Vääna

Zazibea otsustas mõnedele kõhklustele vaatamata lõpetada oma selle nädalase o-triloogia Vääna neljapäevakul. Kõhklused olid eelkõige selles osas, et kuidagi hirmus igav maastik on sealkandis ja selle nädala o-elamuste limiit oli juba kuhjaga ületatud. Aga egas küll küllale liiga tee.

Töö juurest sain omale 2 mees autokaaslast ka. Nemad olid avamas oma o-hooaega ja arutasid rohkem selles üle, et mitmenda punkti juures oleks paras õlled lahti korkida ja kas vobla sai ikka kaasa (või oli see piiks ja pilet, mis neile rohkem muret valmistas). Stardis sai neile meelde tuletatud, et tavaliselt nad on H21C raja valinud ning kaardi osas sai antud vihje, et põhjas olev sinine looge ei tähista mitte merd vaid jõge. Et ärgu nad mere äärest punkte võtma mingu. Nad ise olid küll lootnud merd näha.

Igatahes hoiatati mind, et ma oma 5,3 km rajalt enne välja ei tuleks kui nemad oma 4,3 rajalt jõuavad. Kuna käsk tuli ülemuselt, siis sai kokkuvõttes nii ka tehtud - mängusõprade hoidmise huvides tuterdasin 3 minutit kauem kui nemad.

Nagu raja peal selgus, polnud nii igav midagi. Esimene KP (48) asus kadakate ja muude madaltihedate põõsaste vahel kaevikute ja punkrite vahel. Punkti ümber toimus midagi "Mehed ei nuta stiilis" - aeg ajalt pistis keegi kadaka tagant pea välja ja oli järgmisel hetkel kohe jälle kadunud. Väikene luuremäng - kus pool vaatavad innukamad näod - andis KP asukoha kätte.

2(31) tähendas enda sealt kadakavõserikust välja rahmeldamist - pae sisse rajatud kaeviku ületamist mõõduka hüppega ja mõningase teejooksu järel paekaldast langemist toomingavõsasse. Sealt ei olnudki enam punktini miskit maad ja KP kraavis peidus, aga käes.

Ooh, ja siis. Otse otsatu maa otse põhja - 3(50). Liikusin enam-vähem otse, metsas tüüpi sega, lugesin kraave ja kuidagi seagaselt sattusin ka KP-sse, kuigi mingit kindlat objekti punkti kandis ei tuvastanud. Vahepeal imetlesin anemoone ja nurmenukke, jube armsad.

Kuigi ma absoluutselt ei suutnud tuvastada punkti juures asuvat teerada, ei olnud 4(32) ka miski raskus. Lohutuspunkt pärast pikka rahmeldamist.

5(42)-sse läksin ka ikka suuna järgi, kuusekammmetsa läbimata. See on seal sihuke ekstra sünka padrik. No mis imevägi on ajanud kuuski nii tihedalt kasvama. Äkki mingi vana kuuseistikute kasvuala, kus istikud on realiseerimata jäänud. Igakord mõtlen seal, et mis loodusekujundamise teadust on seal üritatud rakendada. Kuidagi ei taha uskuda, et nood kuused seal vabatahtlikult niiviisi kasvavad.

6(43) - ei viitsi mõelda. Ümber kuusendiku, kust mõned küll rahulikult ka otse läbi rabistasid, mööda sirglõike jõe äärde välja. KP ise osavalt lohus põõsate varjus.

