" Morna asulat kujutavad majad paiknevad vast kuskil sealkandis.

Nii lootsime Jaaniga rohkem kohapeal saabuvale loomepuhangule kui Jupiter.err'i eelnevale läbivaatamisele.

Kinnikasvanud ja nõgestega kinnistuid ei olnud eriti enam näha ja nii sai uidata eramute vahel, mille hulgas leidub stiilinäiteid üleeelmise sajandi suvemaja aegadest kuni eile valminud post-postmodernismini. Vaata ainult silmad pärani lahti. 

Tõsi, meil jagus eelkõige silmi majaesistele elupuudele, ehetes kuuskedele, treppidel lillepottidele, postkastidele, korstnatele, sammastele ja rivis lampidele, mida võis kokku lugeda kaugeltki rohkem kui ühe punktitähise juures, kuid mille tõeliselt väärikad esindajad olid üldiselt selgelt ära tuntavad kohtades, kus neid oli mõeldud ära tunda.

Nõmmekatega üksteise võidu head uut aastat hüüatades läkisme Jaaniga ringile, mis alustas lõunapoolsetest punktidest. Külmakraadid, mis öö jooksul jõudsid -12ni, tahtsid pärast mullust pikka sügist harjumist, aga ma soovitasin endal ja Jaanil kujutada ette suusatamist, et muudkui kulged ja kulged karges õhus nagu Tartu Maratonil. Jaani mühatuse järgi võis oletada, et polnud kõige asjakohasem võrdlus vist ...

Valdeku nurgast saime esimese ühe maja nimest kätte.

Valge maja oli nii lakooniline, aga kirja said nii kaamerad kui lambid maja seinalt.

Nõmmekad on omale hulgem igasugu lugudega pinke igale poole sättinud. Ravila pargis andis neid läbi lugeda, enne kui auväärse saatejuhini jõudsime.

Paju villal oli nii sambaid, lillepotte kui ka üks ehitud kuusk. Pärast selgus, et algul olla kaks olnud, aga torm jõudis juba maastikul laamendada ja teine oli parasjagu küliti.

Tesktitundlikke küsimusi oli  - näiteks kui kahes reas on kummaski 4 lampi, siis ühes reas on 4, nagu selles kohas, kus linastus "Seenekäik".

Esimene tõsisem koperdamine tekkis ikkagi staarobjekti juures Sihi tänaval aialippidel leiduma pidanud lumememmedega. Kuna tegemist olla olnud pisikeste kleepsudega, siis meie krõllis silmad neid lihtsalt ei näinud. Täiesti uus tase on aga see,  kui reeta punkti sisu vastasvõistkonnale, ilma et ise selle kätte saanud oleks. Olime seal koos Siiri ja Indrekuga ja saalisime neljakesi mööda aiaäärt edasi-tagasi, püüdes delikaatselt valgustada nii aias olevat maja kui aias olevaid puid. Jäime Jaaniga lõpuks ühes suvalises kohas kohmitsema ja mõne hetke jauranud, otsustasime lugeda kokku korstnad, kuigi kahtlane oli, kas Maie ja Valdur  Õnne 13 vahepeal ikka üldse elasid ja liikusime edasi. Siiri ja Indrek tegid sostsiaalse vaatluse põhjal eemalt järelduse - aa, seal kohas kus Tiina ja Jaan minema läksid, oligi see õige aialipp. No oligi. Ainult meie ei märganud seda lippi läbi lugeda. Haa-haa-haa, hea tüng!

Edasi sujus suhteliselt ladusalt - Põllu tänava imelised kunstilised koerakuudid koos lillepottidega. 

Hiiu Õlletoa õllekannud - sealjuures vaidlus Jaaniga, kas aknal kujutatud õlleklaasid võiks olla õllekannu alamliik. 

Postkastid Zorro maja ees.

