Tähetorni
Pärast teist päeva, mil kontoris on jätkuvalt ventilatsioon, mis suurest kuumusest on sedavõrd ehutunud, et keeldub korrektselt töötamast, oli Zazibea ainuke mõte lõpuks ometi õhu kätte saada. Kerisin rattad kõhu alt välja ja Tähetorni.
Veidi masohhistlik küll oli endale musti dresse ja umbseid naelikuid jalga toppida antud temperatuuri juures, aga eks näis kaua vastu peab.
Liikumistempo oli algusest lõpuni rohkem selline kõndimisharrastaja oma. Sekka veel mõned apsakad ja kogutulemus sai suhteliselt naeruväärne. Sihuke aeg luubis orienteerumine.
Kui kribida konkreetsemalt punktidest, siis 1(33)-2(32)-3(38)-4(41) puhul oli peamine pingutus ennast kohale vedada. Kummaline, et see kuumus mind sedavõrd tapab, tegemist ei olnud sugugi pingutusega kergemate killast. Vastu tuli mitmeid äraoleva ilmega leemendavaid nägusid - optimismi puudus oli neilgi ilmne.
4-nda juures veidi mõtisklesin, et kas 5(43)-sse minekul võiks ka metsast mööda kraavi serva susserdada, aga ronisin teele tagasi - silme ees virvendamas värvilised jalgratturid. Mh, jalgratturid on kuidagi hoopis kirevamad kui jooks-orienteerujad. Viimased moodustavad taustapildina sootuks tuhmima fooni. Pea ümber pinisemas ja kaelast hammustamas sääsed. Mh, neid ei ole ka ammu tunda olnud. Ühel hetkel olin aga juba sujuvalt siirudnud rajakesele, mis otse põhja suunas viis. No nüüd ei ole ju muud, kui omakorda veel see paremale keerav rajaots kätte saada. Aga ei tea mina, kus oli see tee ots. Mingil hetkel tundus, et rajake põhjasuunas hakkab merepinnale veelgi ligemale saama ja selline kahtlane ragistamine jääb rohkem selja taha. Ots ringi ja uuesti rajaotsale pihta saama. Ei saanudki. Hüppasin metsa ja liikusin umbes suuna järgi - mingi täiesti sihitu seltskond oli samas kandis, aga korraga olin mingil rajal, mille lugesin selleks, mida kaardi järgi leida olin üritanud. No ja siis oli veel natuke nuputamist ja sealkandis olevate muhukude reljeefiga tutvumist enne kui lõpuks KP ka käes. Pean mainima, et vähemalt tol hetkel oli see sihitu seltskond endiselt oma paarkümmend meetrit vales kohas.
6(42) suuna järgi, enam-vähem. 7(35) minemisel otsustasin tolle sinise kammi vahele jätta ja liikusin üles sihti-rada-teed mööda kohale. Igavene pikk ja tüütu.
No ja siis ei olnud jälle muud kui 8(39)-9(36)-10(44) - lihtsalt jookse. Tõsi, viimasest ma jooksin alguses mööda ja jooksmine on ka suhteline mõiste. Aga kui juba Kalevipoeg ise mulle vastu tulema hakkas, siis oli ilmselge, et KP peab kuskil teises kandis olema. Pärast mulle tundus, et see roheline laik kaardil oli teede suhtes kuidagi teisti või oli KP ise rohkem mäe otsas, mitte teede ristis. Aga vahet pole, võib-olla tekkinud janu hakkas juba reaalsustaju muutma.
Tuterdasin staadoni aianurka - 11(57) ja lõpp käes.
Korvpalli platsilt sain kätte vahepeal issiga kohale jõudnud ja juba lehma-kilpkonna-liblika-hobuse-lõvi raja läbinud H3 tegelease ning H35-l oli jäänud veel 8 minutit, et ka ise metsa silgata. Kuumus hakkas tasapisi leebuma - nüüd oleks ju palju ladusam liikuda. H3 keeldus koju minemast. Ei hakanud lapsele siniseid plekke tekitama, metsast tuli järjest tuttavaid välja, kellega endal hää paar sõna juttu puhuda. Samal ajal oli H3-l võimalus kohalikes oludes igasugust jama korraldada - aia peal turnida, prügikastis tühju pudeleid revideerida, väiksematelt mõnda asja endale noolida, suurematega vaielda "suur poiss" või "tita" teemal, endale limonaadi peale kallata, natuke püksi pissida ja siis jubeda liivaga mängida. Tulemuseks oli poole tunniga täielik põrsas. Õnneks oli mul autosse varutud natuke vett, nii et suurema mustuse sai poisist kisa saatel eemalda ja ta autotooli kinni pandud. Issit ei jäänud ära ootama, mul on kavatsus oma autot lähitulevikus veel kasutada. Sõidu ajal röövel taltub ja hakkab laulu jorutama.
H35 liikus täna sama uimaselt kui mina ja nii juhtus, et viimane punkt oli koos finishi ja ülejäänud rahvaga kohalejõudes juba lahkunud olnud. Tekkis tõdemus, et peab omale ka selle jaama soetama, et siis on ikka hea aegu võrrelda :)
Veidi masohhistlik küll oli endale musti dresse ja umbseid naelikuid jalga toppida antud temperatuuri juures, aga eks näis kaua vastu peab.
