Harku rabas


Zazibea vaatas juba päeval kulm kortsus kontori akna taga unelevaid halle pilvi, aga asja sai neist õhtupoolikul parasjagu selleks momendiks kui kaart käes stardist minema sain.

Nii kujunes sellest teisipäevakust, kus ma taas pidin prillikandjana nentima, et vihmases metsas lisavad veetilgad prillikaasidel täiesti uudse ruumi dimensiooni, et mitte öelda vastupidi - väljavaade muutus kohati kahemõõtmeliseks, üks paras ämbrite jada. Seekord ei kolisenud need ainult kahe jala otsas, vaid ilmselt ka peas. Iseenesest märg ja vihmane mets mulle meeldib - hingata on kergem ja roheline on kargem.

Juba stardist 1(31)-sse siirdumisel suutsin vale teeharu mööda plagama panna. Mõnekümne sammu järel tundus maastik kuidagi kole vale. Jäin keset teed seisma ja mõtisklesin päris mitu hetke, kuhu ma õieti minema pean. Kui ma selle välja mõtlesin, siis punkti leidmisega ei olnud enam probleeme.

Muidu oli täna üldse rohkem teevalikute ülesanne kui punkti leidmise ülesanne.

Esimesest vaid sajakonna meetri kaugusel olevale teisele (32) KP-le lähenesin nö konsentriliste ringidena. Pilt oli selles etapis kõige udusem (vihm kõige tihedam) - korduvalt oleks abiks olnud klaasipuhastajad, mitte juba lootusetult läbiligunenud pabersalhvi nutsakas. Ja kõigele lisaks olin ma kraavivõrra kaugemal vahes toda lagendiku seiramas. Võttis jälle omajagu aega enne kui taipasin, aga no leidsin.

3(46) läks ladusamalt ja 4(49) ei olnud ka väga hull - silkasin mööda teed ja radu. 4-sse minekul kaalusin küll ka otse kasevõsas rabistamise mõtet, aga kes teab, kuhu ma siis jälle oleksin välja jõudnud.

5(52) ja 6(54) leidmiseks kulgesin mööda muhedaid männiseid ja liivaseid künkaid. Poolel maal kohtasin isa - arutlesime, kuidas meil on seni läinud ja tõdesime, et mina nägin just tema järgmist punkti ja tema oli just näinud minu järgmist punkti. Vihm oli selleks hetkeks ka tiba hõrenenud. 7(55)-e liikusin otse suuna peale, mu meelest oli küll üle vallide ja läbi kraavide jõnksutamist kuidagi oluliselt rohkem kui kaardi järgi oletada võis. Ristuvate kraavide pundar jõudis ilusti siiski kätte.

7-st 8(41)-sse liikudes mõtlesin olla kaval ja hakatuseks sibasin teed mööda 100 sammu, siis paremale sihi peale, kuni ... Mhmh, millessegi nii mõnusasse ei ole ma juba ammu sukeldunud. Ja kuigi jalad olid juba selleks ajaks põlvest saati märjad, ei tundnud ma endas erilist indu lõuani märguda. Keegi nais kaasjooksja esitas retoorilise küsimuse "kas siit joostakse läbi või?", mille peale ma midagi segast pomisesin. Kui ta teise sammuga oli saavutanud veetaseme üle põlve ja jäänud oli umbes kümmekond sammu ebamäärast mudaollust, siis ta otsustas ringi. Kuna samas olukorras olevaid meesisendeid oli näha seda mudavanni eiramas ja mulle tundus, et kaardi järgi on säherdusi kümblusvõimalusi sihi peal veel paar tükki, suundusin minagi ümber mülka jooksule. Mülka serva jõudnuna võtsin diagonaalis suuna läbi kasese rabastiku otse punktile, mis oli üks lõputu kaduvate kraavide ületamine. Ühel hetkel kui ma olin ikka juba jupp maad sedasi üksi suht tihedas võpsikus mingis suunas liikunud, tekkis imestus, miks ei saabu ometi mõnda arukat maamärki - sihti näiteks. Hakkas maad võtma pessimistlik meeleolu, kas see paganama võpsik üldse lõpeb kunagi. Jätkasin oma suunda kuni lõpeks saabus ka kauaigatsetud siht. Tekkis muidugi raskusi täpse asukoha määratlusega, et kaugel ma sihi peal juba olen, aga natuke mööda sihti lõuna suunas kulgenuna hakkasid vastu läikima veesilmad ja siis oli juba lihtne leida õige kaduv kraav koos seal otsas oleva KP-ga. Seega olin suuna järgi tegelikult suhteliselt edukalt kurssi hoidnud, aga lihtsalt ei jõudnud sihti ära oodata ja kahtlesin endas täiega.

Edasi 9(38)-sse ei tahtnud ma kuidagi enam suuna peale minekut rakendada. See kasene, natuke ka kuusene, samblane, mustikapuhmane, kaduvate kraavide ja muu raba atribuutikaga maastik oli mu lihtsalt ää väsitanud. Suhteliselt tuimalt ja suhteliselt mõõduka kaarega, aga käes ludinal seegi KP.

Ja viimane 10(35) koos finishiga oli vormistamise küsimus.

Finishis tekkis nending, et vihm on ka järgi andnud, suisa päike hakkas paistma. Keegi aga, kes polnud stardist kaardile kilekotti ümber võtnud näitas peos olevat püdedat värvilist massi ja tekkis küsimus, mis imemoodi ta seda orienteerumiseks kasutas.


Selline vihmane rabaõhtu siis seekord seal Harkus.


H3 tuvastas seekord oravaid. Vähemalt nii ta neid ise nimetas. Issi andis ta mulle üle kui oma mannetut resultaati tulemusnöörile kinnitasin. Saatsime issi raba aroomide ja mudalaugastega tutvuma ning siirdusime ise ees kodupoole.

Comments

Popular Posts