Päripäevaliste ja vastupäevaliste ringide võistkonnad said kokku Vana-Mustamäe ja Hiiu-Suurtüki nurgal. Seal oli nii keelumärkidega objekt kui nõks varju jääv seltsi ajalooga pink. Toimus üldine elektripostide ümber tiirutamine, geodeetilise punkti ümber nuuskimine ja muud moodi nuhkimine. Seekord õnnestus meil peale teiste juuresolevate kaasvõisteljate ka iseendeid õigesse kohta meelitada ja seltsi asutamise aasta tuvastada. Mis seltsiga tegemist oli, on juba mimena pühitud.

Hüppetorni juurest võtsime kolm keelumärki, kuigi tõsisemad teadurid töötasid läbi ka peenemas kirjas tekstid leides ka sealt keelumärke. A kus neid ei oleks. Hiljuti Keila kooli juurde sattudes võis sealse aia küljest tuvastada lausa 10 keelumärki. Pisikesed inimhakatised ei saagi tänapäeval end kuidagi väljendada.

Natuke oli mõlgutamist, palju peaks õigupoolest kultuurimaja tagant õhksoojuspumpi kokku lugema. Neid jagus nii ringi sisse kui ringist välja. 

Aastaarv Turu kõrval kinomajal vaatas üpris otse vastu ning õmblusateljee põhjapoolsetest aknendest oli luukidega kinni kaks, teises küljes sama palju, nii et kuuvalgel ööl kompassist polnud lugu.

Järgmine juhm hetk tabas meid 90ndatest pärit kriminaalse ajalooga baari juures, millest meil Jaaniga puudus igasugune mälestus. Nii baarist kui selle kriminaalsusest. Ning seda, et o-tähisega trükist aiavärava kõrval võiks pidada teise mängu punktinumbriks, hallaollus üldse kokku ei klikkinud. Või nagu Jaan väitis, tal oli selle koha peal pimetähn. Kes siis orienteerumist mänguks peab :D

Nii need elupuud seal kokku loetud said. Robert Natuse töödest ei olnud meil ka piisavat ettekujutust -  pimedas võis eemalt vaadates Robert vabalt ka selle hoone projekteerida. Mõne aja pärast selgus, et väga stiilsed 6 elupuud, väga stiilise Robert Natuse projekteeritud maja ees asuvad hoopis Seene tänaval. 

Morna tegelased peavad oma kohvikust kella 19st sääred tegema ning klaasplokkidega maja Õie ja Valdeku nurgal on tsipa nagu keskaegne kindlus.

Nagu ikka, kipub lõpus kätte jääma küsimusi, milledele allesjäänud punktikohtadest sobilikke vastuseid leida, nõuab aina lennukamat fantaasiat. Meil oli endiselt kaardistamata lummememmede ja jääkarude arv. Ja niipalju kui me neid järelejäänud punktides Õie ja Valdeku tänaval ka ette kujutada püüdsime, midagi jäi nagu puudu. Lumememmed olime maha maganud, aga kortsnaid on 2 paljudel majadel. Ju see oli kohe Kai maja juures elanud inimsööja vaim, kes ei lasknud meil alumistes horisontides jääkarusid loendada. Selgeltnägemist õnnestus rakendada ainult 3/4 ulatuses. Pakkusime huupi 4 asemel 3.

Paari-kolme tunniga oldi soojas toas tagasi ja ümisedes tuletati statistilistel eesmärkidel meelde ajaloolisi võitjaid ja toimumiskohti ja saadi aru, et juubeliüritus oli mullu juba ära. Ühise mõmina saatel otsustati järgmise aasta korraldaja au üle anda selle ürituse loojale - Heidile. 

Eks võlu ongi nii korraldajate erinevas käekirjas kui selle tomumise ajas uue aasta esimestel tundidel. Ja nagu Jaanus nentis ikka ka selles pärastises ühises kommentaariumis, mida soojas ruumis teiste fanaatikutega läbi võtta - kellelgi kus mida kokku lugeda õnnestus ning mida kaardi ja küsimuste autor tegelikult mõelnud oli. Ja kogu see sotsiaalne suhtlus uue aasta joovastuses kohalikega, kellele võib mida iganes rääkida sellest, miks sellisel ajal kaardi ja lambiga ringi tuiata, nad ikka ei saa aru.

Hea idee, lisada üritusele juurde ka väike teema tähelepanupunkt.