Liikumistempo oli algusest lõpuni rohkem selline kõndimisharrastaja oma. Sekka veel mõned apsakad ja kogutulemus sai suhteliselt naeruväärne. Sihuke aeg luubis orienteerumine.
Kui kribida konkreetsemalt punktidest, siis 1(33)-2(32)-3(38)-4(41) puhul oli peamine pingutus ennast kohale vedada. Kummaline, et see kuumus mind sedavõrd tapab, tegemist ei olnud sugugi pingutusega kergemate killast. Vastu tuli mitmeid äraoleva ilmega leemendavaid nägusid - optimismi puudus oli neilgi ilmne.
4-nda juures veidi mõtisklesin, et kas 5(43)-sse minekul võiks ka metsast mööda kraavi serva susserdada, aga ronisin teele tagasi - silme ees virvendamas värvilised jalgratturid. Mh, jalgratturid on kuidagi hoopis kirevamad kui jooks-orienteerujad. Viimased moodustavad taustapildina sootuks tuhmima fooni. Pea ümber pinisemas ja kaelast hammustamas sääsed. Mh, neid ei ole ka ammu tunda olnud. Ühel hetkel olin aga juba sujuvalt siirudnud rajakesele, mis otse põhja suunas viis. No nüüd ei ole ju muud, kui omakorda veel see paremale keerav rajaots kätte saada. Aga ei tea mina, kus oli see tee ots. Mingil hetkel tundus, et rajake põhjasuunas hakkab merepinnale veelgi ligemale saama ja selline kahtlane ragistamine jääb rohkem selja taha. Ots ringi ja uuesti rajaotsale pihta saama. Ei saanudki. Hüppasin metsa ja liikusin umbes suuna järgi - mingi täiesti sihitu seltskond oli samas kandis, aga korraga olin mingil rajal, mille lugesin selleks, mida kaardi järgi leida olin üritanud. No ja siis oli veel natuke nuputamist ja sealkandis olevate muhukude reljeefiga tutvumist enne kui lõpuks KP ka käes. Pean mainima, et vähemalt tol hetkel oli see sihitu seltskond endiselt oma paarkümmend meetrit vales kohas.
6(42) suuna järgi, enam-vähem. 7(35) minemisel otsustasin tolle sinise kammi vahele jätta ja liikusin üles sihti-rada-teed mööda kohale. Igavene pikk ja tüütu.
No ja siis ei olnud jälle muud kui 8(39)-9(36)-10(44) - lihtsalt jookse. Tõsi, viimasest ma jooksin alguses mööda ja jooksmine on ka suhteline mõiste. Aga kui juba Kalevipoeg ise mulle vastu tulema hakkas, siis oli ilmselge, et KP peab kuskil teises kandis olema. Pärast mulle tundus, et see roheline laik kaardil oli teede suhtes kuidagi teisti või oli KP ise rohkem mäe otsas, mitte teede ristis. Aga vahet pole, võib-olla tekkinud janu hakkas juba reaalsustaju muutma.
Tuterdasin staadoni aianurka - 11(57) ja lõpp käes.
Korvpalli platsilt sain kätte vahepeal issiga kohale jõudnud ja juba lehma-kilpkonna-liblika-hobuse-lõvi raja läbinud H3 tegelease ning H35-l oli jäänud veel 8 minutit, et ka ise metsa silgata. Kuumus hakkas tasapisi leebuma - nüüd oleks ju palju ladusam liikuda. H3 keeldus koju minemast. Ei hakanud lapsele siniseid plekke tekitama, metsast tuli järjest tuttavaid välja, kellega endal hää paar sõna juttu puhuda. Samal ajal oli H3-l võimalus kohalikes oludes igasugust jama korraldada - aia peal turnida, prügikastis tühju pudeleid revideerida, väiksematelt mõnda asja endale noolida, suurematega vaielda "suur poiss" või "tita" teemal, endale limonaadi peale kallata, natuke püksi pissida ja siis jubeda liivaga mängida. Tulemuseks oli poole tunniga täielik põrsas. Õnneks oli mul autosse varutud natuke vett, nii et suurema mustuse sai poisist kisa saatel eemalda ja ta autotooli kinni pandud. Issit ei jäänud ära ootama, mul on kavatsus oma autot lähitulevikus veel kasutada. Sõidu ajal röövel taltub ja hakkab laulu jorutama.
H35 liikus täna sama uimaselt kui mina ja nii juhtus, et viimane punkt oli koos finishi ja ülejäänud rahvaga kohalejõudes juba lahkunud olnud. Tekkis tõdemus, et peab omale ka selle jaama soetama, et siis on ikka hea aegu võrrelda :)
Selle nädala neljapäevak jääb kindlalt vahele - vanema poisi pärast juba kümnendat korda kooli direktrissi vastuvõtule minek. Eks ikka va nende hinnete pärast. Mis endiselt skaala ülemise tipu juures püsivad ;)
Comments