No 7(38) - jälle mingid umbmäärased aiaalad. Tegin ilmselt täiesti mõttetu kaare mööda teed. Siis tuli aga hakata otsima paekaldast üles pääsemise võimalusi. Teadjamad tüübid silkasid mööda teed ja ühe ropsuga kadusid kõik vasakule ära. Kakerdasin järgi, pea maas ja kui pilgu üles tõstsin laius mu ees koopa avaus, kus veidi muserdatud ilmel kaardiga meesterahvas välja tuli. Esimese hooga näis, nagu Siim oleks ka Kloostri tagant metsast lõpuks kohale jõudnud, aga kui meesisendeid sealt koopast ikka aina rohkem välja tulema hakkas, kõigil kaardid peos, taipasin, et nad vist ei käi seal kõik pissil, neil on seal punkt. No las siis olla. Mul on aga vaja edasi turnida. Turnisin üles ja tuvastasn end jälle tuttavalt kadaka&muu võsa maastikult. Jõudsin omaarust õige kaevikute ristini välja. Aga kus paganama kohas see KP ikkagi olla võiks. Inimesi siblib murdu, kuskilt kostab piiksusid, aga mina punkti ei näe. Hakkasin legendi uurima, et mis objekte peaks üldse terasemalt seirama. Mh, kaevikus. Nuhkisin nina maas edasi, et kus siis. Keegi minu ees hüppas aga otsustavalt kaevikusse, mis tähendas, et tulebki ilmselt sinna sisse ronida. Olin ümber punkti tiirutanud, aga loomulikult mitte kaeviku sisse vaadanud. Pärast muidugi selgus, et kaevikusse sisse saab küll, aga katsu sa sealt rinnuni ulatuvast august ennast jälle välja ka vinnata. Ei sõda ei ole ilmselt tõesti kerge. Nojah, ja loomulikult vinnasin ennast valele poole. Kuna mul sellest militaarteemast kergelt siiber sai, siis jalutasin mööda kaevikuserva teerajani ja otsustasin tsiviilisku kombel ilma kaevikutes roomamata edasi liikuda.

Aga ei, järgmine kaevik teel 8(59)-sse oli nii lai, et mõtlesin mis siis saab kui ma ei hüppa üle. Ilmselt on väga valus. Tõesti, imestama paneb, kuidas need kaevikud sinna paepinna sisse rajatud on. Annab ikka välja mõelda. Kusjuures huvitav, kas need on mingist päris sõjast või on nende uuristamine hoopis nõukogude sõdurpoiste ajaviide olnud. Anyway, kivipunkt ei olnud ka raske - jäljed lohistasid ka juba päris hästi kohale.

Ning siis, otse suund 9(46)-le. Taaskord väike kaevikuhüpe ja siis lage kergelt pokustuv heinamaa. Egas midagi, põlvetõste jooksu alga. Oi, kuidas jalad käisid vinta-vänta - ja põlvetõste asemel oli rohkem selline mättalohisemise jooks. Punkti piirkonnas läks kõik jälle ääretult segaseks. Loha siirdus ümber rohelise kuusepadriku, aga ühel hetkel oli lihtsalt tallatud hein. Sööstsin kuusklasse sisse, ise mõeldes, kuidas küll sihukeses pimeduses mingit punkti leida. Aga kobada ei olnud vaja. Lasteraja lint oli ka läbi selle padriku veetud ja see tekitas mõtte, et imselt peavad lapsedki sama punkti siit kätte saama. Nii oligi. Mu noorem poiss kirjeldas seda kohta pärast oma rajal, kui suuuurt pimedat metsa. Tõesti, mis emotsiooni endale oleks võinud 3-aastaselt sellises megapadrikus tunglemine küll jätta.

Nüüd oli veel jäänud eriti piinarikas etapp viimassesse punkti, sest tegemist oli mingi soolaadse kaasikuga, kus maapind oli eriti konarlik ning püstiseid oksi täis. Koperdasin oma kolm korda seal ja mõtlesin, et nii ma jala siin Väänas välja väänan. Aga see jubedustik lõppes õnneks finishipunktiga ära.

Ühesõnaga päris tõsine ja omapärane rahmeldamine. Igavust ei kuskil.

Töökaaslased olid juba "ammu" väljas ja ootasid auto najal. Nad olid teinud oma elurekordi ületades viimast rekordit 10 minutiga. Neil tekkis juba hirm, et kui nad samas tempos arenevad, siis neid ei lasta enam lihtsalt rajale. Ilmselt pean järgmine kord neile stardis vihjama, et tavaliselt nad on ikka H21A rajal käinud. No vaatame, kas siis ka veel pärast seletada jaksavad.

Nagu H18 pesakondlase osas selgus, siis tema oma klassi pärast lõputuid 1 ja 2 punkti otsinguid, millised ta küll leidis, oli 3-nda juures lõplikult kinni kiilunud ning ta oli keskusesse tagasi pöördnud. Ühesõnaga failis täiega seekord. Kodus meil tekkis pärast diskussioon, et kas H18 on rohkem kui laste rada või rohkem kui sportlaste rada. Seekord tundus küll viimane variant olema. Ja kui nii sportlane ei ole, et mis asja siis peaks jooksma - H21C on nagu lahja ja H21B ikkagi pika võitu.

Comments

Popular Posts